Jürgen Rooste. Külmutatud kana ehk Jõulumuinasjutt ({{commentsTotal}})

Jõulusiga Magnetisööride öölt, Topsist
Jõulusiga Magnetisööride öölt, Topsist Autor/allikas: Erkki Lindpere

Priidik tegi oma tavalist hommikust ringi. Et end käimas hoida, et sooja saada, et midagigi leida. Vaatas prügikastidesse, kaubakeskuste ligidal ja muidu ... Katsus nii-öelda inimeste sääs olla. Ja end pärastiseks varustada – varuda kraami ja värki ja ... Jõulude eel oli muidugi paremini. Kirikutes supiköögid, ja pea kandmata riideid anti isegi. Ikka on häid inimesi, mõtles Priidik.

Täna oli hõre olla. Pidin ma öömajas seda neetud sodi jooma teistega, kirus Priidik end. Ta oli vanakooli puskarimees, aga puskarit oli raskem saada, maksma pidi rohkem. Odekas tuli kergelt kätte, mõned putkad Koplis ja Mustakal sellest vist veel hingitsesidki. Aga see Priidikule ei passinud, mõned korrad oli nii ärgatud, et ei saand aru, kuhu elu sind üldse toond. Ja püksid märjad ja...

Priidik seisatas. Midagi väga imelikku lebas säälsamas maas, Ristiku ja Telliskivi nukal, kohaliku poekese vastas parklas. See oli ju ... Priidik vaatas lähemalt, esiotsa tonksas korra saapaninagagi. Kana mis kana! Päris terve kana. Priidik tõstis kana maast ja vaatas ringi. Ühtki tõsist kana-taotlejat-kandidaati, kes oma just kaotatud sulelist-kitkutud sõpra tagasi tahaks – polnud ümberringi näha. Ju oli keegi pakiruumist mööda pannud või maha unustanud. Mõned sõidavad täispäägagi autoga ...

Kana oli kivikülm, läbini jäätund ja kile sees. Külmutatud kana! Või külmund. Priidik koputas sõrmenukiga kana pihta: kõlksus kenasti nagu kelluke! Jõulukana, mõtles Priidik.

Ainuke mure, et kuidas seda jäätund kana süüa? Priidikul polnud priimust, polnud päevasel ajal kohta, kus kana keeta. Kõhus keeras tühjus ja omaenda eilne rumalus ja nõrkus. Pea kumises-kõmas sama õõnsalt kui kana ise.

Aga, Stjopa on ju alati siin! Mõtles ta. Stjopa peaaegu elas poe taga pudelikunku juures. Ju tal mingi šeft on selle pudelikunkuemandaga. Stjopal ikka näkkas nende naistega. Emand oli too küllainult enda meelest, muidu moor-mis-moor. Priidik mõtles, et vahel lausa nõid! Aga Stjopa oli oma jope. Tal oli sääl lähedal oma kunagise naise juures peaaegu et kohtki, kodu olemas. Elu oli nad küll lahku viinud, aga Ljudinkal oli kõva koore all hää süda ja võttis mehe nii eluõhtul otsapidi koju tagasi. Et pestudki oleks ja vahepääl soojas.Stjopa muidugi hindas poeligidast seltskonda rohkem, katsus sääl oma aja ära veeta, et Ljudale mitte liiga silma hakata.

Stjopa juurde Priidik nüüd astuski. Kana kaenlas. Kana tegi isegi läbi viluda vana mantli ta õhukesele ihule külma, aga selle külma sees oli sooja lubadus peidetud. Nagu Gröönimaa jää sees on tuli!

Stjopa konutas kunku ligidal, nagu arvata oli. Ja silmad lõid teisel kana nähes heledasti särama. Tema küll nälgas polnud, aga tema Ljuda ei viitsind muud teha kui kapsasuppi. Koguaeg oli kapsasupp, puljong oli ka rohkem kondileotamisvesi, tõsist liha sees ei olnud. Nii et kana oli ikkagi jumalate roog!

Stjopa küll niheles nii-ja-naa, aga ütles siis: "Las ma ise räägin!"

Ja nad läksid. Sinnasamma Telliskivi-äärseisse hoovidesse. Stjopa kadus tuppa. Priidik küll ei tahtnud kana käest anda, aga jutt, et Ljudinka süda heldib kanakest nähes, tundus muidugi usutav.

