Suokassi virukeelset luulet loevad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe.

Lavastaja Tiina Mälberg. Helirežissöör Külli Tüli.

„Tagassi inglite juure“ on kavas ka pühapäeval, 24. detsembril, kell 15.05 Klassikaraadios

ERRi kultuuriportaalil oli võimalik jälgida virukeelse audiolavastuse "Tagassi inglite juure" valmimist Raadioteatris.

"Tagassi inglite juure. Tagassi     innglite juure. T a g a s s i     i n n g l i t e     j u u u re," loeb Üllar Saaremäe oranžide seintega stuudios mikrofoni ees. Tiina Mälberg paneb vaikselt villaseid sokke jalga ja kuulab Üllari öeldut teraselt, vaikselt peaga kaasa noogutades ja suuga teksti lugemist matkides.

Teisel pool Mälbergi, ukse kõrval ja laudade varjus istub Kristen Suokass, nende sõnade autor, mida Saaremäe mikrofoni maalib. Parema meelega oleks Suokass muidugi ammu teel tagasi koju, Virumaale, Tallinn oma suure liikluse, tulede ja asfaldiga ajab pea valutama. Aga virukeelse teksti õige palatalisatsiooni leidmiseks on ta parim ekspert. Õnneks on täna vaja teha veel vaid viimased õige väiksed muudatused. Aja veetmiseks nõelub Suokass oma rohelist lappidest koosnevat palitut ja muigab Saaremäe ponnistuste peale.

Kuidas näeb välja lavastuse lõpplahendus? Pisut aimu saab järgnevast virtuaaltuurist. NB! Vajalikud on kõrvaklapid või kõlarid.

Vaata ja kuula täisekraanilt

"Proovi veel, aga proovi veel aeglasemalt, rahulikumalt," jõuab stuudiosse hääl läbi kõlarite. See on helirežissöör Külli Tüli, kes istub kahe paksu topeltukse kaugusel üle koridori ja salvestab Saaremäe teksti. Saaremäe on küll Virumaa poiss, aga kuidagi on läinud nii, et kogu elu on möödunud ikka kirjakeele saatel ja viru keele hääldamine ei tule mitte nii sujuvalt välja. Kord on L-id liiga teravad, kord S-id liiga lühikesed...

"T a g a s s s i     in n n g l i t e     j u u u u re ..." on Saaremäe juba vähemalt tosin korda mikrofoni venitanud, lause lõpu sügavasse bassi kaotades. "Ütle veel mõtlikumalt," soovib Mälberg. "Ja nüüd, palun, nii, et oleks natuke rõõmsam," ütleb natukese aja pärast Tüli. "Suunurgad ülespoole, jah?" hingab Saaremäe korraks sügavasti sisse-välja ja alustab otsast peale.

Salvestatud tekstiga olevat selline kummaline lugu, et see, mis salvestusel tundub loomuliku kõnena, võib hiljem üle kuulates häirima hakata. Iga viimast kui häälikut tuleb mikrofoni lugeda siiralt, sügava mõttega. "Mikrofon on halastamatu," teab Saaremäe. Nii mõnigi kord vajuvad ilusad pikad näitlejad raadioteatrit tehes visinaga kokku – need keelelised vajakajäämised, mille nad suudaksid teatrilaval või filmis kehalise olekuga ära peita, on nüüd kõigile näha.

"Kannatlikkuse koefitsient on siin suur," märgib Külli Tüli. Ta teab, et luuletekstide salvestamine võtab eriti palju aega – kui lastega töötamine kõrvale jätta – just oma aegluse tõttu. Luuletekstil tuleb lasta kõlada. "Mõnikord näitlejatele tundub, et nüüd oli küll liiga aeglane [lugemine], aga siis tulevad siia [montaažituppa] üle kuulama [ja avastavad, et] oi, polegi aeglane."

Nii näeb "Tagassi inglite juure" välja Külli Tüli montaažilaual. Autor: ERR

Tiina Mälbergile on see lavastajana esimene kuuldemäng. "Võtta näitlejalt ära kõik muud väljendusvahendid. Et ta saaks liikuda, luua ja toimetada vaid enda sees ja väljendada kõike vaid enda häälega," loetleb Mälberg põhjuseid, miks raadioteatri formaat teda köitis. Mõnes mõttes saab protsessi võrrelda filmi tegemisega: salvestatakse mitu duublit ja alles monteerimise faasis otsustatakse, milline neist kõige paremini tervikusse sobib.

"Näitleja peab usaldama seda, mida talle kõrvalt öeldakse," arvab Mälberg, "laval olles on võimalik olla ebamäärasem, puudujääke kompenseerida. Raadios ei saa mingit üleliigset müra olla."

Kuuldemängu täiendavad Rakveres valgusinstallatsioonid. Autor: ERR

Lavastaja omakorda peab usaldama helirežissööri, kes omapoolseid täiendusi välja pakub. Külli Tüliga võib end tunda kindlalt, ütleb Mälberg.

