Kadri Mälk: Eesti mõjukad inimesed ({{commentsTotal}})

Kadri Mälk
Kadri Mälk Autor/allikas: PM/Scanpix

Usaldagem ja tunnustagem oma tõeliselt tarku kuningaid. Aga miks nad suu kinni hoiavad?

Olles mõnda aega töö tõttu Eestist eemal olnud, nägin koju jõudes lehes imetabast nimekirja: meie riigi mõjukad inimesed, need kõige-kõige mõjukamad. Eesti Päevalehe ja Delfi toimetuse professionaalsel abil paika pandud, kokkuleppel sotsioloog Juhan Kiviräha ning Turu-uuringute ASiga. Milline võiks veel teednäitavam teadmine olla? Hädapärane abivahend Eesti inimesele igapäevaelus hakkamasaamiseks. Elementaarseks eluspüsimiseks. Sõnal on kulla hind alles siis, kui on välja öeldud. No nüüd siis on öeldud.

Kultuur ikka tagaplaanile. Mida tähendab Kaja Kallas eesti rahvale? Peale selle, et ta on kaunis daam ja Brüsselis kena palga peal ning võimuka isa võimekas tütar. Ja kirjutab naisteajakirjadesse südantlõhestavaid kolumne. Teadjameeste sõnul on tal kaunite silmade all kinnine suu. Swedbanki majanduskonverentsil esines Kaja Kallas küll väga veenvalt.

Ekspeaminister Ilusrõivas – rukkilillesinised sokikesed, meeleline laulatus esinduskirikus Toompeal, roosiõitega ülepuistatult, vapra kaasaga kabrioletis. Politseieskort. No ja mõned pikantsed lembestseenid lõunamere basseiniveerel külmkappide vahel. Mis sa hädaga ära teed.

Kus on me riigi tegelikud ajud? Miks neid ei ole nimetatud? Kus on Neivelt, me noore riigi mitteametlikult tunnustatud presidendikandidaat? Teda seal reas üldse polegi. Miks on Jüri Luike, kes samuti üks helgemaid ajusid Eestis, nimetatud alles pärast kõiki naistežurnaalide posijaid?

Noor Ossinovski ja idaverd Kõlvart on õigusega esikümnes, vene kogukonna lepitamine pärismaalastega pole just kerge leib. Ammu olnuks aeg. Aga seda on teinud ka kirjanik Andrei Hvostov ja kunstnik Tanja Muravskaja – kumbki omal kombel.

Eero Epner, David Vseviov ja Marju Lauristin on tõesti säravad mõtlejad, kes on öelnud välja tõeterasid, mida inimene tänavalt peas kerib, kuid kõva häälega välja öelda ei söanda.

Arvo Pärt – palsam meie kõigi hingele. Samasse ritta tuleks lisada Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Veljo Tormis. Ka tõsine filmimees Sulev Keedus. Või kunstiteadlane ja muuseumijuht Sirje Helme. Võiks lisada veel ja veel ja veel tõsiseltvõetavaid kultuuriinimesi, kelle sõna loeb, kelle teo järele janunetakse.

Kadri Mälk. Lord. Ehisnõel, h 110 mm, mutinahk, oksüdeeritud hõbe, akvamariinid, safiir, värv, 2017.

Tiit Rammul

Miks on nii vähe kunstnikke-kirjanikke-filmimehi? Kas nad on lahkunud riigist eetilistel või esteetilistel põhjustel (nagu Andres Kurg 1999. aastal Marko Raadi filmis)? Kurg kaitses kunstiakadeemias edukalt oma doktoritöö „Segilöödud piirid“ 2014. aastal. Terane märkaja. Kurg jäi koju. Miks noored haritlased lahkuvad Eestist? Tublid Vargamäe töösipelgad tahavad ilmselt parimat, ent välja kukub ikka nagu alati.

Või kunstiakadeemia professor fotokunstnik Marge Monko. Paljalt näitusega „Kõik kirjad on armastuskirjad“ Tallinna Kunstihoones ütles ta olulise ära. Kõik kirjad on armastuskirjad, kui osata vähekegi teistpidi vaadata. Mis on saanud meie kirest ihade kiire rahuldamise ajastul? Soovitan võtta kuulda krimiprofessor Jüri Saart.

Ma ei taha väita, et kunstiinimesed on kibestunud ja pettunud oma armsas riigis, kuid midagi seal on. Kus on Tõnu Kaljuste?

Priit Pärn, juba tema kurikuulus „Sitta kah!“ pani rahval vere keema. Filmidest kõnelemata. Või Jürgen Rooste, kes on kolmeks aastaks riigi palgaline kirjanik, suurema osa ajast muidugi ära säetud, ent andekas kui pekstud peni. Peeter Sauter samuti, paraku paduandekas ka kirjanikupalgata.

Mihkel Mutti ei võta muidugi miski ega keski. Lihtsalt laksuta keelt, kui kirjutab. Lihtne mutt, tädi Maali maalt, saab aru ja ka intellektuaal neelatab äratundmisest. Sõna võib olla päris terav relv, kui seda õigesti käsitseda. Mutt seda mõistab. Samuraide vana tarkus, et mõõk peab tõusma enne, kui mõte peast läbi käia jõuab, pole talle võõras.

Ja kus on Tõnu Õnnepalu? Mu meelest on ta kõige mõjukam mõtleja meil Eestis praegu üldse. Ehk Viivi Luik on sama terane. Maailm peab kestma niikaua, kuni Jumal temast tüdineb. Teist valikut pole. Nõnda ütleb Õnnepalu (kes teatavasti loobus kirjanikupalgast) oma hiljutises suurepärases raamatus „Valede kataloog“. Seal on peatükk „Manchester“: „Ideaalid teevad julmaks. [—] Viimased 25 aastat on kapital olnud lakkamatul pealetungil. [—] Võibolla ongi see Marxi unistus, mille täitumist me näeme, mille tipule me oleme tõusmas, et vaadata ümberringi. Vaadata alla, tühjusesse, otse hirmu silmadesse. Või paistab sealt hoopis midagi muud?“

Mida arvavad Toomas Haug ja ajaloolane Jaak Valge? Kõik ei loe ju veebiajakirja Huige (http://huikajad.blogspot.com.ee). Kuigi võiks.

Andres Mustonen, kes on juhtinud Hortus Musicust 45 aastat ja võtnud kunagi ka võimsalt sõna muusika mõju ja pühaduse teemadel. Miks ta vaikib, mängib vaid meeliunustavalt viiulit? Hortuse kolmapäevane kontsert Estonias oli nii võimas, et pole sõnu. „Meeletus ja vabadus,“ nõnda ütles Mustonen oma tänukõnes. Ja ta ei eksi.

Pole ametiposti, pole inimest. Tean oma lähedaste näitel, et kui lahkud postilt, võib sulle ehk saada osaks au astuda seenioride sektsiooni koos umbes +/- 300eurose pensioniga. See ajavat isegi kreeklase naerma. Ja saada pühade puhul postkaart otse härra Savisaarelt eneselt. Mu ema lõpetas oma arstipraksise 75aastasena, kuigi tal paluti jätkata – häid professionaale on ikka tarvis, kas või päev nädalas. Ent paraku ei ela me Jaapanis ega Hiinas, kus hallpäid austatakse. Meie kuum kaup on hästi makstud broilerid, kes valgetes glasseekinnastes kalesside-autorollodega kiriku ette vuravad. Valitud piltnikud juba ette rivistatud. Pildid juba enne õhtut avaldamiseks valmis photoshop’itud.

Loomeliidu staažika juhi pensioninatukese eest saab poest osta pool pintsakut. Ometi on ta aidanud arvukatel loomeinimestel omadega toime tulla, inimlikkuse musternäide. Kui tahad tervet pintsakut korraga, peab vanainimene roppu moodi töötama. Ja ta teeb seda. Nööbid peab ise külge õmblema ja seda ta ka teeb. Ainus hea asi selle kõige juures on ausus, hingepuhtus ja vabadus.

Ühiskond vananeb. Arhitektidel on mõiste „hõbedane raha“. Need on jõukad hallipäised vanainimesed, kelle soovide kohaselt projekteeritakse tänapäeval maju, kes jaksavad tasuda koos ratastooli­teega merevaadete eest. Vanade­kodud pole neile. Nende luksus on privaatsus. Eesti Eerik-Niilesed on selle ammu ära tabanud. Kahjuks ei jõua riik omadega järele. Omastehooldus on meil igaühe oma hool ja mure. Tuhas sädelevad kuldsed söed.

Ikka koju. Mõtlen, milline võiks olla ilus lõpp. Olen korra jäänud lennukis hädaolukorras lämbumissurma ohtu. See oli meie kuulsusrikka Estonian Airi üks viimaseid lende, München-Tallinn. Õhtune lend tühistati, otsiti kähku asenduslennukit. Nõrganärvilisemad lahkusid lennujaamast pärast paaritunnist lootusetut ootamist. Olin tööreisil, õpetamas Müncheni kunstiakadeemias, igatsesin kangesti koju. Kui üks pisitilluke moosiriiul lõpuks kusagilt leiti, pakiti lõpuni kurnatud kangelasreisijad sinna siiski ära. Läbi paksu lumesaju roomasime trapist sel ööl üles. Tuju hoidis üleval väike spordimeeste punt, kes kõrgendatud meeleolus nõudis iga veerandtunni järel: järgmine peatus on Saaremaa. Lennuk kulges õhus üles-alla sinka-vonka. Mul poleks Kuressaare peatuse vastu küll midagi olnud. Ikkagi kodu. Hilisööl Tallinna jõudes selgus, et lennujaam on juba suletud, asjamehed magama läinud, lennuki uksed ei avanenud, õhk lõppes, valgustus kustus. Mõtlesin, kuidas oleks sellises olukorras olla kõrges eas või näiteks sülelapsega. Kui lõpuks jäise värske eesti õhu kätte pääsesime, oli see kui õnnistus. Hingamisvaevused kestsid hiljem veel pikka aega. Kuid oleks olnud õilis surm „eesti õhus“?

Peaminister Ilusrõivas lendas eralennukiga riigi kulul, oli kaitstud ülespuhvitud juuksetukast täpiliste sokkideni. Mis on selle kõrval pardatäis lihtlabaseid eestlasi? Isegi kui neil oleksid olnud värvilised sokid. Eesti Õhk vähemalt vabandas ja tõi pimeduses pardale jäänud ning tublide koristajate taskusse „ununenud“ ehted mulle koju kätte. Koos pastapliiatsiga, mille peal oli suitsupääsukese logo.

Posti otsast alla tulnud maksuterminaator Aivar Sõerd oli enne lugupeetud teadjamees, on ka nüüd. Tegijad mehed Ardo Hansson ja Toomas Annus on pingereas ometigi vaid väheke enne ülekullatud kasiinokuningaid. Jaan Elken, endine Eesti Kunstnike Liidu president, suurepärane maalikunstnik, on hinnatud oma loomingu tõttu, ka pärast postilt pudenemist.

Ajakirjanduslik meelelahutus on ju tore, ent ühismeedia võrgustik, esindatus Facebookis, Twitteris, Instagramis ja muus seesuguses soustis on nagu süldi soojendamine, eneseõigustamise viisakas vorm. Kusagil peaks olema ka väärikam rada, kolmas tee. Kodutee. Usaldagem ja tunnustagem oma tõeliselt tarku kuningaid. Neid pole väikese rahva kohta kunagi liialt palju.

 

Artikkel ilmus 22. detsembri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: