Viikingid võivad olla välja surnud. Neid mömme, kes praegu Skandinaaviat asustavad ega julge oma maal ringi liikuda, kartes sisselastud vabadusvõitlejaid solvata, on raske nende järeltulijatekski pidada. Odin küll, suur samm Norra kaitsevõime arendamises on sundida soldateid esmaspäeviti kabjalise kombel ennast juurikatest läbi närima; Põhja lahingugrupi märgi lõvilt tuleb munad maha võtta, sest solvab; oeh.

Viikingid on siiski elus, ainult põgenenud poliitkorrektsest maailmast lugudesse. Seriaalidesse, filmidesse, raamatutesse. Möllavad seal edasi ja loodavad Valhalla pileti peale. Mis „Noorema Edda” järgi on üks päris mõnus koht. Iga päev pannakse nahka hääldamatu nimega metskult. Pikkade laudade vahel jookseb hääldamatu nimega – need muinaspõhja nimed on kõik üks Yggdrasil – hirv ja laseb sarvest lahkesti õlut. Siis minnakse õue kaklema, aga surma keegi ei saa. Enam. Paremad võitlejad eemalduvad valküüride seltskonda. Hommikul on eile söödud kult jälle traksis ja laual auramas. Elu... ää... see tähendab, surm.

Palju siin tuleb tuttav ette, sest tõesti, viikingid on jätkuvalt kuumad. Ikka Lindisfarne rüüstamisest alanud ajastu, mis lõpeb, kui Põhjala karvikud risti vastu võtavad. Mispärast isegi huvitavamad on need jupid, kus pajatatakse rüüstatavatest. Olgu need siis frangid, iirlased, anglosaksid või kes.

Kõva rõhk ongi raamatus Inglismaa retkedel ja selle osa asustamisel. Pole ka ime, autor on ise ameeriklane ja need on kirjutanud ehk paremaidki raamatuid brittidest, kui britid ise, ei taha solvata. Howard Pyle, Thomas B. Costain olid amerid. Siin ongi huvitav nokkida anglosakside elumärgikesi enne 1066. aastat. Sest üldiselt ei teata peaaegu midagi, kuigi kirja pandi ja kõiki kirju viikingidki ära põletada ei jõudnud. Palju kummalisi sõnu, palju kummalisi kombeid. Isegi keel oli ju neil täiesti teine, praegune inglis olla neli viiendikku prantsuse sõnadest risustatud.

Eks viikingitest endist tule ka kõvasti uut ja huvitavat ette. Vaatamata juba mainitule, et neist räägitakse ikka ja jälle seal ja siin. Nende sünge maailmapilt, mis ei ootagi õnnelikku lõppu, vaid ühe suure mao ampsu ja Päikest hundi kurgus. Jõhkrad kombed, kuigi, nagu lgp autor teatava lustiga märgib, tollased euroopalikud väärtused olid viikingite omadest veel julmemad.

Verd lendab korralikult, vend koorib venna naha, reedetakse ja peetakse sõna. Ilmutatakse uskumatut vaprust ja veel uskumatumat argust. Justnagu korralik õpik või vähemalt võiks olla, aga kirja pandud kui seiklusjutte maalt ja merelt. Lugema hakkate, ega lahti saa. Õiendada muidugi tahaks, et samal ajal möllasid maa peal hõimuvelled ungarlased, kelle hirmuteod miskipärast vaikitakse maha.

Lõpetuseks üks loll lugu kah. Ammusel 1985. aastal tegid breivikid ja nõukogude filmitööstus ühise linateose „Kaljudelgi kasvavad puud”. Sisu oli vist, kuis viikingid mingi vene poisi ära röövisid, Norra viisid. Taanlased, muide, olid filmis väga pahad tegelased. Korralik löömalugu tüütute musitamisstseenidega. Ega muud oleks, aga ühe tegelanna nimi oli Thyra. Edasi mõelge ise, mis kinosaalis juhtus.