Arvustus. Camila Cabello nivelleeritud temperament
Uus plaat
Camila Cabello
"Camila" (Syco Music)
5/10
Head popmuusikat tuleb osata hinnata. Samas näikse, et viimasel ajal on vastukaaluks igasugusele puritaanlusele paraku hakatud poppi ka üle hindama. Fifth Harmony nimelisest tüdrukutebändist oma teed läinud Camila Cabelloga lugu just selline on. Nüüd juba mitmeid kuid kestnud kiidulaul esikalbumi "Camila" ümber ja albumil tegelikult pakutav sarnaneb olukorrale, kus sugulased on olnud piisavalt kavalad ja pakkinud lapsele jõulukingiks ostetud kampsunid ja sokid viisil, mis paki tegelikku pehmet sisu ei reeda.
Album algab ju paljulubavalt. Võiks isegi öelda, et popi head tava arvestades peaaegu täiuslikult, nimelt on seda avalugu "Never be the Same", kus 1+2 on õigesti liidetud ja iga järgmine noot vastab täpselt juba eelmisega tekitatud ootustele, toites hinges seda nälga, mida sa ei teadnud, et sul oligi.
Aga pärast seda vajub album ruttu kokku. Kuidagi üle põlve tehtuna ja ainult pinnavirvendusena sellest, mis see kõik võiks olla, mõjub tõmmu kuubalanna iga järgmine plaadile väänatud pala. Võiks olla liha, aga pole. Võiks olla kala, aga seda see samuti sugugi ei ole. Jaksamaks albumiga edasi minna, tuleb iga paari loo vahele kuulata üks Toto "Africa".
Kuuba on alati kütkestav tundunud. Seal kohtuvad eksootika ja mulle õnneks ainult ajalooraamatutest tuttav ning Kuubal alles pärast revolutsionääri Fidel Castro võimult lahkumist ja USA endise presidendi Barack Obama Kuuba-poliitikat murenema hakanud kommunism.
Kuigi Camilalt, kes on alles 20-aastane, on ehk palju oodata, et ta oskaks lugudesse kätkeda oma koduriigi väljakutseid pakkuvat ajalugu ja tänapäeva, võiks temperament ometi oma juuri tugevamalt lugudest välja ajada. Umbes nii, nagu seda tegi Shakira 2001. aastal oma "Laundry Service'iga". Shakira problemaatilise sünniriigi Kolumbia taust leidis neis lugudes oma asjakohase väljundi ingliskeelsele popmuusikaturule mõeldes ette antud raamistikust olenemata [kuula nt tollast hitti "Whenever, Wherever"].
Lugu "Havana" seda veidi teeb, aga jällegi pigem pinnapealiselt. Sellest kuumab küll kuulajani Kuuba igikestvat troopilist suve, aga miski ei viita päriselt Camila siiramale ja tugevamale seosele selle linnaga. Tema kogemus ja mälestused ei tundugi olevat väga rohkem kui üks möödunudsuvine turismireis koos vanematega.
Vastu ootusi ei too tema muusika praegusse popmuusikasse juurde värskeid värvinguid. Miskipärast on õnnestunud "Camila" produtsentide bandel [nende hulgas näiteks Skrillex] igasugune omanäolisus ära nivelleerida. Aga kes teab, võib-olla polnud midagi nivelleeridagi.
Lõpuks, ma ei tea, kas see on mu oma rikutus, aga allaandmisest ja igatsusest nõretavuse asemel tahaks neis lugudes tunda rohkem seksuaalset toorust. Ehk isegi sugestiivsust millelegi pahelisele. Mõned väga lubamatud fantaasiad. Julgust võtta seda, mida ta küll arvab, et temale ei kuulu, aga mida ta lihtsalt tahab. Võib-olla ainult praegu ja homme enam mitte. Aga sellise julguseni ta lõpuks ikkagi ei küüni, kuigi albumi kaanepilt tahab mõista anda vastupidist ja põhimõtteliselt ainult seda.
Suurepäraselt ei läinud, aga katastroof ka ei olnud, nagu kommenteeris paar päeva tagasi oma sooritust Pyeongchangi olümpiamängudel üks Eesti noorsportlane. Õnneks on alati olemas järgmine olümpia.
Toimetaja: Valner Valme