Mingil hetkel hakkab tunduma, et me kõik oleme vaenlased üksteise silmis. Lähiminevikust pärit mõisteajaloo mõistekujundid püsivad salakavalalt uutes tajusüsteemides edasi ja jätkavad ühiskonna lammutamist.

Me ei tunne keeleteooriat ja seda, kuidas keel manifesteerib meile vanade koloniaalsete mõttekonstruktsioonide kaudu tänast päeva, mõjudes tülitseval ajakirjandusväljal stalinismiaegse rahvakohtuna. Ikka annab tunda, et ajavahemikul 1940–50 hävitati 30 miljonit raamatut ja ajakirja ehk mälu järjepidevust, mis seoks meie identiteedi eelmiste põlvkondade saavutuste ja vaimuga.

Selle kunsti taastas oma kõnedes Lennart Meri, aga nüüd on ka see kultuur teinud vähikäiku. Me hulbime kultuurilises järjepidematuses, "komavigade otsimise mentaliteedis", nägemata end suures pildis väärikana ja elu ees võrdsete inimestena.

Nii on meie kultuuriloos laiemalt teadvustamata eesti soolise võrdsuse emad ja isad, ärkamisajast, talutaredest pärit juurtega vaimsed aristokraadid, kellele toetus eelmine ja üleeelmine sajand ja teadvustamatult ka tänane aeg. Parima kokkuvõtte teeb sellest pagulastaustaga rahvateadlase ja kirjaniku dr. Ilmar Talve  teos "Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni" (Ilmamaa 2004), haarates kõik ülemöödunud sajandi tugevad ja säravad tegelased, kes ladusid  Eesti iseseisvusele vundamendi. See teos kõneleb rahva terveks ja võiks olla igaühe raamaturiiulis või öökapil.

Soolise võrdsuse kultuuri juured ulatuvad Eesti ärkamisaega. Selle eest seisid täie teadlikkusega Lilli Suburg (1841–1923), Carl Robert Jakobson (1841–1882) ja Hugo Treffner (1845–1912) ning nende tegevus- ja mõttekaaslased. Eestlased  haarasid nende pakutud koolitarkuse järele, kuulasid ja lugesid, mis neil öelda on. Nende rahvavalgustajate sõnum oli, et haridusest peab osa saama kogu eesti rahvas.

Wikipedia

19. sajandi alguseks olid eestased saavutanud kirjaoskuse. Otto Wilhem Masing (1763–1832) oli seisnud eestaste inimõiguste eest, taotlenud eesti keelele rohkem õigusi, koolidele õppekirjanduse soetamist jne, nii et uuel põlvkonnal oli, kust jätkata.

Kui tuntud ajakirjanik, kirjanik ja eesti tütarlastekooli looja, esimene eesti naisõiguslane Lilli Suburg 95 aastat tagasi 8. veebruaril 1923. aastal suri, siis leinas teda kogu riik.

Eesti Päevaleht kirjutas 23. veebruari järelhüüdes, et uudis Lilli Suburgi lahkumisest levis kulutulena üle kodumaa. Veel veidi enne tema surma oli ta kutsunud Valga ajalehe Naise Töö ja Elu jõulunumbri avalikus kirjas "Armsad  suguõed" alkoholi hukatuse vastu võitlema. Lehes imestati, et Suburgi kirjast peegelduv tuline vaim ei lubanud küll aimata, et kirjutajaks on üle 80aastane inimene.

Matusel kiitis kultuuriministeeriumi esindaja, praost, kirjamees ja kultuuritegelane Aleksander Mohrfeldt (hilisem Mäevälja) Lilli Suburgi kui hariduse, just naiste hariduse edendajat. Järelhüüetes ja tänusõnades tunnustati tema tööd ajakirjaniku, kirjaniku ja naisõiguste tulise eestvõitlejana.

Postimees teatas 10. veebruaril: "Lilli Suburg on väärt, et kodumaa teda tänulikult mäletab." Lillit olid tulnud saatma kõik naisorganisatsioonid üle Eesti, ajakirjanike selts, tema õpilased, sõbrad ja riigiesindajad.

Need säravad tekstid ja kõned, mis 95 aastat tagasi meie üht suurkuju teispoolsusse saadavad, on tänaseks kättesaadavad vaid arhiivides ja erialaväljaannetes, aga ei kandu meie igapäeva, eestlaste iseolemisse. Kodumaa ei mäleta täna Lilli Suburgi kui esimese eesti tütarlastele mõeldud kooli loojat, esimest naissoost professionaalset ajakirjanikku, kirjanikku, soolise võrdsuse eest tegutsejat.

Lilli Suburgi marginaliseerimist on analüüsinud kirjandusteadlane Eve Annuk. Ta kirjutab, et tänapäeva kriitikud on heitnud Suburgile ette, et tema kirjanduslik toodang on autobiografiline ja seega mitte kirjanduslik. Eve Annuk näitab, kuidas Lilli Suburg toob välja oma isiksuse, loob oma tekstuaalse ruumi, kus kehtib tema kogemus, kus lugeja võib saada osa Suburgi maailmavaatest ja tõekspidamistest ning näha tema kujunemist naisõiguslaseks ja rahvustunde eest seisjaks.

Lilli Suburgi soomlannast ea- ja aatekaaslase, kirjaniku ja soome naisõiguslase ning esimese sealse naisajakirjaniku Minna Canthi (1844–1897) sünnipäev 19. märts on kuulutatud Soomes alates 2003. aastast Soolise võrdsuse päevaks. Sel päeval kaunistavad soomlased oma riigiasutused ja majad rahvuslippudega. Suburgi teos "Liina" ilmus 1892 ka soome keeles ja võib fantaseerida, et ehk luges seda ka Minna Canth, kuna tema tegevusala oli sarnane.

Canth on esimene naiskultuuritegelane, kelle sünnipäeva soomlased nii suurejooneliselt tähistavad. Soome Messide fond annab välja 5000eurost Minna Canthi nimelist preemiat. Preemia saab isik, kelle kirjalik töö, ettevõtlustegevus ja ühiskonnas kaasarääkimine loob paremat Soomet. Põhjamaade suurim lennukompanii Norwegian Boeing 737-800 kere tagaosa on kaunistatud Minna Canthi portreega. Nii on Canth J. L. Runebergi järel teine soomlane, kelle see  lennukompanii on valinud 50 Põhjamaade suurkuju hulka.

Seda eeskuju olen ma ka aastaid varem püüdnud eestlastele pakkuda, olles ühenduses soovolinikega, naistega riigikogust ja paljude teiste aktiivsete sookaaslastega. Olen otsinud inimesi, kel oleks mõjujõudu soolise võrdõiguslikkuse päev Lilli Suburgi nimega Eestis ellu viia.

Tänapäeval leidub hulgaliselt uurimusi sellest, kuidas humaansed narratiivid, mis ühendavad tõe, väärtushinnanguid ja teadmisjanu, loovad eksistentsiaalset   ajaloolist järjepidevust ning traditsioone, hoiavad elujõulisena riiki ja kultuurimaastikku, mis on meie koduks. Lugude jutustamine, nende jäädvustamine, sidumine pidulike kõnedega ja eneseteadvusega on inimestevaheliste suhtlusmustrite tähtis osa. Oma juurte tunnetamine narratiivide kaudu annab meile sõnavara endast, oma maast ja sugupooltest austusega rääkimiseks.

Tuntud sakslasest estofiil, kirjandusteadlane, tõlkija, Tartu ülikooli audoktor Cornelius Hasselblatt käsitelb Lilli Suburgi ja tema eakaaslaste Hugo Treffneri ja Carl Robert Jakobsoni koostööd nii "Eesti kirjanduse ajaloos" (2016) kui artiklikogumikus "Eemalt vaadates" (2015) ja juhib tähelepanu, et feminismi alustalad kõiguvad Eestis nii kirjanduses kui tavaelus ja võib-olla jäävadki kõikuma. Ta märgib eemalseisjana, et on neli võimalust naise elimineerimiseks meie vaimsest argielust: nende ignoreerimine, marginaliseerimine, esitamine meeste lisandina, mitte iseseisvana ja pisendamine (nende loomingu vähendamine või nende mittetõsiseltvõetavuse rõhutamine).

Niisiis oleme oma ajast koos okupatsiooniga ja pinnalise edu tagaajamise kultuuriga juured justkui kõrvaldanud. Egotsentistlikus ühiskonnas, kus puudub missioon riigi loomiseks, kus on oluline vaid omakasu ja igas olukorras kohanemise oskus, võib vahetada kõike rahaks ja isiklikku heaolu kindlustavaks võimuks. Egoistlikud inimesed ei loo midagi, vaid tülitsevad. Väärtusi, alturismi ja missiooni omavad inimesed loovad ja kasvatavad usaldust. Seetõttu on kollektiivse eksistentsi seisukohast kohustus üleeelmisse ja eelmisse sajandisse vaadata.

1860. aastal, kui Lilli Suburg ja Carl Robert Jakobson olid 19aastased ning Hugo Treffner neli aastat neist noorem, algas Eesti ühiskonnas rahvuslik organiseerumine, milleta nende aastate võimsaim rahvuslik manifest, esimene üldlaulupidu Tartus aastal 1869, olnuks mõeldamatu.

Ilmunud oli ka juba Kreutzwaldi rahvuseepos "Kalevipoeg" (1857).

Ilmar Talve kirjutab, et  selleks ajaks oli rahvuslikult mõtlevatest inimestest juba jõudnud sündida kommunikatsioonivõrk. Ilmuma oli hakanud Voldemar Jannseni Perno Postimees (1857) ja Eesti Postimees (1863). Lisaks Jannsenile tegutsesid Jakob Hurt, Lilli Suburgi kunagine pinginaaber Lydia Koidula, Jaan Adamson jt, samuti "Peterburi patrioodid", kuigi Carl Robert Jakobson püsis siis veel passiivsena.

Wikipedia

Eestis oli alanud aktiivne seltsitegevus. Hakkasid tekkima esimesed muusikaseltsid, laulu- ja mänguseltsid laulukooride ja orkestritega. 1869. aastal toimus esimene laulupidu, kuhu naisi veel esialgu laulma ei lastud. 1870 tekkisid mitmed kultuuriga seotud organisatsioonid nagu Eesti Aleksandrikooli komitee, millel oli arvukalt alamkomiteesid.

Teine oluline organisatsioon oli 1870 Tartus asutatud Eesti Kirjameeste Selts, millel oli samuti arvukalt alamkomiteesid ja neist võtsid osa ka juba naised. Lilli Suburg oli esimene naine, kes 1873 selle Kirjameeste Seltsi liikmeks võeti. Carl Robert Jakobsoni õde Natalie Auguste Johanson-Pärna (1843–1915) oli haridustegelane, käsitööõpetaja, naisõiguslane ning tütarlastele käsitöökooli looja, pidas teadaolevalt esimese naisena 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis avaliku kõne temal "Eesti tütarde haridus".

1870 asutati ka Eesti Põllumeeste selts, millele lisandusid spordiseltsid, tuletõrje- ja haridusseltsid.

Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm on oma uurimustes toonud välja, et seltsi tegevus oli nii kaalukas osa kogu riiki katvast tegevusest, et selle pikk traditsioon oli esimeste nähtuste hulgas, mille okupatsioonivõim 1940. aastal hävitas ning mille eestvedajad koos peredega Siberisse saadeti. Seega pole imestada, et seltsindus ja rahva vabaharidus ühiskonna loojana pole ka tänases poliitilises diskussioonis kõneaineks, kuigi haldusreform on jätnud tühjaks hulgaliselt vallamaju ja muid väärtslikke ruume, kus rahvaharidus jälle ellu äratada.

Ärkamisaegse seltsiliikumise tähendus väljendub eeskätt rahvusliku eneseteadvuse ja rahvuslike ülesannete levimises. Ilmar Talve kirjutab, et pärast perioodi 1850–60 muutub seltsindus eestluse üldiseks sisuks. Isetegevusseltsid andsid otsustava vastukaalu saksastamisele ja venestamisele. Seltsid oma struktuuridega õpetasid eestlastele demokraatia algeid. Seltsitegevus kasvatas rahvast seltskondlikuks suhtluseks, sellega levis uus käitumiskultuur, mis liitis ka mehi ja naisi ühiskondlikus tegevuses.

Seltsitegevus põhines üksikisikute vabadusel ja aktiivsusel ning sellega kaasnes liikmetevaheline kontakt ja mõttevahetus, inspiratsioon ja innustumine. Seltsindus kasvatas rahvahariduse osa üle kogu maa ja põhjustas Eesti ühiskonna enneolematu aktiveerumise, millel oli ka positiivne poliitiline tähendus. Rahvuslikud aktivistid hakkasid poliitiliselt mõtlema ja eestluse võimalusi hindama.

Sel taustal kohtuvad Lilli Suburg ja Carl Robert Jakobson, kui Jakobson 1872 tuli Vändrasse vallakirjutajaks. Lilli on kasvanud üles mõisas ja saanud suurepärase hariduse Pärnu tütarlastekoolis, mis oli ärkamisliikumise oluline pesa. Pärnu kreisikoolis omandas ta õpetajakutse. Vastavalt aja nõudele täiendas ta end prantsuse keeles ja võttis klaveritunde.

Jakobson oli lõpetanud Valgas Cimze seminari (1856–1859) ja omandanud hiljem (1865) saksa keele ja kirjanduse erialal gümnaasiumite ülemõpetaja kutse. 1868–1870 oli Jakobson pidanud Vanemuises oma "Kolm isamaalist kõnet", mis 1870  ilmusid raamatuna.

Nende kahe inimese sõbrunedes innustas Jakobson Suburgi oma maailmavaateid ja kogemusi kirja panema. 1873. aastal ilmubki Lilli Suburgi esimene autobiograafiline romaan "Liina", mis sai rahva hulgas ülipopulaarseks, sest kirjeldas eestlase elu, kadakasaksluseks kujunemist baltisaksa ülemvõimu all.

1878-1879 võttis Lilli Suburg Jakobsoni julgustamisel vastu Perno Postimehe peatoimetaja koha, mis kujundas temast esimese professionaalse naisajakirjaniku.

1887. aasta 15. oktoobril ilmus Tartus Karl August Hermanni trükikojas, literatuurne ajakiri Eesti naisterahvale, Linda. Mille väljaandja ja toimetaja on Lilli Suburg ja vastutav toimetaja Huggo Treffner. Ajakiri ei pakkunud toiduretsepte, vaid püüdis tõsta naise haridus- ja mõtlemistaset. Sellesse kirjutavad ka mitmed tuntud mehed.

Selleks ajaks olid kaks sõpra, Treffner ja Suburg, pannud aluse oma koolidele, mille õppetöö pidi toimuma saksa keeles (hiljem venestamise ajal vene keeles), kuid mis oli mõeldud eesti soost tüdrukutele ja poistele.

1882 saab Lilli Suburg Pärnus õiguse luua saksakeelne erakool eesti neidudele. 1885 jätkab kool Viljandis. 1883 saab Hugo Treffner, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna, loa luua eesti poisslastele erakool, mis kannab täna Treffneri gümnaasiumi nime. Suburgi kool toetus Rousseau ja Postalozzi humanistlikele kasvatuspõhimõtetele.

Lilli Suburgi kooli endine õpilane, tütarlaste majandus- ja põllutöökooli ja Naiskodukaitse looja Mari Raamot kirjeldab paguluses 1962 esmakordselt välja antud ja 2010 Eestis ilmunud teoses "Minu Mälestused" elu Lilli Suburgi koolis, kus Suburgi mõttekaaslane ja sõber Hugo Treffner oli sage külaline. Suburgi kodu kujunes ka kohtumiskohaks paljudele selle aja naisharitlastele, tema õpilasele ja ooperilauljale Aino Tammele, dirigent Miina Härmale, luuletaja Anna Haavale ja Elise Aunale.

Lilli Suburg arutas 1887 ajakirja Linda esimeses numbris, et meheks olemine ei tähenda ainult kehalist suuremat rammu, vaid ka selget mõistust, meeletugevust, nõrgemate toetamist ja oma vara, olgu see hingeline või hingeta, kaitsmist.

Naistele kirjutab ta samas ajakirjas, et nad ei laseks end sildistada ja hirmutada. Ta tuletab meelde, et "meil on küllalt vaimulisi mehi, kes ära tunnevad, et Jumal on naisterahvale vaimu jõudu andnud".

 Eesti Entsüklopeedia

Lilli Suburgi ümber oli küll säravaid mehi ja temasse armuti, aga kaasasündinud kaelakasvaja ebaõnnestunud eemaldamise tõttu kandis ta lõuasidet ja otsustas jääda vallaliseks. Ta adopteeris orvuks jäänud lapse Anna Wiegandti, kes jätkas tema elutööd ja oli meie teadlaste Rein ja Jaan Einasto vanaema.

Loodan, et see pilk meie ajaraamatusse asetab soolise võrdsuse teema õigesse perspektiivi nii, et see hakkaks looma riiki. Platnoilik keelekasutus ja kombed ning  bojaarlik suhtumine, konkreetne ja sümboolne peksukultuur, ei sobi meie kultuuriruumi.