Arvustus. Ära karda Kratti ({{commentsTotal}})

Ingmar Jõela
Ingmar Jõela "Kratt" Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus
Tallinna Linnateater "Kratt"
Autorid: Ingmar Jõela, Priit Põldma
Osades EMTA lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased Nils Mattias Steinberg, Jaanus Nuutre, Teele Pärn, Jane Napp, Laura Kukk, Dovydas Pabarčius, Sander Roosimägi, Markus Truup
Esietendus 17. märtsil 2018 Hobuveskis

Lavakunstikooli lõpuetendused on debütantide ballid, siin näeb uut verd, koos kõigi oma ootuste ja lootustega uute tulevaste suhete tekkeks, vähemasti publiku ja esitajate-lavastajate vahel, kui mitte enamat. Samas asetab see formaat teatud nõudmised - näiteks tuleb enda oskuste demonstreerimiseks vahel alla neelata rohkem laulu- ja tantsunumbreid kui tingimata vaja. Ka “Kratt” maksab sellele teatud määral lõivu, kuid üldmulje on sümpaatne.

Kui enne etendust oleva info põhjal võis arvata, et etendusele nime andnud algmaterjali ning Ingmar Jõela koreograafiatausta tõttu on tegu pigem ehk isegi füüsilise teatri või tantsuetendusega, siis kokkuvõttes on "Kratt" ikkagi sõnateater, kus lihtsalt pisut rohkem füüsilise teatri elemente. Etenduse põhjaks on lugu loos ehk kirjeldatakse "Krati" lavastamist nimetus teatris ning seeläbi erinevaid teatritegemisega seotud stereotüüpe ning isiklikke valikuid. Kuigi loo üldine ülesehitus ja moraal hakkab edenedes üha rohkem laenama Tubina "Kratist", siis tekst on algupärand, iseseisev.

"Krati" teksti kõige meeldivamad osad on läbiv eneseiroonia ning mõningad head aktuaalsed tähelepanekud ja õnnestunud leiud. Kui Linnateatriga koostöös valminud etendusel mainitakse, et "meie teater on alati silma paistnud uuenduslikkusega", siis pole vaja vihjeid kaugelt otsida. Etenduse alguses näeme teatris proovi katkestamist, sest otsustatakse traditsioonilisema tüki asemel teha midagi uuenduslikku Londonis õppinud noore radikaalse lavastaja käe all.

Sander Roosimägi suurepäraselt kehastatud hamletlik lavastajatüüp Karl on tihedalt teooriat ja kontseptsioone täis pumbatud noor, aga alguses veel mitte eriti vihane mees, kes pole harjunud lihast ja luust inimestega suhtlema. Eriti esimeses vaatuses on see üks paremaid lavarolle, kelle konflikti kaudu näitlejate ja reaalse maailmaga üritatakse meile selgitada lavastaja ja näitlejate ees pidevalt seisvaid valikuid.

Ülejäänud näitlejad laval on ka rollis teatri näitlejad, direktor ja muusikaline kujundaja. Nils Mattias Steinbergi Sass on trupi alfaisane (võiks vabalt kehastada Ragnar Klavani teisikut), kes peab lapsesuuna lavastajale tõtt näkku ütlema ning kirjeldab näitlejatöö argisemat poolt erinevate reklaamide ja multikategelaste hääle sisselugejana.

Ingmar Jõela "Kratt" Autor: Siim Vahur

Kuigi lavastuses pole ametlikku naispeaosa, kannab selle tiitli välja Klarat kehastav Teele Pärn, kes on üks kahest etendusega seotud Panso preemia laureaadist (Pärn pälvis selle 2016, Priit Põldma 2017). Teele Pärna energilisus, miimika ja see miski lihtsalt teevad ta laval nähtavaks, võiks ju otsida paralleele Mirtel Pohla, Anu Lambi või Katrin Pärnaga, aga ilmselt poleks ükski võrdkus päris täpne, tundub, et ta mängib ka iseenda paroodiat ja teeb seda lustiga.

Huvitava rolli teeb ka Dovydas Pabarčius, kes kehastab lavameister Kazimierzi, või nagu ta ise rõhutab, vanemlavameistrit. Pabarčiuse roll on mitmetahuline koomiline tegelane, kes ühest küljest parodeerib paljude näidendite tarkusesõnu puistavaid kõrvaltegelasi (kes omakorda omistab rea tuntud teatriteemalisi tsitaate poolakatele, kuigi need on tegelikult hoopis Shakespeare´i, Peter Brooke´i ja teiste sulest), peale selle ennasttäis ambitsioonikaid mutrikesi ja teatud leedu-poola metatasand.  Pabarčius on lavakunstikooli esimene välismaalasest lõpetaja ning loodetavasti leiab ta oma koha ka täiesti teistsugustes rollides, mitte ei maandu "ENSV" sarjas Kęstutise vennana.

Kui mõne aasta eest Estonias lavastatud "Kratis" oli tegevus toodud tänapäeva ning taluperemehest saanud väikefirma omanik, siis praegusel juhul on üks peamisi lähtekohti just see, et kratte on mitu - mõnes mõttes on kratt iga tegelase peas, kes erineval kujul mammonat ja kuulsust peaks kokku vedama.

Jane Napi Liis annab järele ahvatlusele tõusta plakatinäoks, Laura Kuke direktor teeb kompromisse iga päev, kuigi ka ise igatseb lavale, Jaanus Nuutre Markogi peab krati tõttu loobuma oma unistustest. Suurim ja nähtavaim kratt on Markus Truupi kehastatud Henry, elav, müügimehelikult veenev Duracell-jänku, kes suudab lavastaja murda. Kratt teatavasti toob palju, aga ta ühtlasi lõpuks hukutab oma peremehed. Kui võtta aluseks üksnes selle näidendi rollid, siis tundub praegusel kursusel huvitavamaid isiksusi rohkem olevat just meeste seas.

Ingmar Jõela "Kratt" Autor: Siim Vahur

Mis siis sai lähtekohaks olnud balletist, liikumisest ja muusikast? Liikumisele on ootuspäraselt palju tähelepanu pööratud, meil on rida numbreid, millest meelde jäävad toolide tants ja pärast proovi kuskil baaris toimuva seltskondliku olengu number, kuid nagu kuulda võis, siis arvestatav osa publikust oleks rahul olnud ka lühema versiooniga. Jupi üle kolme tunni kestnud etendus oleks pigem võitnud poole tunni või rohkemagi võrra tihendamisest. Saame aru, lõpuetendustel tekib vajadus teatud elemente rohkem demonstreerida, kuid ikkagi.

Loomulikult saab ka väikese ekskursi Krati ajalukku, kuuleme veel korra lugusid varasemaid Krati kehastajaid tabanud hädadest, märtsipommitamise järgsest kuradi ja Krati jooksmisest põleva Tallinna linna vahel, mis on sõjaaegsetes mälestustes nii korduv refrään, nagu oleks seal etendusel viibinud terve linn. Etendus jaguneb kaheks vaatuseks, millest esimene on oluliselt pikem, aga ka sisult teravam ja huvitavam, teises pooles kipub kannatustele rõhumine kohati liiga pikaks.

Etenduse muusika pärineb Valter Soosalult ning muusikaliselt kujundajalt Sander Mölderilt. Ei maksa tõmmata paralleele Põhja Konnaga, see siin on midagi muud. Ilmselt just Mölderilt pärinevad huvitavad etnoambientilikud rütmid, kohati kuuleme otseseid viiteid ka Tubina muusikale, "Virmaliste tants" on taskulampide valgel ja lisaks on laulud, millega noored näitlejad saavad näidata oma lauluoskusi.

Ingmar Jõela "Kratt" Autor: Siim Vahur

Jäägu see ehk ka minu südametunnistusele, kuid tantsunumbrid tundusid õnnestuvat paremini kui laulmine. Kirjutatud lauludest võib mõni (näiteks direktori esitatud pala) jõuda küll Linnateatri näitlejate kontserdi kavasse, kuid päris "üks mees, üks poolhääles kitarr, kolm pudelit ja neli tüdrukut ümber lõkke" lemmikuid stiilis "Ei ole ma veel selles eas" siit ilmselt ei tulnud, pigem olid need markeerivad.

Peale eneseiroonia kajastab "Kratt" ka iga lavale astuva põlvkonna hirme. Mis hetkel lõpeb kunst ja millal saab alguse põhimõtete mahamüümine, kui palju on lubatud teha kompromisse ja kui oluline see üldse on? Väike lülitus reedeõhtusesse madalaimast madalamasse telesaatesse on liigagi usutav.

Pisut üllatav on näitlejatevaheliste suhete pidev rõhutamine, ilmselt on siin korraga nii reaalsust kui stereotüüpide üle naermist. Ja ega see teema ei ole ka "Krati" puhul võõras, sest Tubingi kohtus oma tulevase abikaasa Elfriedega ühise projekti raames, nimelt oli just tema "Krati" libreto autor.

Laval mainitakse relvitukstegevalt, et iga tükk ei peagi tulema "täiesti fantastiline", vaid piisab ka "täiesti korralikust". "Kratt" oli sümpaatne lavastus, mis jäi kuskile nende kahe kategooria vahepeale, mille kompaktsemale täiuslikkusele ladus takistusi lõpuetenduse formaat. Igal kursusel on lõpuetendusi mitu ja erilist tähelepanu väärivad originaaltekstiga lavastused. "Kratt" paistab nende seast silma, väike paralleel tekkis 21. lennu "Asjade seisuga".

Parem ei hakka tegema ennustusi, kas 28. lend osutub tagantjärele sama kuulsaks kui näiteks 7., 18. või 20., aga sisemine keemia tundub neil hea, eneseiroonia on kulla hinnaga ja näha on mitmeid huvitavaid tüüpe. "Kratti" mängitakse veel 14 korda - piletid on muidugi otsas, aga vaatama võib minna julgelt, kui te just vaheajal kohvi ja viski järele puudust ei tunne.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: