Tauno Vahter: raamatumüügi edetabelite võlu, nipid ja pettused ({{commentsTotal}})

Raamatumüük rahvusraamatukogus
Raamatumüük rahvusraamatukogus Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Aastavahetuse paiku on muude kokkuvõtete kõrval kombeks koostada ja levitada ka raamatumüügitabeleid. Kuidas erinevaid tabeleid koostatakse, mis neid eristab, kui palju on neil tähtsust ja kuidas erinevate edetabelitega manipuleeritakse?

Edetabelite koostamine menukamate raamatute kohta sai hoo sisse 19. sajandil, kui tänu trükitehnika arengule muutusid raamatud varasemast palju kättesaadavamaks. Selle hetkeni olid suurema läbimüügiga raamatud selgelt õhemad praegusest keskmisest raamatust. Algselt avaldasid edetabeleid raamatupoed just enda poe müügi kohta, aga 1931 sündinud New York Timesi müügiedetabel võttis arvesse mõnede New Yorgi raamatutepoodide andmed. Pikkamööda lisandus teiste linnade andmeid ja esimene üleriigiline müügiedetabel ilmus 1942 kevadel. Kui algselt oli kombeks edetabel jagada kahte žanrisse ehk eristati ilukirjandust ja aimekirjandust, siis praegusel ajal on NYT edetabel märksa keerulisem nii žanrite kui ka arusaadavuse mõttes.

Eraldi tabelid on lastekirjanduse, noortekirjanduse, eneseabi, kõvas ja pehmes köites ning e-raamatute kohta. Tõsi, on ka olemas üldised edetabelid, mis võtavad kokku ilukirjanduse ja aimekirjanduse nende kõigis erinevates formaatides. Aga kust need andmed tulevad?

Võiks ehk arvata, et mis see edetabeli koostamine siis ära ei ole, Excel lööb numbrid kokku ja kogu lugu. Tegelikult on asi märksa segasem. USAs on raamatuäri aastane maht umbes 40 miljardit dollarit ning üle-eelmisel aastal müüdi seal kokku umbes 2,7 miljardit raamatut ning see arv on aastaid püsinud väga stabiilne, muutunud on peamiselt raamatu formaadid. Ja kuigi n-ö käegakatsutavate raamatupoodide arv on kahanenud, on praegugi USAs umbes 23 000 raamatupoodi.

Sellise mahu juures ei saa statistika olla ülimalt täpne, vaid kasutatakse auditooriumi hindamisega sarnanevaid meetodeid. New York Timesi edetabel kajastab üksnes teatud osa poodide müüki, mis on erinevatel põhjustel hinnatud valimi jaoks sobivaks – poed asuvad erineva taustaga piirkondades, müüvad erinevaid raamatuid, seega arvutatakse teatud keskmiste näitajate alusel.

Praegune tabel moodustatakse umbes 4000 poest laekuva info järgi, nii et teadlikumad kirjastajad ja autorid teevad kampaaniat just nendes poodides, mille müügiandmed lähevad edetabelis arvesse. NYT edetabel uueneb korra nädalas ning edetabeli edukamad raamatud müüvad nädalaga paarkümmend kuni paarsada tuhat eksemplari. Mullune USA rekord oli Hillary Clintoni memuaaride „What Happened“ 300 000 eksemplari esimese nädala jooksul, Suurbritannias on nädala menukamate sekka jõudmiseks vaja müüa 5000–25 000 eksemplari.

Viimased kümmekond aastat on NYT ja ka raamatupoeketi Barnes & Noble edetabelite tähtsust oluliselt pisendanud üha kasvava netihiiu Amazon edetabel. Amazon on tuntud äärmiselt kinnise firmana, kes ei soovi pea kunagi jagada mingeid andmeid ega statistikat enda müüdud koguste ja edetabelite osas. On teada, et Amazoni raamatumüügitabelit uuendatakse umbes korra tunnis. Suure teadmatuse tõttu korraldas ajakiri Publishers Weekly 2013 kirjastajate abiga uuringu, mille tulemusel järeldati, et keskmist Amazoni edetabeli esiviisikusse kuuluvat raamatut müüakse päevas kõigi erinevate müügikanalite peale kokku 1094 eksemplari.

Võrdluseks pakutakse statistikat, et NYT üldtabelisse peaks jõudma umbes tuhande eksemplari müügiga nädalas. Kõige selle juures on üsna segane, kui palju teenib selle juures autor. Näiteks Amazoni kaudu isekirjastatud raamatu avaldanud Patrick Wensink kirjutas kõmu tekitanud aruande, kuidas ta tükk aega edetabeli tipus (üleriigilises tabelis nr 6, „50 halli varjundi“ taga ning „Näljamängude ees) olnud raamatu müügist teenis tegelikult vaid 12 000 dollarit, mis USA turu suurust arvestades on väga väike summa. Amazoni vahendustasu ja erinevad keerukad sooduspakkumistega müügid teevad aruandluse jaburalt keeruliseks ja autorid pigem kaotavad sellest.

Miks neid tabeleid üldse vaja on? Ühest küljest on see lihtsalt inimlik vajadus kõike mõõta ja pingeritta seada, mis raamatute puhul on pea ainus variant, mida vähegi objektiivseks pidada. Kui müüb, siis järelikult keegi soovib seda raamatut. Ülejäänud põhjused on suuremas osas majanduslikud. Kui raamat on edetabeli tipus, siis ta müüb rohkem juba tabelis olemise pärast – edetabeli tipus olevad raamatud on parema väljapanekuga, neist räägitakse ja kirjutatakse rohkem. Edu toob edu. Aga sellega kaasnevad ka edetabelitega manipuleerimised. Nii nagu on plaadifirmad ise sageli ostnud oma esineja plaati selle edetabelisse aitamiseks, on tehtud ka raamatutega. Üks tuntumaid juhtumeid on aastast 1995, kui ühe juhtimisõpiku autorid Michael Treacy ja Fred Wiersema mõtlesid välja kavala skeemi, kuidas oma raamatut edetabelisse upitada. Nad uurisid välja edetabeli koostamisel arvesse minevate raamatupoodide nimekirja ja ostsid neist poodidest ja hulgimüügi kaudu ise 10 000 eksemplari oma raamatut. Raamat tõusis äriraamatute arvestuses esimeseks ning üldnimekirjas neljandaks ja oli kokkuvõttes tabelis neli kuud.

Samasuguseid aktsioone on teinud veel mitmed autorid ning kuna midagi seadusevastast selles ei ole, siis pole sarnased juhtumid harvad – tõsi, suuremad kirjastused reeglina siiski nii ei käitu. On turundusfirmasid, kes pakuvad kopsaka tasu eest teenust, et nad korraldavad raamatu jõudmise edetabelisse, mis vahel tähendabki peale üldise reklaamitöö ka ise poodidest selle raamatu massilist ostmist. Kuna nii NYT kui Amazon ei ole avalikustanud päris täpset edetabeli moodustamise meetodit, on see tekitanud palju skandaale. Näiteks on nende vastu algatanud kohtuasja autorid, kelle raamat on segastel alustel edetabelist kõrvale jäetud.

Aga kuidas Eestis? Muidugi on müstilisi lugusid nõukogude ajast nii ENE ettetellimise, väidetavalt üleöö 30 000 eksemplari müünud „Piilupart, Miki ja teised“ kahe trüki kohta kui ka terve rea muude raamatute kohta. Eestis hakkas raamatumüügiedetabel regulaarselt ilmuma 1990ndate lõpus Postimehes ja tollal tehti seda põlve otsas. Tuli helistada läbi teatud hulk raamatupoode, sealt öeldi kohati kõhutunde põhjal nimekiri, mis sel nädalal rohkem müüs ja tabel pandi kuidagi kokku.

Praegu ilmub Eestis kolm olulist edetabelit: Apollo ning Rahva Raamatu oma ja kirjastuste liidu aastaedetabel. Neil kõigil on teatud omapärad. Kirjastuste Liidu tabel ilmub aasta alguses ning see sisaldab ainult liitu kuuluvate kirjastuste müügiandmeid. Valdav osa aasta edukamaid raamatuid tõepoolest on avaldatud liitu kuuluvate kirjastuste poolt, aga mitte kõik – näiteks Rahva Raamatu avaldatud mullusest esisajast umbes 20 raamatut on avaldatud muude kirjastuste poolt. Autorite poolt ise kirjastatud raamatuid on viimastel aastatel esisajas olnud umbes kuus tükki. Kirjastuste Liidu tabel on ainus tabel, kus on kirjas ka raamatute läbimüük. Selle numbri annab liidule iga kirjastus ise, nii et keegi raamatupidamisest selle tõepärasust üle ei kontrolli, aga üldjoontes peaksid need ikkagi tõele vastama. Peale tavamüügi on seal telefonimüügi ja kataloogimüügi kaudu müüdud eksemplarid, mis aeg-ajalt tekitab vaidlusi, kas iga müük peaks minema arvesse samadel alustel? Või müük on alati müük?

Rahva Raamatu ning Apollo edetabelite peamine erinevus on uuenemise sagedus. Apollo edetabel on nädala alguses uuenev edetabel, Rahva Raamatu oma uueneb jooksvalt igal hommikul viimase liikuva perioodi järgi. Ka nende edetabelite koostamisel ei ole ülevaadet päris detailsest metoodikast, kuid on tavaks saanud, et inimkäsi neid teatud määral silub. Nii ei ole enam edetabelis näha kunagi seal pidevalt figureerinud algaja juhi vahtralehti ja liiklusteste, mis tegelikult endiselt müüvad. Ka Eestis on võimalik olukord, kus kirjastuse selle kuu edukaim raamat ei jõua müügitabelis esisajagi hulka – põhjuseks on see, et edetabelid kajastavad just raamatupoodide müüki, aga see ei kajasta näiteks müüki raamatukogudele, mis teatud raamatute puhul ostavad olulise koguse.

Kas edetabelisse pääsemiseks on mingeid erilisi saladusi või on kuskil kindel inimene, kellele maksta? Vähemalt üks nipp on viimastel aastatel levinud – teha nädala jooksul kaks või kolm esitlust erinevates sama keti poodides, kus piisava rahvahulga müügi pealt tekib tabelisse pääsemiseks vajalik ostude arv. Kui sel raamatul on tõmmet, püsib ta nüüd tabelis veel mõnda aega – kui aga esitlused ei toiminud, kukub raamat tabelist üsna kiirelt välja. Selle pealt vana tõdemus – tähtis ei ole korraks tabelisse tõusta, vaid seal püsida.

Muidugi on ka Eestis levitatud mitmesuguseid kuulujutte edetabelite järjestuse endale sobilikumaks muutmise osas, kuid need on jäänud vaid juttudeks. Kas edetabelisse saamine on oluline? Teatud määral ikkagi on. Kui raamat ei jõua kordagi esisaja hulka, siis ilmselt see pigem ikkagi ei hakkagi müüma. Samas tavaostja jälgib peamiselt esikümmet või Rahva Raamatu puhul ehk isegi esikuuikut, sest see on ekraanil korraga näha. Võib muidugi üleolevalt öelda, et edetabelisse pääsemiseks on kindlaim moodus kirjutada hea raamat, mida tahetakse osta. Pole vale, aga üksnes sellest sageli ei piisa. Edetabelisse pääsemiseks on erinevatel kuudel vaja müüa väga erinev kogus raamatuid.

Statistika on näidanud, et Eestis piisab suvekuudel edetabeli esikümnesse jõudmiseks vähem kui paarikümne raamatu müügist päevas. Jõulumüügi ajal on numbrid suuremad, siis on ka viimastel aastatel olnud juhtumeid, kus edukaim raamat müüb nädalaga 2000–3000 eksemplari. Senistel andmetel ei müünud mullu Eestis ükski raamat üle 10 000 eksemplari, aastaedetabeli esikümnesse jõudmiseks tuli müüa 3000-4000 eksemplari, esisaja sekka jõudmiseks umbes tuhat eksemplari. Jõulumüügiks ilmus küllaltki suur kogus menuraamatuks planeeritud teoseid, kuid ilmselt oli neid lõpuks liigagi palju ja kõiki ootuseid need ei täitnud. Üldised müüginumbrid jäid aasta varasemaga sarnasele tasemele või olid kriipsuke väiksemad.

Kas edetabelid on siis üldse midagi väärt, kui nad ei näita objektiivset tõde? On küll. Esiteks toovad edetabelid kirjandusele tähelepanu, nii selle paremale kui ka mitte nii väärtuslikule osale, aga vähemasti on kirjandus rohkem pildis. Samuti on edetabelid teatud määral meie ühiskonna peegliks – me näeme, kas parajasti on suurem huvi kodumaa või välismaa teemade vastu, milline ajalooteema on rohkem inimestel meeles, kas soovitakse lugeda elulugusid või eneseabi või hoopis lasteraamatuid. Kõik see ütleb midagi ka meie aja kohta. Ka edetabeleid tuleb osata lugeda, neis ei peitu lõplik tõde, kuid ilmselt on see siiski pisut objektiivsem kui Mangi horoskoop.

Tauno Vahter on kirjastuste liidu juhatuse liige.

Toimetaja: Valner Valme



SUUR LUGU: VALDO PANT 90
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui tsensoreid, aga tööharjumustelt oli vanakurat ise nii enda tervise kui teiste vastu.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: