Ei juhtu just tihti, et näed või koged midagi, mis kisub su tuhandeks väikeseks tükiks ja paneb sind kokku tagasi, ent hoopis teisiti, kui olid varem. Midagi on sinust kaduma läinud ja miski asemele tulnud. Oled parem versioon iseendast. Vahel harva tuleb seda ette, eriti Tartus, eestikeelse teatri sünnilinnas.

Kohvikulavastus "Lilled Algernonile" tegi seda ja veelgi enam. Žanri poolest ulmeklassika, aga sisult läbinisti inimlik lugu puudutas algul õrnalt, puges siis naha alla ja hinge, hakkas seal surisema ja siis plahvatas sees. See oli katarsis. Sõna, mida ei ole võimalik kergekäeliselt kasutada, ent mis selle tüki puhul tuleb üle huulte imelihtsalt.

Ime ja lihtsus ongi need kaks sõna, mis iseloomustavad nähtut kõige paremini. Lavastaja Algis Astmäe otsus teha Charliest Jenny oli geniaalne, sest läbi naise on lugu palju veenvam kui kirjapandu. Üle ega ümber ei saa ka näitlejannast: Anne-Mai Tevahi mäng ei olnudki mäng. Kõik oli päriselt. Kõik. Näha, kuidas üks näitlejanna mitte ainult ei usu iga oma sõna, vaid ta on läbinisti keegi teine, aga siis omakorda kümme erinevat, ent oma põhiomadustelt nii sarnast Jennyt veel. Täiuslik transformatsioon. Korduvalt, katkematult. Kogu IQ-skaala ulatuses. Näha, kuidas rumalast aga soojast Jennyst saab heasüdamlik geenius, kes ühel hetkel mõistab, et ees ootab hääbumine, et üks aeg talle antud aja sees saab otsa.

Selle mõistmise valu oli üle terve saali lausa füüsiliselt tunda. Olen sageli rääkinud kirjutamisest kui teraapiast, mille abil saab muuta valu ilusaks. Nüüd siis tundsin seda kogu oma kehaga ja nägin oma silme ees, kui valusalt ja ilusalt üks teadlik hääbumine publiku ees avanes.

Saalis olles juhtus midagi seletamatut veel. Ajast sai jõgi, mis selle 75 minuti jooksul jäätus, muutis voolusuunda ja kiirust. Sekundid olid kui tunnid. Minutid kui aastad. Siis said aastatest minutid ja minutitest sekundid, kuni tundus, et tund ja viisteist minutit kestis kõigest ühe hingetõmbe. Kodutee kilomeetreid mõõtes mõtlesin, kuidas sekundid tiksuvad erineva kiirusega. Nii aeglaselt, kui ei ole ootusi. Ja nii paganama kiiresti, kui mõistad, et sinu aeg hakkab saama otsakorrale.

"Lilled Algernonile" tõestas taaskord, kui vähe on vaja, et anda nii palju. Nii palju tundeid kogu emotsioonide skaala ulatuses. Nii palju äratundmisi iseendas, ümbritsevas maailmas, selles, mis lähedal ja kaugemal. Ja mõelda vaid, kui palju annab üks näitlejanna endast ära, et puudutada teisi sealt, kuhu ükski käsi ei küündi. Puudutada hinge ja südant.

Ja siis olen mina, üks publikust, kes istub saalis, üks suunurk üleval ja teine all. Üks silm särab rõõmust, teine on kurbusepisarates. Süda sulab ja valutab ühekorraga. Imetleb ja imestab, puruneb ja paraneb ning mõistab, et inimeseks olemine ei seisne intelligentsustasemes, pangakonto suuruses, komakohtades ega milleski mõõdetavas. Loeb see, mida ei saa ühikutes kirjeldada. Inimeseks olemise püha kolmainsus on Südameheadus, Hingesoojus ja Armastus.

See on lavastus, mida saab meenutada kümneid aastaid hiljem ja öelda, et mina olin seal. Selles hetkes, mil sündis teatriime. Selline, mida õnnestub kogeda ehk kord kümnendi jooksul, kui sedagi. Vapustav, raputav meistriteos, kus iga hammasratas on oma õigel kohal. Minu piiritu tänu kogu südamest ja hingest.