Kui lugeda Jaan Toominga esseed ta lavastet „Hamleti” kavalehelt, siis on ilmselge, et midagi pole mäda mitte Taani riigis või Eestis, vaid kogu maailmas! „Ei ole lootust enam selles maailmas, sest inimtõug on ogaraks läinud. Nägijaid ei kuulata, pimedusega löödud maailm hukkub/---/. Meist ei jää muud kui prügihünnik, ei mälestust, sest pole enam neid, kes mäletaks.” Tooming on karm, hüperboolne, vihane. Kurb ja kuri. Kolm lehekülge järjest, armu andmata. Ilma naljata!

Ja ta lavastab „Hamleti”! Nero Urke ja näitlejatega, kes on enamasti seotud Vilde teatri, nüüd siis LendTeatriga (aus kriitik ütleks, et harrastusnäitlejad, ma pole aus ja mulle ka meeldis nende mäng rohkem kui sageli n-ö palgalises teatris nähtu). Horatio osatäitja Mikk Sügise leidsin netist näiteks ka lavakoomikuna.

Ja see on Shakespeare hullumeelses mõttes! Näitlejad sagivad akside taha ja välja, karjuvad või sisistavad või lalisevad oma monolooge ja dialooge groteskselt vääneldes, nagu toimuks laval Shakespeare’i aja teatri paroodia või siis tõesti – selle palagani uuesti läbielamine, publiku ees, kes peaks samal ajal labaselt sööma-jooma ja vahele hõikuma ja käituma nagu üks ehtne ebakultuurne seakari. Aga me oleme ju vahepääl nii viisakaks õppind!

Kusjuures näitlejad kannavad selle välja, teevad seda enamasti jõuliselt väljapeetud värsis, välja arvatud siis sarkastilised vahelepõiked. Ja pilte juhatab sageli sisse raju metalmuusika (mõtlin, et midagi nii selgelt teadlikult ülepingutatult teatraalset nägingi viimane kord Rammsteini kontserdil, mis mulle ka võimsalt mõjus).

Per Olav Enquisti romaanis „Magnetisööri viies talv” on suurepärane koht, kus pooleldi šarlatan, pooleldi maailma petmise vajalikkusse uskuv (nagu Lars Saabye Christenseni „Poolvenna” veidrikust-elumängurist isagi moto on „Mundus vult decipi”) magnetisöör-maag Meisner pääle pettumist iseenda (taaskordses) moraalses languses (ta magab ühe patsiendiga) kohtub end n.ö puhtaks-purjutades (eks seegi ole riitus) keldrikõrtsis näitlejaga, kes arutleb groteski üle: „”Grotesk” tuleb võib-olla sõnast „grott”. /---/ Järelikult on grotesk inimese sisim koda, ütleb ta, põhjade põhi, põlatud, kuid aina pildi juurde kuuluv tume kontuur. Me näeme seda kui ornamenti: majad, tänavad, inimesed, maod, loomapead, linnukoivad, väljaheide, naer, ekstaas. Kontuurita polegi pilti. /---/ Me vahime nägu, ja mis enne oli kõhklus, mis pani meid tagasi kohkuma, paneb meid nüüd imetlema. Siin ta on: kunstiteos, võrgutav, hukkamõistev.

Mees laval. Kellelgi õnnestub lava konstruktsioone varisema panna: keegi ei usu oma silmi: maailm on püünis. Mees seisab seal ja naeratab meile.” (lk 101)

See mees oli Nero Urke, aga ka kõik teised lavalolijad. Nagu üks mees (ja paar naist)! Rein Annuki põrgulik Claudius näiteks (ei mäletagi, et oleks nii usutavat vastikut ja siis hirmul Claudiust, kes oleks samas ... ikkagi veel groteskne ... näinud). Ei, nad kõik olid tugevad.

Ja lõpuks, kui Nero Urke üle võlli dramaatiliselt üle saali ägab, et „see on lõpp”, laotuvad pimedas me ette kaadrid. Need on kaadrid Jaan Toominga esseest pigem. Shakespeare võis ju küll ka nii mõelda... maailmalõpu aimus on kogu aeg olnud meiega. Kuni inimkonda teame. Kunagi lugesin raamatut varakristlikust eshatoloogiast ja mõtlesin: näe, nemad sääl, kaks tuhat aastat tagasi ootasid juba püüdlikult maailmalõppu!

Aga meid on tõesti pea kaheksa miljardit. Ja Maa on rohkem Lihavõttesaar kui kunagi varem. Me saame sellega hakkame küll, kui tahame! Paneme üht suurriiki juhtima egomaniakist eksluuraja. Teist superriiki juhib ebastabiilne egomaniakist skeemi- ja ärimees (tal on ka muga ühine omadus – loll mölapidamatus), kolmandas, võib-olla võimsaimas, juhib ehtne kompartei labast kapitalistlikku süsteemi (mitte, et NSVL kunagi oleks olnud kommunistlik või sotsialistlikki riik), lisaks tuleb ehk mõnele väikeriigile leiutada tuumarakette katsetav türann ... Eksole.

Miks me siis ei võiks mängida ülevõlli-Hamletit, panna publikut tundma nii, et seda on kõike liiga palju. Ma olen kahe käega äratuskunsti poolt. "Matrixis" ma oleks ka see loll, kes tahab ärgata...

Samas, tegin just intervjuu režissöör Steven Bernsteiniga, kes tegi filmi Dylan Thomase surmast. (See on vikat film, soovitan kõigile, kes vahel liialt elu mõttetutesse pisiasjadesse takerduvad, nagu ka ma ise - VV). Thomas tegi endaga ja oma kehaga umbes seda, mida meie oma planeediga: kui oli selge, et enam nii edasi ei saa, et nii ei jää ellu, jõi ikka edasi.

Ma küsisin Bernsteinilt, kuidas nii ellu jääda ja ta vastas: „Nipp on selles, et tuleb imetleda seda pettepilti! Kui sa näed maailma, nagu see on, ja oletad, et tulevik on selline, nagu oli minevik ... siis sa oled määratud olema tohutult õnnetu. /---/ Mina elan pettepildis, tema keeldus selles elamast. Ja vaata, mis sellest sai!”

Jaan Tooming tahab meid äratada, tahab meid tuua välja „pärismaailma” ja näidata selle paratamatut koledust ja lõppu, et isegi imeilus kunst ei päästa meid, et me oleme teatrist – ka kõige suuremas ja üllamast – teinud mingi valusa jandi. Kas see jant puhastab meid? Kas meil on lootust?

Kui ma vaatan, kui kirglikult see kamp mängib, siis – vastupidi nende tüki sõnumile, vastupidiselt sellele hoobile, mis nad kultuursele teatripublikule annavad, vastupidiselt sellele lõpusõnumile – näen ma mingit lusti, elupüüdlust. Ma arvan, ma näen seda veel kaua. Võib-olla isegi elulõpuni, isegi kui veel minu ajal – mis on ebatõenäoline eesti mehe (eriti minusuguse) keskmisest lühema eluea ja kliimasoojenemise suhtelise aegluse tõttu (kuigi Pelgurand, kus ma praegu elan, on vist üks esimesi kohti, mis Tallinnas vee alla hakkab jääma) – igatahes mu eluajal siis tulebki ehk see veeuputus. Või veepuudus. Või mõlemat korraga. Pärast mind tuleb niikuinii. Midagi tuleb.

Ja muide, kogu see universumi lõputu hargnemise ja külmenemise värk ikkagi kahvatab mu jaoks multiversumi teooria kõrval. Mõnipäev tuleb end ka rõõmsaks lugeda. Ja Yoricku kolbaga üks eluäraelamisejutt maha pidada.

PS Ei, mitte, et see tükk mind vahepääl esteetilisse hämmingusse ei jätnuks, aga ma eelistan viimasel aja esteetilist hämmingut sageli... poliitkorrektsele igavale kvaliteetsele saastale. Hämmastus, elu üle hämmastumine, imestamine -- see on imeline tunne.