Andres Maimik: inimene on ikkagi veel loom, kes päris iseendasse ära ei mahu ({{commentsTotal}})

Andres Maimik.
Andres Maimik. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

12. jaanuaril jõudis kinodesse lühifilmide kassett "Paha lugu", mis jutustab viiel erineval moel ahistamisest, manipulatsioonist ja vaimsest vägivallast. Pahadest lugudest rääkisime kasseti ühe režissööri, Andres Maimikuga.

Üks küsimusi, mis mul "Paha lugu" vaadates tekkis, oli see, et mis meil viga on? Mis inimestel viga on? Miks me oleme sellised, miks me teeme selliseid asju? Kas sa oskad öelda, mis inimestel viga on?

Inimesed on mu arust natuke nagu oma elu puberteedis. Nad on liiga kiiresti arenenud, nende vorm on liiga kiiresti arenenud, tsivilisatsioon on liiga kiiresti arenenud. Kõik ümberringi on.

Nad elavad nagu täiesti mingisuguses oma tohutus sümboolses reaalsuses, mis koosneb märkidest ja konventsioonidest ning kirjutamata kokkulepetest. See võrgustik, mille inimene on omale ehitanud, on tohutult keeruline, samuti ka see elamise oskuste pakett, mida ta peab valdama.

Aga suur osa tema siseelust või sisemisest ülesehitusest on kaasa võetud kuskilt väga iidsest ajast. Savannist, kus elati oluliselt lihtsamat ja brutaalsemat elu. Kes võitis võitluse, see sai asja endale. Kes oli tugevam, sai emase. Kes oli kavalam ja jõhkram, see sai juhipositsiooni ning kõik ümberringi olid vaenlased. Kui midagi oli vaja, siis see ka võeti. Aga kogu see geneetiline kood ei ole moodsale ajale järele tulnud. See on minu hinnangul suhteliselt atavistlik nagu kolmas nibu või karvad näos.

Millest see tingitud on?

Kõik areneb liiga kiiresti, ka see, et maailma ei jõuta kõigest sellest jampsist päästa. See egoism ja enesekesksus – see mina-mina-mina – on inimeses nii sügaval sees, et isegi kui ta teoreetiliselt kõikidest probleemidest aru saab, ning väljakutsetest, mis maailma ohustavad, ei ole ikkagi võimalik see olukord, kus kõik tulevad ja lepivad kokku, et meie ühine kodu on kõige olulisem.

Et meie ühised normid ja eetikad on kõige olulisemad ning et peame ennast nende järgi kohandama ja piirama. Nii veeretame selle maailma veel kuidagi vähemalt paar sajandit edasi, jätame oma järgmistele põlvedele.

See on pessimistlik hinnang, aga ma arvan, et inimene on ühest küljest muutunud mingisuguseks alien'iks, ufoks, teisest küljest on ta ikkagi veel loom, kes päris iseendasse ära veel ei mahu. Ma ei saa rääkida kõigist inimestest. On ilmselt väga tarku, väga eetilisi, väga palju selliseid inimesi, kelle prioriteedid ja süda on õiges kohas, kes tegutsevad mõistusepäraselt. Aga ma mõtlen, et inimene kui selline, see üldkogum, see biomass on ikkagi üsna inertne.

Üks asi, mis mulle tundus, milles me inimestena head oleme, kui me nüüd seda ohvri poolt vaatame neis filmides, siis me oleme väga head selles, et neelame oma mured alla, kinnitame, et kõik on korras ja läheme oma eluga edasi. Kas seda võib pidada eluterveks lahenduseks?

Sõltuvalt sellest, kui suur on trauma. Kui sa trauma alla surud ja selle kuhugi alla pühid ning proovid teha seda olematuks, siis tegelikult olematuks muutmine on kuhugi alla surumine. Ta on sul seal vedruna pingul ja ükskõik milline järgmine trauma võib selle sulle esile paisata ning vallandada kergematel juhtudel mingite neurooside, hüsteeriate, paanikahoogudena ja raskematel juhtudel lausa psühhoosiks muutuda.

Kui on raskemad juhtumid, tuleb nende asjadega kindlasti tegeleda ja vajaduse korral lasta nendega spetsialistidel tegeleda.

Andres Maimik Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Teisest küljest: igaüks, kes tunneb, et teda on natuke kuskilt näpitud ja tormab kohe kituma, et "vaadake mihukest hirmsamat asja on mulle tehtud", see läheb ka natuke magedaks, mingisuguseks kampaaniaks.

Sellele kampaaniale hakkavad tekkima omad tunnused. Kampaania vajab järjest uut verd, ta tahab end koguaeg üleval hoida ja nii otsitakse järjest uusi ohvreid ning lõpuks jäävad selle kampaania hammasrataste vahele ka täiesti suvalised inimesed. Näiteks üks näitleja, kes üritas suudelda ühte naist, kellesse ta oli armunud.

Kus see kesktee nende kahe äärmuse vahel võiks olla?

Tegelikult hajutab igasugune kampaanialikkus fookuse ära. Päriselt hardcore-asjade külge kleepuvad igasugused muud asjad. Kõik kisavad, et "mina ka, mina ka, mina ka, õpetaja, mina ka!" ja siis sa ei saa lõpuks aru, mis on relevantne ja mis on suvakas.

Aga mis on kesktee? Ega mina ka ei tea, mis on kesktee. Ma arvan, et iga juhtumiga peaks tegelema eraldi. Kui see on põhjustanud sulle psühholoogilisi ja professionaalseid vaevusi, kui see on põhjustanud sulle šoki, siis see on asi, millega peab tegelema psühhiaater, vajadusel politsei.

Kui see on lihtsalt mingisugune vahejuhtum peol, kus keegi on liiga ligi tikkunud ja mõni tülikas tegelane, kes sulle ei meeldi, hakanud hõõrutama, siis sellisel juhul pead iseennast kasvatama.

Kuidas see iseenda kasvatamine käib?

Tuleb end kehtestada, saadad inimese perse. Konkreetselt, väga jõuliselt.

Kui ahistamine ei lõppe, siis kutsuda turvamees või politsei. Aga tavaliselt, kui kellelegi väga konkreetselt peale kähvad, siis ta lõpetab ära. Ma ei räägi muidugi sellisest [olukorrast], kus on mängus võim. Kas sa tahad töötada sellise tegelase alluvuses, kes kasutab oma võimupositsiooni ära selleks, et seksuaalselt neid privileege saada?

Ma arvan, et keegi ei taha, aga see tundub nii paratamatu, et isegi kui juhipositsioonil olevad inimesed ei tahagi kedagi oma alluvuses alaväärsemasse positsiooni panna, siis see paratamatult miskipärast juhtub. Aga ahistamise kontekstis on tahtlus muidugi suurem.

Igasugune ahistamine läheb sageli ka vaimsele ja võimumängude tasandile. Kokkuvõttes on ka igasugune manipulatsioon – kui sa paned inimest tegema midagi või paned ta olukorda, milles ta ei taha viibida – ahistamine. Seksuaalne on muidugi kõige ilmsem ja kõige karmim nendest.

Seal on justkui piiri selle vahel, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, kuidagi lihtsam tõmmata kui vaimse ahistamise puhul.

Nojah, kellele sa lähed kaebama, et ta vaimselt mind terroriseerib, kellele sa ütled? Kui su juhtumil ei ole kriminaaltunnuseid. Olukorras, kus juba seksuaalseid ahistamisi on keeruline tõestada, sest on sõna sõna vastu.

Ükski lugu selles kassetis ei leia omale päriselt rahuldavat lõpptulemust, palju asju jääb õhku. Need ongi sellised olukorrad, kus ilmselt ei olegi ühtset õiget lahendust, ei kõrvaltvaataja ega asjaosalise enda jaoks. Aga kas neid lahendusi, mis seal lõpuks siis tekivad, võib pidada õnnelikuks? Võtame näiteks "Jõulumüsteeriumi". Kas see, et ta sealt korterist välja saab ja jätkab oma tööd, mida ta tol päeval alustas, on selles kontekstis parim lahendus?

Selles filmis – kuna tegemist oli komöödiaga või musta komöödiaga – siis ma peaks seda ikkagi irooniliseks lahenduseks. See väike Hansuke küll pääses kurja nõia käest, kes oli tema keha ja meele erinevate viisidega vangistanud. Aga kuidas ta seda tegi? Ta põgenes nagu viimane hädapätakas, jooksis paanikas minema. Mitte just päris mehelik käitumine, ma ütleks.

Kuidas see mehelik käitumine oleks siis olnud?

Ma ei tea, mis sa ise arvad? Jätame selle vaataja otsustada. Kindlasti mitte ärajooksmine nii, et habe lehvib.

Vanakooli meheliku paradigma juurde kuulub see, et sa oskad olukordi lahendada. Sa oled mehelik, kui oskad end kehtestada. Sa võid olla jõuline ja konkreetne ning seada inimesi olukordadesse, kust nad ei saa enam välja.

Pööran nüüd natuke juttu tagasi. Mis veel igasugused võimuga võtmised või võimu ärakasutamised ja ahistamised ambivalentseks muudab? Olemas on ju tohutult populaarne naiskirjanduse žanr, Rosamunde Pilcher. Selline romantiline ja sentimentaalne.

Mehetüüp ei ole seal kunagi malbe ega viisakas, kes küsib: "Vabandust, kas ma tohiks teid suudelda natuke?" Raamatust raamatusse kordub suur, karvane, jõukas alfaisane, kes lihtsalt tuleb ja võtab, lihtsalt murrab. Ning naine nendib: "Ma ei saanud mitte midagi teha, et ta seda tegi".

Andres Maimik Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Naiselikus kollektiivses alateadvuses on sellisel tegelasel oma koht. Ma käisin eile vaatamas [prantsuse filmirežissööri François Ozoni – toim] filmi "Teine armuke". See on täpselt sama. Seal oli pehme, hooliv ja mõistev vend, kelle kaksikvend oli psühhopaat, kes põhimõtteliselt rebis selle naise ning virutas voodisse ja pani ta olukorda, kust ta ei saanud välja vingerdada. Miskipärast küttis see hirmsasti peategelast üles.

On see eluline või mitte? Mida see iha teinekord dikteerib? Kas see, mida sa ütled, vastab sellele, mis sind tegelikult üles kütab? On tehtud uurimusi, kus on võetud nii mehed kui naised, pandud klemmid ajule ja suguelunditele külge ja siis küsitud, et räägi, mis sind üles kütab. Ta räägib, mis ta ise arvab, et teda üles kütab ja pärast näidatakse mingeid kujundeid, pilte ning olukordi ja mõõdetakse, mis tegelikult üles kütab. Selgus, et meeste puhul on see suhteliselt – pluss-miinus 20 protsenti – koherentne. See, mis nad arvasid, et neid käima tõmbab, see ka tõmbas.

Ja naiste puhul?

See, mis tegelikult oli, erines üsnagi sellest, mida nad ütlesid. Need asjad, mis tegelikult käima tõmbasid, olid minu meelest üsna absurdsed – näidati mingit suurt isast ahvi midagi tegemas.

Ma ei tea, kas "Jõulumüsteeriumis" oli üldse oluline see, kes on mees ja kes on naine?

Tibake vast ikka oli.

Lõpuks oli ikkagi see, et jõulisem persoon kasutab ära nõrgemat.

Võimumänge oli seal küll parasjagu, aga eks nõrgem lasi end ka vahepeal ära kasutada, sest ta läks mänguga kaasa. Nagu kärbes läheb ämblikuvõrku ja sipleb ennast kinni. Natuke oli seal ikka seda soorollimängu. Kui Avdjuško jõuluvanaga manipuleeris, siis mängis ta vahepeal sellist head tüdrukut. Ja siis jälle sellist konkreetset kurja emast ning seejärel andis võltsautoriteedi ja palus nagu arstionult [tunnustust]: kuidas ma välja näen, kas mu keha ikka sobib? Ta vajutas mitmele registrile ja mulle tundus, et see on üsna naiselik viis võimalikku partnerit, või antud juhul ohvrit, hallata.

See on nii, nagu asjad päris loodusriigis toimuvad.

Nojaa, tegelikult seal soorollid ikkagi olid. See jõuluvana, see häbistus. Kui oleks ära vahetatud, et oleks keskealine mees, kes oleks mingisugust noort Lumivalgekest seal seksuaalselt kiusanud, siis see oleks oluliselt perverssem tundunud. Praegusel juhul, kui meest sai kotitud, mõjub see kuidagi naljakalt. Kui see oleks teistmoodi olnud, siis see oleks ...

... oleks mõnest teisest žanrist film olnud.

Kassett on [tehtud] selle arvestusega, et see algab filmiga, kus on väga selged soorollid: mees on macho ja tüdruk on alguses naiivne ja pärast kaval (kuigi alguses oli ka kaval) – naiselikkuse ja mehelikkuse alged olid väga selged. "Jõulumüsteeriumis" olid positsioonid vahetuses.

Mulle meeldis nende filmide puhul see, ahistamise teema oli hästi laialt lahti võetud. Spekter oli lai, erinevalt sellest, mis mulje meile meediapildist on jäänud.

Ühes filmis kottis laps põhimõtteliselt kogu võttegruppi, iseäranis režissööri. Mis on ka täiesti võimalik, kui sul on puberteedieas laps. Tegelikult oli ta emal elu üsna harali ja ema manipuleeris omakorda temaga, viies teda oma armukese juurde ja lubades talle asju kokku osta. Ema oli omamoodi manipulaator ja kust mujalt see tütar õpib kui oma ema pealt.

Kõik asjad on kanduvad. Suur masinavärk, kus on mingisugused hammasrattad, jõuülekanded ja ketid ning kõik on omavahel seotud. Liblikaefekt. Liblika tiivalöök Rio de Janeiros põhjustab tuumaplahvatuse kuskil Põhja-Koreas.

Kuidas aitab see teadmine, et ahistamist on erisugust ja mitte ainult naiste suhtes, meid probleemiga tegelemisel edasi?

Ma ei ole kunagi arvanud, et kunsti ülesanne on pakkuda konkreetseid lahendusi.

Miks mitte?

Teatavas mõttes annab ta muidugi lahenduse, aga pigem õpetab. Ta annab võimalused maailma diagnoosida, oma kogemusi vastu peegeldada, näidata mingisuguseid piirjooni ja võimalusi. Konkreetsete lahenduste pakkumine võib pigem kuuluda erialaspetsialistidele ehk psühholoogidele, psühhiaatritele, humanitaarteadlastele, sotsiaaltöötajatele.

Ma olen sinuga nõus, et kunst osutab probleemile, aga lahendavad pigem teised.

Küllap on ka lahendusi pakkuvaid filme tehtud. Ma tegin ka ühe filmi tervise arengu instituudile lapsendamisest ja hooldusvanemlusest. See esitas väga üksikasjalikult ja metoodiliselt olukordi ning lahendusi, kuidas sa võtad omale uued lapsed, mis probleemid ette tulevad, kuidas sa pead neid kohtlema, kuidas neid rahustama. Kuidas sa pead tegelema lapse leinaga, sellest ülesaamisega, kuidas sa enda probleemidega tegeled. Kui bioloogilised vanemad välja ilmuvad, kuidas selle küsimusega tegeleda. Kuidas tegeleda selliste hirmudega, selliste kompulsiivsete häiretega, mis lastel kindlasti esinevad, kui nad on pärit traumaatilisest olukorrast. Aga see film valmis spetsialistidega koostöös ja igat asja me konsulteerisime ka mitme inimesega, ja selle eesmärk oli pigem koolitada välja need, kes lähevad seda teed, et võtavad endale hoolduslapsi või hakkavad lapsendama.

Aga seda sa enam kunstiks ei nimetaks?

Teda võib vaadata ka kunstilise pilguga, aga tal oli kindel funktsioon. Eks me proovisime sinna teatud emotsionaalset elementi sisse panna ja jutustada seda ikkagi filmi viisil. Mitte nagu õppefilmi, kus näidatakse sulle skeeme ja tegelased käituvad kuidagi eriskummaliselt, kunstlikult. Me proovisime seda võimalikult realistlikult lavastada. Aga eesmärk oli ikkagi inimesi harida, ja no selles suhtes see film oli kindlasti pädev, see oli tehtud koostöös spetsialistidega, kes kontrollisid iga väiksematki dialoogijuppi ja suhteakti. Eks ta võib mõnevõrra koormav ka olla loomingulisele vabadusele. Aga samas me pidime igal sammul seda silmas pidama, selle filmi funktsiooni. Kunstilisi filme tehes ma ei leia, et mul on pädevus pakkuda häid ja õigeid lahendusi. Küll aga on mul kunstiline vabadus kutsuda inimestes esile teatud tundmusi, mõtteid, äratundmisi, tõmmata nad kaasa. Võib-olla kunagi, kui ma tean head lahendust, siis ma kirjutan selle filmi sisse. Ja tead, lühifilmis on sul on 15–20 minutit, mis lahendust sa seal ikka saad pakkuda.

Jah, aga mõnes mõttes on need sellises formaadis isegi kõnekamad kui need pooleteisttunnised, pikad. Võib-olla selle sama õhkupaisatud, lahenduseta jäänud lõpu pärast. Et sulle jääb palju ruumi ise see loo lõpp enda jaoks ära jutustada.

No näiteks film "Nissan Patrol" lõppes peategelasele ikkagi suhteliselt kurvalt, sest ta ise langetas otsuse, et see õudus, puhastustuli, mille ta vahepeal läbi elas, see jääbki temasse endasse. Ta helistas kellelegi ja ütles, et kõik on väga hästi ja ta tuleb kohe koju.

See oli üks neist momentidest, kus mul tekkis teatav vastikustunne. Selline tugevam. See sama emotsionaalne raskus, mida sa hoiad ainult iseendale. Ei lase seda sama vedru lõdvaks.

Jah.

Kas nende filmide eesmärk oli näidata ebanormaalsust? Pigem vist mitte? See on ju objektiivses mõttes normaalne, tavaelu osa, see mis seal toimus?

Eks paljud asjad olid siiski piiripealsed juhtumid. Avdjuško filmis see peategelane Liina oli ikka natuke bipolaarselt käituv tegelane. Ega see tüüp seal "Nissan Patrolis" tundus ka ikkagi üsna psühhopaatlike joontega olevat. Tema jaoks oli normaalne, et tema pakub inimesele teenust, viib ta ühest kohast teise, ja saab selle eest siis vastava tasu. Tema maailmapildis tundus, et nii asjad käivadki. Isegi see, kuidas ta pärast vabandas ennast välja teatava enesehaletsusliku jutuga, et ta on ka üksik, et naisele mingit tähendust omistada. Päriselt sellised tüüpe igapäevaselt ei näe. Piiripealne.

Kui me alguses rääkisime siin nendest äärmustest, kuidas üks või teine ei ole hea, siis kuhu suunas kogu see kompott filme vaatajat suunab mõtlema? Mina vaatasin neid filme, minu jaoks oli seal üksjagu uut ka. Mingid olukorrad, mida ma võib-olla ei olnud vastavalt üldse kategoriseerinud kunagi, said ka sinna ühte kompotti ahistamiste ja asjadega ja siis ma mõtlesin, et kas mina hakkan mingeid olukordi enda jaoks ümber hindama ja tulevikus suhtun mingisugustesse olukordadesse teistmoodi. Ma ei tea, kas ma olen nüüd tundlikum edaspidi. Kuidas see filmi sõnum selles osas on, kas ta tahab, et me oleks tundlikumad nii nende suhtes, kellele me teeme ja kes meile teevad või pigem mitte?

Tundlikkus üksteise suhtes on muidugi see, millest on päris palju puudu.

Kommunikatsiooniprobleemid oli see üks märksõna.

Jaa, kommunikatsioon. Üks küsimus on selles, kuidas sa teist inimest loed, kuidas sa talle oma tähelepanu pöörad. Kuidas sa teda tundma õpid, mida sa temast ootad. Isegi olukorras, kus sa tahad kellelegi meeldida ja tahad temaga pikemat suhet arendada, mis võib-olla isegi muutub romantiliseks, siis alguses sa teeskled, et oled üks suur kõrv. Mina räägin ja sa kuulad, ainult kuldseid munasid kukub mul suust. Aga mõne aja pärast see huvi kuidagi hajub ja inimesed kuidagi kapselduvad, ja siis neid tegelikult huvitab ainult arvamus iseendast. Nad kas vaatavad ennast kõrvalt selles olukorras, proovivad iseennast mängida kuidagi ägedamaks või nad reaalselt õpivad ka teist inimest tundma, reaalselt on teine inimene ka neile oluline. Aga võib-olla see on natuke selline idealistlik-humanistlik positsioon. Üldse kõik inimesed, kellega sa suhtled igapäevaselt, muidugi mingil hetkel saab mõõt täis ja pead ennast kaitsma ka, sest liiga palju sotsiaalsust ajab hulluks. Aga palju rohkem tähelepanu tuleb teisele pöörata, rohkem paigutada end teiste inimeste olukorda.

See on ka oskus, mida on raske omandada.

Samas empaatia ei ole ainult kaasa sündinud. Ma lugesin ühte raamatut, mis rääkis meile sellest, et ka läheduse andmise ja saamise oskus, see on omandatav. Oskus nagu iga teine. Nagu saunaehitaminegi.

Kuidas see käib? Kuidas õpetada end empaatilisemaks inimeseks?

Üks võimalus on otsustada, et sellest saab sinu kool, siis sa võtad endale ülesanded. Olla igas olukorras kohal nii palju kui võimalik. Jälgida teist inimest. Mitte segada talle vahele. Vaadata talle otsa. Kuulata, mis ta räägib. Mõelda, selle üle, mis ta räägib. Mitte ainult teha selline nägu, et mind huvitab. Kui ta räägib millestki, millest sa väga aru ei saa, siis esitada täpsustavaid küsimusi. Üldse esitada küsimusi, lasta teisel inimesel avaneda, mitte iseennast kohe talle peale plärtsatada. Sellised lihtsad viisid. Ka oskus äratada usaldust, juhtida teemad sinna, et sina usaldad talle, tema usaldab sulle. Võib-olla siis ka need [inimesed], kes käivad ringi mingis tohutus armu- või seksinäljas, leiavad endale partnerid normaalsel viisil, mitte ei tõmba kohe püksilukku lahti ja ei hakka isaahvi mängima.

Eks ma olen mõelnud nende inimeste puhul, et kas sa saad neile seda alati pahaks panna, sest äkki nad ei saagi paremini. Niimoodi on nad loodud. Niimoodi nende instinktid töötavad. Võib-olla mõistusega ei saagi siin asja leebemaks teha ja parandada.

