"Kes ei ole näinud, soovitan soojalt. Minu meelest oli see suurepärane. Seal oli terve hulk kujundeid, mille tähenduse saab iga inimene ise enda peas moodustada ja sellele väärtuse anda," märkis Karnau.

Karnau sõnul oli 100. aastapäeva etendus leidnud konflkte juba eelnevalt.

"104 naisõiguslast nõudis, et NO99 juht ei tohiks osaleda selles lavastuses jne. Aga kui me seda etendust vaatame, siis ainuüksi sellest esimesest kaadrist saime aru, miks EKRE oli nii karmilt vastu sellele, et NO99 seda lavastab," ütles ta.

Karnau sõnul algas lavastus kauni ja kõneka kujundiga, kus bussitäis koorilauljaid, kes olid teel ERM-i, olid jäänud ummikusse kinni ja see ummik ei olnud mitte liiklusummik ega lumevang, vaid tõrvikurongkäik, kus bussi ümbritses tihe inimeste sõõr, kes kõik kandsid tõrvikuid.

"Ainuüksi see kujund tõmbas sellele asjale tähenduse ja selgitas ka seda, miks Mart ja Martin Helme nii vihaselt olid vastu sellele, et Tiit Ojasoo kogu seda asja lavastaks," leidis Karnau.

Saatejuht Ahto Lobjakas märkis, et ta ei ole seda instseneeringut näinud, kuid see, mida Karnau kirjeldas, haakub tema arust päris hästi nende suuremate poliitliste hoovustega, mis muuhulgas avaldusid möödunud nädala käigus ka presidendi kõnes ja peaministri kõnes, mis kõik kisuvad mõnevõrra ootamatult või mitteootamatult paremale - paternalistliku rahvuskonservatismi suunas.

"Ise küsimus on, miks seda teeb Jüri Ratas Keskerakonna juhina - sellel on omad põhjused ja seletused, aga ma arvan, et olulisem ja huvitavam on, miks kisub sinna Kersti Kaljulaid. Need põhendused ei piirdu ainult sellega, et tegemist on sisuliselt IRL-i presidendiga, kes on viimase aasta jooksul üritanud IRL-ile rohkem hingamisruumi luua, oma võimaluste piires," ütles Lobjakas.

Tema sõnul tundub see nihe paremale kirjeldavat üldist poliitilist strateegiat ja äratundmist poliitika paremas otsas.

"Rahvuskonservatism või need meeleolud on siin selleks, et jääda. Kui nüüd liikuda EKRE poole ja lasta EKRE-l defineerida seda poliitilist pinda, millel Eesti poliitika aset leiab ja on nihutanud end EKRE suunas lootusega osa nende häältest ära võtta. See strateegia on äärmiselt ohtlik, kui vaadata maailmakogemust. Esimese mõttena tuleb pähe, mida ütles Winston Churchill lepituspoliitika kohta enne Teist maailmasõda, kui lepitada üritati Hitlerit ja Saksmaad. Ta ütles, et lepitajad on nagu need, kes söödavad krokodilli lootuses, et see sööb nad viimasena ära. Ma arva, et me üsna täpselt tunneme ära selle, milline oht meid siin täna varitseb. Vaatame seda tõrviku rongkäiku, vaatame sümboolikat, vaatame teksti, mis tuleb EKRE-lt," leidis Lobjakas.

Lobjaka sõnul on vabariigi presidendi kõne šokeeriv kummardus selles samas suunas teatud lootuses, et kui EKRE krokodilli toita, siis sööb ta kõigepealt ära vasakpoolsed ja lubab parempoolsetel natuke kauem elada.

Karnau sõnul tunnetavadki poliitikud seljanärviga, mis on valija meelsus ja ühiskonna ootused ja sellest tõukuvalt on nad ka positsioonid ja seisukohad võtnud.

"Poliitikud ongi piltlikult need, kel on kõrv maas ja kuulavad, kust kõmin tuleb. Kust need hääled peaksid tulema, ikka sealt, kust kõmin tuleb," arvas Karnau.