Meelis Oidsalu NO99 kontsertlavastusest: suurt üldistusjõudu või kunstilist iseväärtust sel polnud ({{commentsTotal}})

Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu. Autor/allikas: Kaitseministeerium

Kuigi teatri NO99 loodud Eesti vabariigi 100. sünnipäeva kontsertlavastuses (filmis) leidus südamlikke ja liigutavaid hetki ning elemente, jäi sel vajaka üldistusjõust ja kunstilisest väärtusest, leiab Meelis Oidsalu oma kommentaaris Vikerraadiole.

Vahva lavastuslik element oli see, kui president laulis alustuseks kooriliikmeks kehastudes mitmehäälselt hümni. Inimlik, soe, demokraatlik žest.

Ilmselt on maitse küsimus, kas asjaolu, et kontsertetendus traditsioonilisel kujul üldse ära jäi ja see filmiga asendati, kedagi häirib või mitte, aga mulle on kõrva jäänud, et Teater NO99 valikut põhjendati kusagil sellega, et nemad suudavad Eesti Rahva Muuseumi ruumilahenduse kuidagi loovalt ära lavastada. Etenduse asendamine filmiga oli kindlasti lihtsamat teed minek.

Keegi avaldas arvamust, et video kaotas ära distantsi seal kontserdil kohapeal viibijate ja kodus teleri ees olnute vahel. Mu arvates aga see valik pigem suurendas distantsi, kuna tegemist polnud otseülekande, vaid salvestuse ettemängimisega. Ma ei tundnud seda videot vaadates, et oleksin ses peos kuidagi osaline.

Film ise algas Teatri NO99 vääriliselt poliitiliselt ja provokatiivselt, näidati seda, kuidas NO99 näitlejat ja laulukoori vedav buss on ühte teise "vabariigi aastapäeva etendusse" – Sinise Äratuse tõrvikurongkäiku kinni jäänud; tõrvikurongkäiku, mis ju presidendi vastuvõtu ajaga samaaegselt Tallinnas toimus ja kus vähemalt fotode järgi oli üsna palju osavõtjaid. NO99 ei lasknud pidulistel unustada, et riigi peaväljakul toimub samal ajal üks teine etendus, mille ajaloolisi konnotatsioone me kuidagi poolhirmunult salgame.

Aga NO99 filmis läks edasi kõik üsna klišeelikult, sisuliselt oli tegemist rosoljega, mille komponentidest nii mõnigi oli liiga aimatav ja lihtne, ehk isegi populistlik. Läti odava õlle kuuspaki surumine Kristjan Jaak Petersoni kätte ei kanna mu arust mingit saja-aastase vabariigi väärilist üldistusjõudu.

Kõik need muusikapalad ja kohtumised, mis Teatri NO99 näitlejatega erinevate kultuurikandjatega ses videorännakus toimusid, olid ju südamlikud, aga NO99 enda trupi kohalolu neil kohtumistel polnud kuidagi motiveeritud. Jäi mulje, et trupp on neis tubades, kus viibiti, üleliigne. Kohati oleks tahtnud, et nad ei siiberdaks seal teiste inimeste ees.

Eks ta kokkuvõttes selline soust oli, igaühele midagi. Aga mingit suurt üldistusjõudu või kunstilist iseväärtust sel filmil pole. Visuaalselt kõige efektsem hetk filmist oli see metsaraiumise stseen, mis oli tehtud õudusfilmi võtmes ja mida on võimalik tõlgendada nii liigse hüsteeria kriitikana kui siira mure võtmes Eesti looduse käekäigu üle.

Suurepärane ja liigutav oli hetk, kui telepilt läks korraks saali ja seal näidati inimesi, kes spontaanset üht laulu kaasa laulma olid hakanud. Ja noh, muidugi oli äge Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ühislaulmine lõpetuseks. Vahva, et polnud võimalik vahet teha, kus lõpeb koor ja algab publik. Tekitas ühtsustunde.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: