"Baarijutud Schumanniga" ("Schumann’s Bar Talks")
Režissöör: Marieke Schroeder

Meenus, kuidas käisin 2014. aastal kinos vaatamas Jon Favreau linateost "Kokk" ("Chef"), aga unustasin enne kinno minemist kõhu täis süüa. Aimasin tehtud viga juba esimestel minutitel, sest ekraanil rullus lahti täielik söögiporno - hea tänavatoit igal võimalikul kujul -, mis muutis selle seansi omamoodi piinapingiks.

Sama olukord on filmiga "Baarijutud Schumanniga", ning pole vist raske arvata, miks. Baarilegend Charles Schumann asub filmis rännakule, et tutvuda maailma parimate baaridega ning proovida leida ideaalse baari valemit, mis kulgeb isuäratavate jookide, higistavate kokteiliklaaside ja lustivate külastajate seltsis. Soovitus - haarake saali kaasa õllepudel, veinipokaal või kokteil, muidu võib see joogiporno lihtsalt talumatuks osutuda.

Kõige selle kõrval on tegemist aga lõbusa sissevaatega baaripidamisse ja joogikultuuri, millega meil siin Eestis nii kehvasti on (oo odav Läti viin!). Tore on näha ka seda vitaalset härrasmeest, kelle kogu elu on kulgenud koos alkoholiga, ning ei julgeks küll pakkuda, et vanahärra Schumann on juba 75-aastane (pigem äkki 60, 65?). Tasub midagi kõrva taha panna, ei?

"Kamtšatka karud" ("Kamchatka Bears. Life Begins")
Režissöör: Irina Zhuravleva, Vladislav Grishin

Ma tean, me oleme ära hellitatud suurejooneliste BBC loodusdokumentaalidega, mille tarvis on põletatud miljoneid naelu, kaasatud hiiglaslikke võttemeeskondi ja suudetud luua üldistav portree loodusest ning selle hämmastavatest saladustest. Ajastu, mil inimesed vaatasid põnevusega põõsas varjul istuva Fred Jüssi linalugusid, on lõppenud, nälg suurte loodusproduktsioonide vastu on selleks lihtsalt liiga suur.

Aga andke neile väikestele ikkagi võimalus. "Kamtšatka karud" on meeletult armas (ja kohati ka südantlõhestavalt kurb) portree kahest karuperest, läbi kelle hakkavad filmitegijad jutustama lugu ühtehoidvusest, armastusest ja hoolivusest.

Zhuravleva ja Grishin mängivad teadlikult vaatajate emotsioonidega, luues karupere aastaringist õrna narratiivi - kui hajameelne karupoeg kaotab oma ema ja asub teda nurkalt otsima, siis murrab ilmselt ka kõige külmema südamega inimese silma väike pisar. Ja kuigi mõtteline lugu võib kohati olla segane (kiiduväärt on siiski humoorikad unenäostseenid), siis kellele ei meeldiks vaadata pontsakaid päterdavaid mõmmikuid? Eripreemia ka ilusatele animatsioonidele, mis juhatavad filmi sisse ja välja. Aasta nunnupärl.

"Nokia - mobiiltelefoni lugu" ("Nokia Mobile - We were connecting people")
Režissöör: Arto Koskinen

Annan filmile "Nokia - mobiiltelefoni lugu" pisut kastist välja soovituse. Me kõik teame Nokiat - kujutame ette, kuidas seal järsku rahakraanid lahti keerati, inimesed rikastusid, kuniks see siis sama järsku ka lõppes. Selles loos ei ole suurt üllatust, kui mõned detailid välja arvata, aga meil on võimalus see enda jaoks põnevaks muuta.

Unustage kõik eelteadmised ja vaadake seda filmi hoopis kui üht rokidokumentaali. Kamp hulljulgeid tüüpe hakkas tegema hullu punki - varem nokkisid omaette kuskil tehases kummikuid valmistada, aga siis mõtlesid: fakk, teeme kaasaskantava telefoni. Ja sealt edasi tuligi totaalne rockstaarielu, oma tõusude ja mõõnadega, tülide ja riidude, hiiglasliku tähelepanu ja kadunud reaalsusetajuga. Nii on see vaatamine palju põnevam.

Hoiatuseks võib öelda ka seda, et tegelikult räägib lugu rohkem inimestest kui Nokiast. Neist, kes sattusid õigel ajal sinna masinavärki ning pidid taluma seda pöörast (ja kohati ebainimlikku) töökeskkonda. Osad neist on täna eluga edasi jõudnud, teised ei suutnud pärast kadunud jalgealust kuidagi oma kohta leida. Seal on oma traagika, kuid pigem on "Nokia - mobiiltelefoni lugu" täis uljust ja novaatorlust, mis ühel hetkel lihtsalt ümbritsevale maailma järgi ei jõudnud.

"Beebivabrik" ("Motherland")
Režissöör: Ramona S. Diaz

See on elu! Mittemidagiütlev hüüdlause, kuid muudmoodi Ramona S. Diazi "Beebivabrikut" polegi võimalik kirjeldada. Vaataja satub täiesti eripärasesse mikrokosmosesse - Filipiinide sünnitushaiglasse, kus sünnid ei ole mingi ime ega märkimisväärne sündmus, pigem meenutab sealne olustik ja lähenemine suurtööstust, või ütleme täpsemini, lastetööstust.

Selle näilise südametuse kõrval, kus igapäevaselt sünnib lugematu hulk lapsi täiesti ebainimlikesse tingimustesse, on siiski säilinud iga ema õnn ja rõõm uue ilmakodaniku pärast. Aga mitte alati. Kui ikkagi 26-aastane naine on taas sünnitushaiglas, sest tõi ilmale enda seitsmenda lapse, tema mees on töötu ning neil on nii vähe raha, et elukaaslane ei saa isegi haiglasse last vaatama tulla, siis on raske selle üle rõõmu tunda. Selles on oma traagiline paratamatus.

"Beebivabrik" ei ürita asetada seda haiglat mingisse suuremasse konteksti, vaid näitabki seda kui üht omalaadset maailma. Naised, kellel sünnivad enneaegsed beebid, peavad sinna jääma seniks, kuni laps on kolmel järjestikusel päeval kaalus juurde võtnud - sellest saab eesmärk, mille poole püüelda, või millest samas meelega mööda hiilida. Täiesti piiritu vaesus paneb otsima lahendusi, mille peale me ei oskaks mõeldagi, ning see annab filmile justkui ulmefilmi mõõtmed. Kas asjad on päriselt nii? Kui on, siis meie elu on ikka tõesti lill.

"Silvana"
Režissöörid: Mika Gustafson, Olivia Kastebring, Christina Tsiobanelis

Vaadates filmi "Silvana" distantsilt, siis tundub linateose peakangelane Silvana Imam liiga absurdne karakter, et päriselt olemas olla - lesbi ja feminist, kellel on korraga nii Leedu kui Süüria juured, ning kes on selle kõige juures veel vihane räppar. Ausalt ka?

Aga ta on ikkagi täiesti reaalne inimene, ning filmist joonistub välja mahlakas portree noorest, kes ei tea tegelikult päris täpselt, mida ta saada tahab. Oma tugevale natuurile ja rajule väljendusele vaatamata mõjub talle väga karmilt ümbritsev maailm ning pöörane tähelepanu, mille ta ühel hetkel saavutab. Ta peab küsima endalt - kes ma olen ja mida ma elult tahan? Küsida on lihtne, aga vastamine osutub keeruliseks.

Režissöörid on saanud hakkama topeltmänguga, mis on alati hea märk tugevast dokumentaalfilmist - kui Silvana ise lootis näha ilmselt filmi, mis annab sissevaate tema muusikatöösse, siis põhiline fookus langeb just hetkedele seal vahel, kui ta on kõige kaitsetum. Tema pilkudest ja olekust paistab välja segadus, mis kinnitab, et tegelikult on ta samasugune nagu kõik need noored, kes tema kontserdil lava ees seistes lahinal nutavad. "Silvana" on muusikadokumentaal, mis julgeb olla enda portreteeritava vastu kriitiline.

"Eimiski ülistuseks" ("In Praise of Nothing")
Režissöör: Boris Mitić

Ilmselt on kõigil olemas mingisugune ettekujutus, milline peaks olema üks hea dokumentaalfilm. Kellele meeldivad rääkivad pead, kellele peatamatu kosena tulvav informatsioon, kellele narratiivne kulgemine. Maitseid on erinevaid, aga ilmselt ei ole kellegi esimeseks mõtteks see, mida teeb Boris Mitić filmiga "Eimiski ülistuseks". See on visionäärlik antirännak, mis lükkab vaatajat valedele radadele ja loob meelega valeühendusi, et naeruvääristada dokumentaalide klišeesid.

Puhtalt tööprotsessina on "Eimiski ülistuseks" absurdselt massiivne. Filmi on kaasatud 60 operaatori ja filmitegija materjalid, mille Mitić on ühendanud justkui ühiskonna(kriitiliseks) portreeks. Pealtnäha on see midagi sarnast "Baraka" või "Koyaanisqatsiga", kuid ei - eelmainitute puhul on tegemist ikkagi loogiliste ja arusaadavate rännakutega, "Eimiski ülistuseks" on kokku pandud ilma mingite normaalsete reegliteta, sündmuste ja kaadrite järgnevus on kohati isegi totter ja arulage.

Selline seosetus oleks tüütu, kui seda ei põimiks kokku Iggy Pop ja tema naivistlik poeesia, mis räägib Eimiskist, kes üritab meie maailmas oma kohta leida. Katkematu jutuvada, mille Iggy Pop ette kannab, aitab ühelt poolt mõtestada ekraanil toimuvat, kuid rebib teisalt ka filmi täiesti kaheks. Kui hakkad keskenduma tekstile, siis ei pane tähele pildikeelt, kui vaatad ekraanil toimuvat, siis ei kuule juttu - see vastuolu muudab "Eimiski ülistuseks" vaatamise omamoodi katsumuseks, kuid kui sellega hakkama saate, siis jääb see pikaks ajaks meelde ning asetub kindlasti meeldejäävaimate dokkide hulka.

Liigitamatu hullus, mis viib transsi ja raputab läbi. Ei sobi kõigile, aga neile, kellele sobib, annab meeldiva obaduse vastu pead.

"Mässav kirurg" ("The Rebel Surgeon")
Režissöör: Erik Gandini

Kes varem DocPointi külastanud, on ilmselt kursis režissöör Erik Gandiniga ning tema linateosega "Rootsi armastuse mudel". Juba seal filmis tutvusime segase doktori Erik Erichseniga, kes põgenes Rootsi bürokraatliku tervishoiusüsteemi eest piirideta Etioopiasse, et seal haigeid ja vigaseid aidata. Mõni ütleks, et see on degeneratsioon, kuid tema näeb seda kui suurepärast väljapääsu - võimalus (ja loomulikult ka vajadus) aidata abivajajaid on Etioopias kümneid kordi suurem, ning muust üks kirurg ei unistagi.

"Mässav kirurg" heidab vaataja tunniks ajaks sellesse hullumeelsesse maailma, kus arstiabi andmise juures ei saa määravaks ei väike (või, olgem ausad, puuduv) eelarve ega vähene aeg. Töö on kiire ja efektiivne, ning paljude vaatajate jaoks ilmselt füüsiliselt talumatu - võin kinnitada, pidin isegi vahepeal silmad kinni suruma.

"Milleks kasutada mitmetuhande dollarist spetsiaalset puuri, kui saan supermarketist 15-dollarise akutrelli?" küsib Erichsen ühel hetkel ning see annab edasi sealse meditsiini olemust. Vastus "ei saa teha" pole variant, kui vaja, võetakse appi juukseklamber (ärge küsige milleks!), poldid kohalikust poest või rauasaag.

Kõige selle juures on Erik Erichsen üks elutervemaid tüüpe - teda ei suuda miski šokeerida ning ka kõige lootusetumaid juhtumeid võtab ta naljaga. "Mässav kirurg" on õppevideo sellest, kuidas elu on võimalik ka ilma igasuguste luksustega, ning näide sellest, mida tähendab tegelikult olla arst ja tunda rõõmu teiste inimeste aitamisest.

"Unistades Murakamist" ("Dreaming Murakami")
Režissöör: Nitesh Anjaan

Jaapani kirjanikust Haruki Murakamist on aastatega saanud kultusfiguur, kelle talendi austajaid (kohati isegi kummardajaid ja piirituid fänne) on Eestiski suurel hulgal. Nitesh Anjaani "Unistades Murakamist" võtab seejuures huvitava lähtepunkti, sest vaataja ei näe kordagi Murakamit ennast. Film lõppeb täpselt hetk enne tema lavale astumist ära, tõstes fookuses hoopis tõlkija Mette Holmi, tänu kellele on jõudnud Murakami teosed taani keelde.

Läbi tema saavad vaatajad sissevaate ühe tõlkija igapäeva - Mette Holm ei tee mitte pelgalt tööd, vaid ta hingab samas rütmis nagu Murakami, sellest on saanud osa tema reaalsusest ja maailmatunnetusest. Holmi käitumine ja olek mütologiseerivad tõlkimist kui kunstivormi - "Unistades Murakamist" ei üritagi vaatajat portreteeritavale liiga lähedale lasta, sinna vahele jääb mõtteline distants, mis laseb heita pilgu täiesti võõrasse eluviisi ja mõttemaailma.

"Unistades Murakamist" nõuab vaatajalt üsna palju, kuna seal puudub selgepiiriline lugu, mida rääkida, mõjuma hakkavad hoopis väikesed kujundid ja hetked - filmi üheks keskeks probleemiks on näiteks Mette Holmi suutmatus otsustada, milline peaks olema Murakami ühe lause tõlge taani keeles. Ta küsib nõu ühelt ja teiselt ning üritab leida sobiva kesktee. Sellistest poeetilistest momentidest moodustubki kokku üks ebamaine lugu kirjanduse jõust ületada keelte, riikide ja kultuuride piire.