Tere, lugesin Su kirjutist tänasest Sirbist - tänu, aga see kinnitas    mu veendumust, et ka intelligentsed inimesed võivad küllaltki tihti olla lollid ja ahenenud mõistusega.

Siin mõned märkused:

1. On ju tõesti selge, et Hamlet hakkab mängima hullu, kui saab teada mõrvast, kuigi ka enne pole ta nö normaalses seisundis , sest ema on abiellunud ja aimdus millestki kohutavast vaevavad teda. Ainult Horatioga saab ta olla n.ö. normaalne, ja eriti on ta seda Hauakaevajaga stseenis pärast Inglismaalt tagasitulekut, kus ta räägib ka pealuuga - aga seda stseeni soovitab Linnar Priimägi ära heita .

2. Claudius kaotab tõesti monoloogis karjetega teksti - seda ta teab ja küllap ka lõpuks saab korda.

3. Ophelia hullumine on Linnar Priimäe ettekujutuses just trafaretne ja mage. Mingi kaame kuju - nii on ajaloo jooksul seda ikka mängitud - praegune hullumine on veenvam ja mitte teatraalne.

4. Lõpp on tõeliselt professionaalne - Shakespeare ´i näidendi lõpuduell on ajast ja arust ning veniv ja mõttetu - praegune lahendus on ainuõige selles lavastuses. Linnar Priimägi unistab mõõgavõitlusest, selleks tal ju tasub minna  hoopis võistlustele, kus seda tapmisviisi veel ikka harrastatakse... ja meil ju vahvad naissportlased ka vehivad...

Nii et võiksin pikemalt kirjutada essee Lolluse kiituseks nagu vanasti oli üks tuntud kirjutis Narruse kiituseks. Aga ei viitsi, sest aega on vähe .

Shakespeare on kirg ja tunded, aga kirest ja tunnetest ei sünni eriti suuri mõtteid, kuigi meie keeli on kirg hoopis teise tähendusega kui indogermaanidel - saksameestel ja inglismannidel .

Tolstoil ja Shaw´l oli siiki õigus, kui nad ütlesid, et Shakespeare on sõnumita kirjanik - ja seda ta on tõesti - kuigi oma mõttetuses annab ta siiski haruldasi võimalusi  näitlejale mänguks.

Ja kogu näidendi käivitajaks on isa VAIM !!!

Aga näidendi lõpp - video räägib hoopis  tõsisematest asjadest...

Ikka selget meelt soovides,

Jaan Tooming

Vaata Linnar Priimäe kirjutis Sirbist siit