Kõik "Ööülikooli" saated, mitmed Euroopas auhinnatud kuuldemängud on käinud Tüli nõudliku kõrva ja täpse, kuid hella käe alt läbi. Ilmselt kümnetes lavastustes on ta ka ise n-ö helidublant. Kui salvestusi üle kuulates selgub, et näitlejate tehtud jalasahistused, vee valamised jmt heliefektid ei ole suurepärase kvaliteediga, mängib Tüli lavastuse osad ise veelkord mikrofoni ees läbi – sahistades ja solistades.

Võiks ju arvata, et tänapäevane helipankade rohkus ja tehnika täpsus annab võimaluse kaunistada ja täiendada tekste kõikvõimalike efektidega. See oleks aga vale suund. Kõige tähtsama töö teeb ära kuulaja aju, tema fantaasia, selgitab Tüli. "Igal inimesel on see ju ometi olemas!" märgib ta. Hea tasakaal on see, kui vihjeid antakse võimalikult vähe.

Helirežissöör Külli Tüli. Autor: ERR

"Siis on [kuulajal] kõige põnevam, siis ta jääb selle loo külge, saab aru, et teda usaldatakse," selgitab Tüli õrna balansi leidmist. "Kui stseen on vihmas, panen vihma heli vaid lõigu algusesse ja kaotan selle vaikselt teksti alla ära. Aga inimese peas on see vihma pilt ikka alles. Teksti tähtsus on kõige olulisem," märgib Tüli.

Ja vaikus on ka oluline. Tüli mängib ajakirjanikule ette lõigu juhuslikult praegu arvutis monteeritavast klipist. "Ja vaat' vaikuses hakkabki inimene tundma olemise terviklikkust. Ta on tegelikult väga tihedalt, eksistentsiaalselt seotud teise inimesega. See ongi see, et kui on midagi väga olulist öelda, siis tuleb vaikida, mitte lobiseda."

Suokass, luuletaja ja kunstnik. Kodanikunimega Kristen Suokass. Autor: ERR

"Tagassi inglite juure" tekstide autor Suokass peab olulisimaks heliks selles lavastuses vaikust. "Vaikus on see, mis hoiab kõike koos," selgitab ta. Et lavastuse tekst koosneb luulevormis mõtisklustest, annab vaikus aega tempot veel maha võtta, süveneda, rahuneda.

Oleme väga, ehk isegi liiga väljapoole orienteeritud, arvab Suokass. Vaja oleks vaadata sissepoole, siis leiab rahu, tasakaalu ja õnne – selle mida ju kõige rohkem otsitakse, arvab ta. "Et inimene saaks olla kõigest muust vaba," märgib Tiina Mälberg põhjuse, miks "Tagassi..." tekstist ei saanud klassikalist lavastust. Jäävad vaid kuulajad ja tekst. Omakesksis. Talvises pargis.

"Me ei kujuta ettegi, millises müras me elame," lausub Külli Tüli ja meenutab olukorda, kui kord salvestas ühes Viljandi suurpoes taustaheli. Salvestisel oli küll võimalik välja kuulda poekäru kõrinat ja piiksuvaid kassasid, aga kõik kokku moodustas ühe suure mürakäki. Lõpuks tuli taustaheli ikkagi ise mitmetest helidest kokku panna.

"Eks see ongi natuke selline tuuleveskitega võitlemine: et inimene kuulaks ja et muu maailm ei segaks," märgib Tüli.

"Sie on minu emakiel," ütleb Suokass kõigile, kes talt teatritüki teksti kohta küsivad ja naerab välja ajakirjaniku, kes viitab viru keelele kui vanale keelele. "Tagassi inglite juure" ongi virukeelne ehk Põhja-Eesti murdes kirjutatud. Esiti oli Suokassi samanimeline luuleraamat, seejärel lavastus.

Viru keelele on omane rohke kolmanda välte kasutamine, sellest ka topelt S sõnas tagassi või topelt L sõnas kaugemalle. Ühtset viru keelt ei ole aga kindlasti Suokassi arvates olemas. "Igas nukas räägitasse natukene omamuodi," rääkis ta Vikerraadio "Keelesaates" Piret Kriivanile. Näiteks kirjakeelse kahekordse Ö asemel on viru keele murrakutes kasutusel lausa viis erinevat vormi: öe, üö, öa, üöe, üöa.

"Selle tiatritüki lainel lehvitame nüid uhkelt lippu," viitas Suokass Viru Instituudi tegevusele, mis tegutseb kultuuripärandi hoidmise ja taaselustamise nimel 2008. aastast ja kutsub tagasi inglite ehk oma juurte juurde.

"Tagassi inglite juure" esietendub Rakvere teatris 13. detsembril ja ERR-i raadioprogrammides:

• Vikerraadios 23. detsember kell 19.05;
• Klassikaraadios 24. detsembril kell 15.05;
• Raadio 2 24. detsember kell 7.00.

Piret Kriivani juhitud "Keelesaade" Suokassiga läheb Vikerraadios eetrisse 17. detsembril kell 15.05.