Arvo Pärt on öelnud: "Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid; igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei peeta enam kirjanduseks ega kunstiteoseks, vaid toetuspunktiks või mudeliks." Viivi Luik leiab Pärdi tsitaati valguses, et nii nagu tekstis, nii ka muusikas on olemas see, mis tekstis jääb sõnade taha ja muusikas jääb helide taha.

Mõni luuletus sünnibki nagu laul. "Väga sageli ma kuulen luuletust enne, kui ma teda näen või mingil muul viisil ette kujutan. Isegi kui ette loetakse, siis on mul mõnikord tunne nagu oleks viisist mööda laulmine. Selles luuletuses on mu enda jaoks väga selge muusika sees," ütles Doris Kareva.

Paul-Eerik Rummo märkis, et vanasti olid tekst, viis, esitus ja esituslaad kõik koos. "Aga evolutsiooniks nimetatav asi seisneb selles, et algne maailma tervik laguneb ära igasugusteks komponentideks. Sõnadest tuli midagi, mida me parema sõna puudumisel luuleks nimetame, viisist tuli muusika. Puhast luulet, et ainult tekst, seda ürgsel ajal ei olnud. Nüüd uuema aja sajanditel olemegi hädas ja püüame uuesti seda tervikut saavutada. Keskmine luuletaja viisi ei oska kirjutada ja keskmine helilooja ei suuda endale naljalt sõnu kirjutada. Aga mõlemad tunnevad vajadust selle järele, et see tervik jälle olemas oleks."

Enamasti pöörduvad heliloojad luuletajate poole alles siis, kui laul on juba valmis ja see autorikaitse registrisse kantakse. Esimene reaalne kohtumine võib toimuda ka laulupeol dirigendipulti kummardama minnes. Kas luule on lihtsalt midagi, mida riiulist võtta?

Viivi Luik ütles, et väga hea, kui nad riiulist võtavad. "Igaüks teeb oma asja ja kui ta leiab seda, mis talle vaja on, siis väga hea. See on tore, kui pöördutakse, aga ma ei kannata sugugi ka selle all, kui ei pöörduta," sõnas ta.

Doris Kareval on olnud ka mitmeid juhtumeid, kui helilooja leiab, et ei ole olemas sellist teksti, mida ta vajab, ja pöördub palvega see kirjutada. Helilooja Lepo Sumeraga on Kareval täiesti eriskummaline kogemus, kui too palus kirjutada teksti, kus poleks mingit mõtet. "Tal oli ettekujutus, mismoodi ta tahab selle teksti ära hakkida, nii et seal hakkaksid mängima häälikud ja erinevad hääled sööstaksid üksteisele sisse, et seal poleks mingit narratiivi, mitte mingisuguseid lauseid, mida ei saaks lõhkuda."

Kõnealune teos on Lepo Sumera "Concerto per voci e strumenti" segakoorile ja keelpilliorkestrile. "See oli nii hull mõte. Piisavalt hull, et see vastu võtta," kinnitas Kareva. "Selle tegevuse käigus sain ma aru – mõttest ei pääse. Kui juba on sõna, tuleb mõte paratamatult kaasa."

Viivi Luigel oli eriline koostöö Arvo Pärdiga. 2003. aastal oli ta stipendiaadina Šveitsis ja sai seal tuttavaks ühe orelimeistriga, kelle valduses oli üks õilis puutükk, mis oli üle 2000 aasta vana. "See oli aastal 317 eKr mudavooluga maa sisse uhutud ja ühelt viinamäelt leitud. Kuna mina olin Eestist ja parajasti oli tulemas Arvo Pärdi juubel, siis nad arvasid seal, et sellest puust võiks teha ühe pilli, millele Arvo kirjutaks ühe loo ja see pill oleks pühendatud Pärdile." See väike lugu kannab pealkirja "Sei gelobt, du Baum".

Paul -Eerik Rummo leidis, et kui sa oled oma luuletuse käest ära andnud, siis mis sellest edasi saab, pole enam sinu asi. Üks asi on autoriõigused, aga teine on see, et mina kujutan ette, et iga mistahes kunstiala kunstniku suurim unistus peaks olema see, et tema nimi ära unustatakse. Tema teosel on seesmiselt selline väärtus, et ta muutub rahvaluuleks."

"Mitte nime tegemine, vaid nimest lahti saamine, vastupidine sellele, mis praegu avalikult arvatakse," nentis Viivi Luik.

"Helikaja" on Klassikaraadio eetris laupäeviti kell 9.05 ja kordub pühapäeval kl 12. Saate toimetaja on Miina Pärn, helimontaaži tegi Katrin Maadik.

Vestlusring algas arhiivsalvestisega 1962. aasta saatest "Külas väikesel Loomingul", kus toona Kalmetu 8-klassilise kooli õpilane Viivi Luik luges oma luuletuse "Mis oleks, kui?".