Stjopa oli kaua ära. Priidikul oli külm. Aga külm on vana sõber, külm tähendab, et seisad värske, mõtles Priidik. Ja ega nüüd nii külm ei olnudki, kui käed taskusse surusid ja jalalt-jalale tammusid nagu eluveteran. Külm õpetab elus olema, ellu jääma. Nemad sääl lõunas ei tea elust midagi, mõtles ta.

Hääled sees läksid üha valjemaks, kostis ärritund eidekäratusi ja -õurgamist, vastu Stjopa alandlikumat-haledamat juttu. Siis lendas uks lahti ja uksest lendasid välja nii kana kui Stjopa!

"Nu urot!" käratas jämeda olemisega eit ja tõmbas Priidikule üleolevat pilku heites ukse kinni.

Kana-prae lootus oli läind.

Aga Stjopa ei andnud alla. "Ma tean, kus Koplis Nastja-eit elab! Liinide ligidal."

"Liinid põletati ju kinnisvaraarendajate käsul maha, sinna tuleb kasiinolinn või midagi ..." kahtles Priidik, kana oli nüüd kindlalt tema kaenla all, et vaest sulitut rümpa veelgi enam ei katkutaks-lennutataks.

"Ei-ei, see pole päris nagu liinid, seal lähedal," selletas Stjopa.Ja asus mööda Telliskivit ees rühkima Kopli tänava poole, Priidikut takka kehutades.

Tänava teises otsas, just enne trammiteed, tuli neile vastu Vova, koledasti kaval nägu pääs. "Vaatke, mis mul on!" huikas ta eemalt poolvaljusti.

Voval olid päti kombed, aga rohkem nagu hulkuva koera kui kurja inimese süda. Ta näitas hõlma alt kaht pudelit viina.

"Varastasid," uuris Stjopa.

"No vaatan, tead, poes, vaatan, üks poiss, eks, piilub niiviisi turvameest, sellise äreva pilguga ... No ja mina juba teadsin – kahmab järsku ühe uhkema pudeli ja padavai poest välja, kui turvamees on teises otsas. Väravad huugavad-karjuvad nagu tuletõrjeauto ja paks mees jookseb nii väledasti talle järgi, nagu välgunool. Assa! Ja kõik vahivad neid! Ma siis panin kiiresti kaks hõlma alla, käsi läks kolmanda järele. Aga ära mine uhkeks, Vova, ütlesin endale. Ja tulin ära kiiresti. Oleksin kolmanda võtnud, jumal poleks lubanud, oleksin sisse kukkund! Kindel värk."

"Meil on kana, sul viinad," teatas Stjopa: "Läki Nastja-eidekese juurde!"

Vapper ja näljane kolmik suundus trammipeatusesse ja varsti loksusid nad mõnusasti soojas ja päevaselt tühjas Trammis Kopli tahaotsa. Endisele vagabundimaale, kus kõik neist mingi hetke ka elanud olid. Nii et kant polnud võõras, kuigi muutund. Väga muutund.

Nastja-eidekese elamine polnud suurem asi. Uks lukku ei käind, elektrit-vett tal toas pold. Ahju küttis risuga-prahiga, mis korjas või mis mõned sõbrad-tuttavad talle tõid. Hooldekodusse polnud teda mõni aasta tagasi võetud, et tervis nagu korras, käbe mutike, aga mingit pensionit või varandust tal ette näidata polnud, ja see sotsiaaltöötaja, kes teda aidata oli katsunud, läks uuele tööle. Nadinka ei kurtnud. Tal pold kombeks kurta. Ikka rohkem tänas. Jumalat tänas, ja häid inimesi. Ikka toidupalakese ja kütteabi eest. Iga päevakese eest tänas. Ja ootas tasa surmakest.

Oi, nüüdki oli Nadjakese rõõm suur! Külalised tulid, alul ehmatas ära, aga siis võtsid paar nägu silma ees tuttavama kuju. Ta oli katsund siin omal moel ilusaks teha. Üks vana kalender oli klambritest lahti võetud ja igasugu ilusad looduspildid olid seintel kõverate naelte otsas – Nastja oli ise need saand sisse löödud vana vasaraga – ja ilma usteta kapi pääl. Jumal teab, kuhu need uksed olid kadund ja millal. Ju nad mingil talvel ära saetud ja köetud said ... Ime, et kappki oli jäänd.

"Nadežda-emake! Me tuleme kana ja viinaga!" teatas Stjopa suurelt-avalalt, nagu oleks saabund kõigeuhkema pidusöögiga. Ja Priidik ning Vova pidid oma väärt vara näitama, nagu idamaade targad kinke jeesuslapsele.

Nastja-eide juures sai pliita alla tule teha. Ja panngi oli olemas. Stjopa hõõrus veidi roostes panni agaralt ajalehepaberiga puhtamaks.

See oli kergem osa. Pliit läks tuliseks küll, ja varsti sai kanagi sulama sättida. Keegi koputas uksele. Nastja ise tõttas avama, seletas midagi uksel ja siis kutsus sisse pika habeme ja pikkade juustega noorema mehe. "Alo-härrake," tutvustas ta teistele veidi Jeesuse nägu vennikest.

Seda Alot olid kõik näind, varem või hiljem. Teiste kodututega ta läbi ei käind suurt, ei rääkind. Öömajades magamas ei käind. Alkoholi ei puutund. Pigem tukkus bussiringidel või kuskil soojas kohas, kus lubati olla. Mõnes ootepaviljonis vahel. Kirikus mõnikord või ... Puhas paistis ta olevat, noh, nagu tänavad lasevad sul puhas olla. Selles mõttes.

Nüüdki tuli ta tõrkumisi sisse. Silmad olid küll kinni suurel valkjasroosal kanal (sinakas toon hakkas tasapisi kaduma), kes ikka veel pooljäisena panni pääl külitas. Kaenlas oli Alol puu- ja halujuppe, mis ta Nastja-eidele toond oli. Seda väikest varandust tervitati rõõmsalt, sest nüüd läks pliidikütmine ladusamalt kui tolle prahinatukesega, mis kööginurgas vedeles.

Varsti edenes asi nii häsi, et Nastjake tõi lagedale natukese jämesoola, mis tal karbipõhjas oli. Alo aga otsis taskust kilekotiga pipart ja isegi kuivatatud maitsetaimi. Uberikukeses hakkas levima praelõhna. Stjopa keeras osavasti kana ringi, et see ikka igaks küljest kuuma saaks.

Vova korkis viina, Nastja-eit oli kõigile mingid klaasid leidnud. Aint Alo ütles ära. Vova pahandas temaga, et mis kord see olgu, kas ei austa või?

Aga Alo ütles: "Mina hindan oma vabadust. Milleks endalt vabadus võtta, miks panna ennast sellesse olukorda? ... Alguses hakkab võib-olla soojem. Aga pärast on veel külmem. Ja oled mingi asja vang, mis teeb sust ..."

Vova tahtis midagi vängemat vastu öelda, aga Stjopa ei lasknud, vaid võttis omamehelikult jutujärje üle:

"Näe, oleme vaesed, aga elame siin nagu kuninga kassid. Kanapraad! Riigiviin!"

"Jah, õige riigiviin!" kiitis Vova uhkelt takka.

"Mis kuradi riigiviin," urahtas Priidik, kellel oli esimesest klaasitäiest sees kuum hakand. Kana lõhnas nii kuramuse hästi, ja uhke tunne tuli pääle, kuraasi kogunes: "See on mingi Russkii Standard sul, see on ühe teise riigi viin. Puutini viin!"

"Eesti riigi maksumärk on peal, riigiviin, ise poest tõin," jugas Vova vastu: "Tead, kahe nädala pärast on vene jõulud, siis teeme Nadeždakesele üllatuse – sina tood kaks kana ja mina neli viina!"

"Aga ütle, Priidik, sa oled nii tark, ütle mulle, misse integratsioon on," küsis Stjopa kavalalt silmi kissitades ja murdunud varrega kahvliga kana surkides. Kõigil olid uued klaasitäied viina ees. Välja arvatud Alo, kes ei joond, ja Nastjake võttis poole jagu. Talle oli see niigi liiast, kuigi Vova mangus, et emake ikka võtaks ka nendega. ("Sest nii on ilusam!")

"Integratsioon ... see on üks külmutatud kana," õhkas Priidik: "Koleraske on teda jäätund pääst praeks saada, aga kui on sõbrad, siis jumal aitab. Sõpradele!" Kläuhti! läigatati viinad hinge alla nagu kuum vesi kerisele. Ei-ei, ega Priidik polnud mingi usklik, aga nõnda jõuluajal ja eriti venelaste sääs hakkas kuidagi lihtsam mõelda nii. Toas oli soe ja õdus, väljas vajus eestlaste ilma üle juba hämarus.

Stjopa jagas kõigile kana, vaadates, et Nastja-eideke pehmemad palad saaks. Kuigi teistel, pääle ehk noorema ja kainema Alo, polnud ka hambumusega kiita.

Ega lõpuks palju räägitudki enam. Võtsid vahepääl viina ja haukasid mõnusat kana. Korra käisid Vova ja Priidik maja ümbert kütteks uut risu toomas. Palju ei leidnud, aga paar lauajuppi, mida nad jalaga seina vastu pooleks pressisid, küll.

Esimesena lahkus Alo. Tõusis ja läks pea sama häbelikult ja vaikselt, nagu tuli.

"Tule vene jõuludeks tagasi!" hõikas teise kainuse ja tasasusega leppind Vova talle järele – viina jäi ju nii sõpradele rohkem! Kuid peagi oli ka see läind. Kana läind. Õhta otsas.

Teiste hüvastijätt oli pikem ja ülevoolavam. Nastja-eideke pidi kõiki kallistama. Siis lisati sammu. Igaühel omamoodi öömajaplaan. Ja palju lubadusi jälle näha ja juua-süüa. Vene jõuludel. Priidik teadis üht Mooni tänava kohta, kust Mašalt saab mõnikord puskarit osta, kui aknale koputad, ja ...

 

*

Paar nädalat käis Priidik oma tavalisi radu. Jõulud olid ära old. Aga ikka otsis ta pilk midagi. Ta teadis küll: see kana-mõte kummitas. Kuidas juhtus see üks kana, ossajutt! See oli nüüd nagu mingi soojuse ja ilu mõõdupuu tema jaoks, see külmutet kanake.

Aga tutkitki! Otsis ta pilk, mis otsis. Kana pold kuskil. Kondas küll poodide lähedal. Käis Ristiku-Telliskivi nurgalgi sagedamini ja nägi Stjopat seetõttu rohkem. Aga kana üldse mitte!

Kolmekuningapäeva eel, mis ongi vene jõul ju, kuulis ta öömajas, et kuskil jagatakse toidupakke. Läks meestega kaasa. Ja näe, ta sai paki verivorste! Kuupäev oli mõni päev üle läind, aga Priidik teadis ammu, et see ei tähenda midagi. Kampsiku sai veel ka. See oli suur ja soe ja peaaegu kandmata. Kampsikud ei läe kunagi pahaks!

Nii et kolmekuningapäeval juba varakult sättis ta Telliskivvi teele, et pudelikunku juurest Stjopa üles otsida.

Leidiski. Stjopa palus tal oodata, käis Ljudakese juures sees ära – sisse läks pea hiilides, ja tuli tagasi, võidukas nägu peas: hõlma varjus pudel viina! Pealt veidike haugatud, aga ikkagi. Oli Ljuda pühadeviina sisse vehkinud. Sellest tohtis muidu võtta piiiiitsikese vahel harva, tähtpäevaks. Ja siis ka enamasti mitte Stjopa, sest "ta jõi niigi". Ljudjake küll peitis hästi, aga mitte nii hästi ...

Vovat nad ei leidnud, nii et peagi jõudsid nad kahekesti Nastja-eidekese elamisse. Küll väiksema pruukostiga, kui loodetud oli, aga ikkagi: pudel viina ja vorstid! Rõõmu sellestki rohkelt.Tee päält vaatasid veel lauajuppe ja puurisu ühes pliidi alla panemiseks.

"Nadeždake-emake!" hõikas Stjopa juba ukse tagant. Väga vaikne ja hämar-hall oli kõik. Ja maja seeski sama külm kui väljas.

Priidik lükkas ukse lahti ja nad läksid pea pimedasse tuppa. Kui silmad harjusid, avanes tuttav pilt: pannil olid endiselt kanakondid. Viinaklaasid olid ilusasti kapi pääle kokku laotud: ilma kõrvata tass ja paar vana kaheksakanti ja isegi üksik piklik triibuline pits.

Ja asemel lebas Nastja-eideke. Näost lubivalge ja käed rinnal ristis nagu surnul, silmad kinni ja suul naeratus. Priidik urgitses käpiku käest ja katsus eidekese kätt. See oli kivikõva ja külm. Jäätunud, mõtles Priidik.

Stjopa ta selja taga lõi risti ette.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: