Anneli Aken: olen mitu korda üritanud õpetajatöö eest ära põgeneda, aga ta leiab mind alati üles
Täna avalikustati need 166 nime, kes pälvivad vabariigi presidendilt riigi 100. sünnipäeva eel teenetemärgid. Nende seas on ka muusikaõpetajast koorijuht Anneli Aken, kellele president annab Valgetähe V klassi teenetemärgi eestluse hoidmise eest. Anneli rääkis intervjuus ERRi kultuuriportaalile, et tegelikult on ta üritanud elus rohkem kui korra õpetajatöö eest põgeneda, kuni ta leiab end uuesti mõttelt, et see on see, mida ta tegema peab.
Olete pälvinud presidendilt teenetemärgi, tahtsin esiteks palju õnne soovida.
Jah, – ma tänan – korraga hakkasid õnnitlused tulema ja ma ei saa mitte midagi aru (naerab). Ma tegelikult andsin eile pahaaimamatult Johannes Trallale ka intervjuu. Vaata "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuud:
Tema siis juba teatas sellest teile?
["Aktuaalse kaamera" toimetaja – toim] Tiina Jaakson võttis minuga ühendust ja ma andsin eile intervjuu tõesti selles mõttes pahaaimamatult, et ma ei teadnud, et neil [teenetemärgi saamisel ja intervjuul – toim] on mingi seos.
Kas see tuli suure üllatusena?
See oli mulle väga suur ja väga meeldiv üllatus ja ma olen ääretult tänulik. Esiteks nendele, kes esitasid, ja teiseks kogu oma meeskonnale, nendele lapsevanematele, tänu kellele ma üldse alustasin seda tööd siin, seda lastele eesti keeles laulmise õpetamist, ja kõikidele kaaskoorijuhtidele, kaaskorraldajatele, neid on tohutult palju, ja oma supertoredatele laululastele muidugi ka.
Kas te ise olete tundnud, et see töö, mida te teete, et see väärib sellisel tasemel tunnustamist, või olete teinud seda orgaaniliselt, [teadmisega], et niimoodi tulebki asju teha?
Ma olen sellest mitu korda rääkinud ka – nii sõprade ringis kui ka vist eile sai seda mainitud ka [Trallale], aga ma olen elus mitu korda üritanud õpetajatöö eest ära põgeneda ja teha hoopis midagi muud. Tegelikult ma olen siiamaani ju tegev teatris; ma olen Valge Daami etenduste produtsent igal suvel Haapsalus juba aastast 2000. Aga see õpetajatöö leiab mind alati üles. Isegi kui ma tegin Eestis mingeid muid asju, olin kultuuriametnik, siis ikkagi mingisugusel põhjusel leidsin ma jälle tee kooli tagasi. Täpselt nagu sattudes Kesk-Euroopasse oli mul see mõte – ma olingi väikse lapsega kodus –, et mis ma siis siin teen, ja jälle tegelikult tundub, et see on minu töö.
Mulle juba eile jäi kuskilt nagu kõrva, et kui inimene teeb seda tööd, milleks ta on loodud ja ta teeb seda hästi, siis teda ei peaks tunnustama. Ma ei tea, minul on küll hea meel, kui tunnustatakse ja ma ise püüan ka alati tunnustada neid, kes panustavad veidikene rohkem. Mis seal salata, ega see töö ei ole olnud kerge. Ma alustasin 25 lapsega ja nüüd on minu lauluringi tundidest neid läbi käinud üle kahesaja. Käia noorte laulupeol kolme kooriga ja 130 lapsega, see oli vahepeal päris kurnav ja eks mingil hetkel on see, et kaua ma jaksan või kas see on ikka päris õige ning siis sa mõtled ja kahtled. Tegelikult ma tegin selle otsuse juba mõned päevad tagasi, et ma jätkan ja ma tean, et mul on [selja] taga selline pisikeste linnupoegade seltskond, kes ilmselt väga ehmataks, kui ma ütleks, ma nüüd enam seda ei tee.
Ühesõnaga, see tunnustus annab nüüd seda lisaenesekindlust, mida oli vaja?
Jah.
Aga kuidas selle tunnustusega on, kas ta nüüd mõjutab teie tööd ka – peale selle selle, et ta annab seda lisaenesekindlust – , et äkki võtaks nüüd veel suuremalt selle asja ette?
Ütleme nii, et enam hullemaks vist minna ei saa, sellepärast, et kui järgmine laulupidu tuleb, siis ma mõtlen natuke enda peale ka. Mulle hirmsasti on hakanud meeldima rahvatants, ehk siis ma tegelikult pean jõudma ka veel tantsutrennides käia ja tantsuproovides käia ning jäänud on tõesti veel puhkpill ja rahvapilliorkester.
Aga ei välista?
Puhkpilli kindlasti välistaks (naerab). See on nii keeruline küsimus, sest ma olen ise mõelnud, et ma peaksin leidma rohkem aega kirjutamiseks – ma kirjutan praegu seda noortemuusikali librettot – ja tegelikult ma olen päris palju laule loonud, mida sõpradering teab, aga võib-olla [tuleks] neid natukene rohkem esitada või tuntuks teha, aga mul ei ole seda jaksu olnud. Aga kui see kihvt lastevanemate meeskond on mu selja taga ja Euroopa eestlaste koori koorikaaslased ka aitavad asju korraldada, siis mul ei ole küll mingisugust vabandust, miks ma ei peaks seda tegema.
Tundub, et nad on teie selja taga ja toetavad.
Jah, just. Ma räägin ühe hästi emotsionaalse hetke. Kui lõppes noorte laulupidu, siis ma seisin seal peavärava juures, kus me hoidsime oma lipuvardaid. Need said hommikul tormi tõttu nii kõvasti kinni pandud, et neid ei saanud enam lahti ja selleks hetkeks olid kõik [inimesed] kadunud. Ma olin üksinda seal kuue vardaga ja üritasin neid lahti saada ning siis mõtlesin, et nüüd ma rohkem ei jaksa. Ma kuidagi sain nendega taksosse ja kuidagi sain need edasi autosse ning jõudsin nendega koju ja järgneva nädala jooksul sain nad kuidagi lahti sikutatud. Aga see on täpselt üks nendest hetkedest, kus sa mõtled, et kas ma tegelikult tahan ka seda tööd teha.
Eks see ole vist iga ametiga nii, et vahepeal tulevad sellised tagasilöögimomendid, kus sa tunned, et sa võib-olla pole päris oma õiges kohas, aga siis loksub kõik jälle paika ja on jälle jaksu edasi minna. Et tuleb tänulik olla teie töö eest, ma arvan, et see tunnustus on igati õigesse kohta läinud.
Mina olen hästi tänulik ja väga meeldivalt üllatunud. Ma olen esiteks meeldivalt üllatunud, et mind esitati sinna ja muidugi ka tänu[lik] vabariigi presidendile, et see otsus nii tehti. Kuna Kersti Kaljulaid on ka ise kunagi lähedalt näinud seda tööd, ka tema lapsed on minu juures laulmas käinud, ja ta laulis ka mu naisansamblis. Aga ma arvan, et see ei ole seetõttu, et me tunneme [üksteist]. See ei oleks sündinud sellel hetkel, kui veel tema lapsed minu juures laulmas käisid. See on ikkagi see töö, mida ma olen teinud alates aastast 2009 ja see on koguaeg kasvanud.
Aga tore, mis ma oskangi soovida – jõudu tööle!
Tarvis!
Toimetaja: Merit Maarits