Ma ei tea, pikas perspektiivis ikkagi asjad muutuvad. Mäletan, mis toimus 90ndatel Eesti teedel. Kõik sõitsid üksteist ja ennast võrdse uljusega surnuks, puruks, invaliidiks. Hüpati kuskilt 6-meetristelt tornidelt alla invaliidideks. Peksti üksteisel nägusid sodiks, nii meestel kui ka naistel. Üks mõrv maksis 1000 või 5000 krooni, sama palju kui üks võrr. Selle ajaga on küll Eesti ühiskond muutunud inimnäolisemaks. Ka igasugused harjumused, tervisliku toidu harjumused on paljudele juurde tulnud, pehmeid väärtusi võib-olla tunnistatakse rohkem, samamoodi võib-olla ka suhtlemiskultuuri. Kui hakata seda õppima, ka lastele õpetama juba lasteaias seda kuidas erinevates suhtlusolukordades toime tulla, kuidas erinevate inimestega rääkida ja millised on elu rollid, siis võib-olla järgmine põlvkond on oluliselt empaatilisem. Võib-olla õnnestub minuealisigi päästa. Kui see teha kuidagi sellisele ühiskonnasegmendile cool'iks. Sa võid olla ju mingil alal kõva mees, aga kui sa oled suhtluses neandertaal, siis isiksusena oled sa üsna diskvalifitseeritud.

Aga on sul selle kirjeldamiseks ka mõni näide oma elust tuua? Oled sa kunagi "neandertaal" mõnes olukorras olnud?

Loodetavasti ma väga ei ole neandertaal. Juba see amet kohustab, et ma pean paljude inimestega suhtlema ja leidma nendega ühise keele. Sa oled filmirežissöör, sa pead leidma õiged kommunikatsioonikanalid. Mingil määral peab sul olema seda emotsionaalset intelligentsi. Eriti mul. Ma tegelikult olen olemuselt suht introvertne, ma väga ei armasta laia joonega kõigiga suhelda, et inimesed, tulge siia, heitke mulle kaela ja teeme grupikalli. Ma olen suhteliselt suure isikliku ruumiga, aga eks ma olen harjutanud ka selliseid suhtlusviise, kuidas inimesi mõjutada positiivselt. Minu arust see empaatia on teatud määral õpitav. Teatud määrani on see isiklik geneetiline kood või kasvatus sinu isiksuse ja suhtlemisstiili välja kujundanud, aga mingil määral saab seda muuta ning juurde õppida. Isegi kui sa räägid sellisest asjast nagu kognitiivne empaatia, mida psühhopaadid ja sotsiopaadid valdavad. Nad teavad inimeste tundeid, nad teavad, mis asi neid esile kutsub ja mis neid muudab, teavad seda psühholoogilist dünaamikat. Aga nad reaalselt ei tunne kaasa. Nad oskavad lugeda, aga nad ei ela seda läbi. Aga asi seegi, kui vallata kognitiivset empaatiat. Kui seda manipulatsioonis mitte ära kasutada.

Seda teemat ma korra ka puudutasin enne, et ahistamisteemalisi käsitlusi on siin hästi palju olnud, tulnud uksest ja aknast. Kas selle kasseti eesmärk on olnud selles diskussioonis osaleda?

Esimese filmi võtted toimusid üleüle-eelmisel suvel. Mitu aastat tagasi. Me ei toonud teda enne välja, sest tahtsime, et koguneks kriitiline määr filme, et me saaks nad kokku panna ja teha mingisuguse kontseptuaalse terviku neist. Nüüd sai meil viis filmi täis ja saime täispika filmi teha. Sel ajal, kui me neid ahistamise lugusid filmisime – "Nissan Patrolit" – siis ei olnud see teema üldse mingi teema. Selle võrra oli, et ahistamine on alati väikestviisi teema olnud. Aga selline suur globaalne kampaania, sellest ei olnud ööd ega mütsi.

Aga kuidas sulle see ajastus sobib, et see nüüd välja tuleb?

Pragmaatilises mõttes see sobib, et teema on praegu üleval ja need filmid lähevad selle diskussiooni konteksti ning see tõmbab neile võib-olla tähelepanu.

Mida "Paha lugu" kogu sellele diskussioonile juurde võiks anda?

No esiteks see "Paha lugu" räägib meile erinevat viisi ahistusest ja manipulatsioonist, näidates kuivõrd erinevaid vorme ahistamisel on. See ei pruugi alati olla suuline, ta annab mitu vaatepunkti. Ma tegelikult ei oska sellele vastata, mis ta juurde annab. Tõde on vaataja silmades, kui ta midagi sealt juurde saab, siis ta saab.

Aga kas see kontseptsioon sai ammu paika?

Eelmisel suvel vist sai. See [Harry] Weinsteini asi hakkas kuskil sügisel, umbes septembris peale. Kontseptsioon tuli ka varem.

Ma ise mõtlesin, et miks neid lugusid ei võinud juba ka varem rääkida.

Mõni film oli ka päris varakult valmis. Aga ta oli senikaua riiulil, kuni saabus see aeg. Muidugi oleks võinud varem. Aga läks nii.

Peaksime sellest kassetist veel rääkima, et kes seal osalesid, kes seda lavastasid, Kogu see asi on ikkagi kollektiivne looming.

Aga tee seda.

"Paha lugu" koosneb viiest filmist. Esimene film on "Nissan Patrol", mille me Katrin Maimikuga kunagi tegime, kaks aastat tagasi filmisime üles. Film on sündinud ilma riikliku rahastuseta, omaenese tugijõududega, finantsidega. Äärmiselt lihtsal moel, me ei ole kasutanud seal kunstlikku valgust ega mingisugust keerulist kaameratehnikat. Oleme loodusliku valgusega ja kahe noore näitlejaga, kelle me cast'isime välja hulga näitlejate hulgast ja kes olid – nagu ekraanilt ilmselt näha – väga pühendunud sellele rollile, mis ei ole üldsegi kerge, sest seal oli üks väga karm stseen nii näidelda kui vaadata. Nad said väga hästi hakkama sellega.

Järgmine film, "Varakevad" on ühe Rootsi noore stsenaristi Gustaf Boman Bränngårdi stsenaariumi järgi tehtud ja Gustafi ning Rain Tolgi lavastatud film noortest lastest, kes kuskil Ida-Virumaal igavlevad ilma suurema perspektiivita, ja et oma elu sisustada, käima tõmmata, juhtuvad nendega igasugused ebameeldivad asjad.

Nad panevad ise need tegelikult juhtuma.

... või panevad ise juhtuma suurest igavusest ja tuimusest, mis nende elu valitseb. Nende ebameeldivate asjade tõttu – lapsed ikka tahavad katsetada – kuna keegi neile konkreetselt teed ei näita ja neil ei ole selget perspektiivi, mille suunas katsetada, siis need katsetused võivad olla psüühiliselt väga traumeerivad. Võivad ka füüsiliselt õnnetult lõppeda. Minu arust film on väga stiilselt tehtud. Teatava maailmakino klassika tunnetusega. Kannab oma head atmosfääri ja noored näitlejad teevad seal väga huvitavaid rolle.

Kolmas film, mille me Katriniga filmisime, on ka päris vana film juba. Paar aastat tagasi, üle-eelmistel jõuludel üles võetud "Jõulumüsteerium", mis põhineb minu enda läbielamistel, kui ma kunagi tudeng olin ja jõuluvana mängisin ning sattusin ühe raudse daami haardesse, kes keeras triks-traks ukse kinni ja hakkas minuga selliseid psühhoseksuaalseid mänge mängima. Selle tulemusena minu jõuluvanakarjäär, millega ma lootsin lihtsat tulu teenida – tudengil ikka raha tarvis – lõppes üsna kurvalt, sest need kõik, kelle juurde ma pidin õhtul minema, nendest umbes kaks jäid käimata. Need kaks kaebasid mu peale ja nõudsid valuraha ning ma kaotasin kogu oma honorari seetõttu, et mul tuli ühe hullu naisega jageleda.

Ma mõtlesingi, et see on liiga hea, et kellegi peas lihtsalt tekkida, see pidi olema päriselt juhtunud.

Ütleme, et see ajend on seal, aga eks need sündmused arenesid ikka teistmoodi. Aga põhitõuke sain ma ikka päriselust.

Neljas film, "Nõiutud". Maria Avdjuško võttis ühe Hargla novelli ja lahendas selle lühifilmi keeles. See räägib ühest naisest, keda võiks nimetada meestepüüniseks; on teatavat sorti sellised borderline naistüübid, kes oma headuse ja tähelepanuga kõik üle kallavad ja põhimõtteliselt tinistavad mehed ära.

Seda headust ma ei pannud tähele väga.

See on mu enda tõlgendus. See suur tähelepanu, avatus ja natuke sellised subtiilsed seksuaalsed signaalid, millega ta end välja pakub. Mitte avatult, et hakkab kuidagi hööritama seal. Ma arvan, et Maria on selle päris nüansirikkalt lavastanud, kasutades ka Eesti ekraanidel mitte just väga sageli esinevat õudusfilmi, müstilise õudusfilmi stilistikat. Seal teeb päris huvitava rolli ka Maria enda tütar Adeele, kellel on päris hea füsiognoomia kinolinale. Talle endale võib-olla ei meeldinud väga näidelda, aga ema sundis.

Pidi pikalt veenma, et tuleks?

Seda ma ei tea, see oli Maria ja Adeele vaheline asi. Igatahes, see film on visuaalselt ja naiseliku touch'i poolest üsnagi läbitöötatud. Igasuguste helide, kaadrite ja muude asjadega annab sellise päris hea atmosfääri.

Ma alguses arvasin, et Margus Prangel ei toimi selles filmis väga hästi, aga ta osutus täpselt parajalt naiivseks pereisaks, keda niimoodi tinistada ongi lihtne.

Eks see olegi küsimus, et mida siis Ester Kuntu taoline haldjatar ja kaunitar sellises Prangli-suguses keskealises pässakas näeb. Teisalt Maria näiteks ütles, et üks argument, miks Prangel seal mängis, on see, et ta meenutab Indrek Harglat välimuselt. Ma ei tea, kas see on autobiograafiline. Ma arvan, et siiski mitte, aga Maria nägi selles tegelases indrekharglalikke jooni.

Unustasin mainida, et ka "Jõulumüsteerium" oli samuti valminud meie enda rahade eest. Nagu ka viimane film, "Kokkulepe", mis räägib režissööride ja produtsentide probleemidest võtteplatsil, kus üks näitleja väljub kontrolli alt ja hakkab täie pasaga manipuleerima. Kuidas olukord läheb väga pinevaks ja kõikidel on vastik ja piinlik seal, ja sellest, kust sellised olukorrad sünnivad. Kõik on omavahel seotud kette ja hammasrattaid pidi, et ühe manipulatsiooni põhjused võivad olla selles, et sa oled kellegi teise poolt manipuleeritud ja omakorda manipuleerid ka seda teist vastu. Ühesõnaga, üks peategelane on väike laps, kes muutub väikseks võtteplatsi türanniks. Me näeme teda seal märatsemas ja tähelepanu nõudmas. Aga hiljem näeme ka, mis seda kõike põhjustab. Selle filmi sünd on ka päris omapärane. See kõik on filmitud millegi muu kõrvalt. Me filmisime ühte teist projekti seal samade näitlejatega. Kui meil see põhiprojekt ära lõppes, ütlesime, et nüüd me filmime ühe sellise episoodi veel teise filmi jaoks, kuna aega oli vähe ja stiil oli ka selline valitud. Võtsime sellise pseudodoki võtme – lahtise kaameraga ja pikkade juppidena sai üles võetud, ei hakanud seda kaadrit üldse lahutama. Vormiliselt olemegi püüdnud väga erinevaid stilistikaid, esteetikaid ja lähenemisviise sinna kassetti panna. Selles mõttes see ka täiendab. See on ka päris huvitav, et kasutada ära samu tegelasi, meie enda võttegrupi liikmeid, samu näitlejaid, kes seal on. Rain oli projekti režissöör, siis pidigi mängima seal režissööri, ja Alvar, kes oli projekti produtsent, pidi omakorda ka seal filmis mängima produtsenti.

Meta.

Metatasand, jah. Ja samuti Maria Peterson, kes mängis seal teises filmis ühte osa, mängis ka "Kokkuleppes". Ja väike tüdruk, Anna-Brit Einmaa, väga hea näitlejanna, tema oli ka meil teises filmis. Selline huvitav eksperiment, et kas on võimalik ühest lehmast mitu piimatoodet välja lüpsta. Ma arvan, et kogu selle projekti juures oli päris hea koostöö-sünergia erinevate osapoolte vahel.

Igaüks on teinud muidugi oma filmi, aga kokkuvõttes oleme pidanud kõik natuke ühte vankrit veeretama – Gustaf Boman Bränngård, Rain Tolk, Maria Avdjuško, Katrin Maimik ja Andres Maimik.


"Paha lugu" on filmikassett, mis räägib viiel erineval moel inimsuhetes varjul olevatest tumedamatest hoovustest, olukordadest, millest puhtalt pääseda on praktiliselt võimatu. Ahistamine, vaimne vägivald, manipulatsioon, nurka surumine – need on nii aktuaalsed teemad alates poliitikast lõpetades privaatsfääriga. Painajalikes vastasseisudes võib leida nii dramaatikat, müstikat kui äraspidist koomikatki.

Toimetaja: Merit Maarits, Greete Palmiste



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: