eestlasi on ikka sinna tõmmand
teisele poole lahte sinna
karuste laante ja graniitkaljunukkide
ja tuhandete järvede ja kodustet karude poole

Lydia Koidula oli armund oma Anttisse
Juhan Liiv oma kallimale Liisile kirjutas
kuidas ihkab minna Soome laulupeole
kuhu ta kunagi ei jõudnud (raha pold)

me esimesed tõelised sotsid-humanistid
Suits ja Tuglas ja muidugi Hella Murrik
too Wuolijoki leidsid pelgupaiga säält
ja tegid oma väikseid imesid mis said suurteks

ja hiljem ...

Elo Viiding läks 1990ndail vahepääl
sinna ära – a see oli natuke ta oma elukulg
ja natuke see et vaatamate mõnede nolkide nostalgiale
oli 1990ndad ja kauboikapitalism Eestis kole asi

minugi hing tänini ihkab sinna ...
tahaks ühe talve veeta üleval
täitsa põhjas omadega sääl
kus pea valgeks ei läegi: need kolm kuud

hämaraega oma hämara hingega kaksi

aga ega see pole olnud nii ühesuunaline midagi
Aino Kallas eksole aga Eino Leino (küll (jooma)tuuril)
tahtis täitsa Eesti ära karata: kirjutas riigivanemale
palvekirja et ta kodanikuks võetaks!

ja noh Saarikoski käis siin purjutamas
isegi me ajaloo koledaimail ajal (punane nagu
ta oli – punane kurat
a põrguandekas)

Mika Keränen tuli Eestisse vutti taguma
a näe jäi päriseks – alul vist armastusest
siis aga armastusest kirjanduse vastu –
on väga vähe Eesti luuletajaid kes

poleks Soomes vähemasti tuuril käind
ja teistpidi on ka: see ongi see tohutu toru
Lönnroti-Kreutzwaldi nimeline suur Kaleva toru
mis laseb läbi väge ja sõnu ja häid-tarku inimesi

 
ja ükspäe me sõidame Hannu Oittineniga sinna
põhjahämarasse korjame Turust ühes Soome Bukowski
Tapani Kinnuneni ja ta Tapjavanamuti
ja Kinnuneni vastandi – härrasmehest poeedi-prosaisti

Joni Pyysalo ja hulga baarikärppaseid ja
luuletüttosid ja tripime boreaalses hämaruses
nagu smugrihipid – all veiklevate virmaliste
ja me runojuna veavad muidugi põhjapõdrad 

Eesti-Soome toru on imeline: seda ei
saa keegi hallata ega kontrollida
ja selle kaudu kulgeb
kõige kangem narkots:

kaasaegne luule!