Arvustus. Valus ja muretu ({{commentsTotal}})

Talvike Mändla
Talvike Mändla Autor/allikas: Õpetajate Leht

Uus raamat

Talvike Mändla

„Kosmonaut“  

Kultuurileht

 

Kogus on üsna mitut karva tekste. Enim armastusdramaatikat, kus üks kujund ajab teist taga nii et viiendas stroofis kipub esimene meelest minema – ju siis on tugev tundelõõm taga. Vähem on peaaegu usutavaid ühele kujundile kindlaks jäävaid elupildikesi (need on mu lemmikud, võimalik, et ealiste iseärasuste tõttu). Veel on luuletusi, kus askeldavad tegelased antiigist, kosmosest, idamaadelt ja seal kaob mul järg, kas luuletuses on omamütoloogiat ja -kosmoloogiast ja -astroloogiat või lähtutaksegi mõnest lähis-ida või egiptimaa rännukogemusest, sest nagu netist loen, töötas autor Palestiinas kooliõpetajana.

Minu jaoks on seda kõike natuke kirjult ja läbisegi nagu Talvike Mändlal oleks palju luuletajaminasid (aga mitmel luuletajal on olnud). Võimalik, et tekstid on kirjutatud pikema aja jooksul ja mängitud läbi või proovitud eri luulenõkse ja lähenemisi ja õige ka. Oma häält ja käekirja tulebki otsida ja läbi laulda mitmed helistikud. Praegu ma ei oska öelda, milles Talvike Mändla kõige kindlam on.

Ma tean, milles on ta minu jaoks kõige veenvam. Armastusluuletustes (aga enamus tekste ongi muudkui aga armastusest, tihti ei saa aru, kas kogetud või igatsetud ja kujuteldud armastustest või miksitakse neid), kus suurt tunnet ei paisutata veel suurematesse sõnadesse, aga tundepais surutakse triviaalsesse ja argisesse. Näiteks: „Armasta mind ajatäiteks, / oodates bussi või trammi, / reklaamipausi ajal, / kuni kohvivesi keema läheb, / kuni on alles talv...“

Või luuletus lk 16, kus mõtiskletakse, et armastatu peale pole juba mõnda aega mõeldud, kuigi jah, siiski sokke jalga tõmmates ja leivale pasteeti määrides ja raadios kanaleid vahetades on pisut mõeldud ja nojah, tegelikult ka sisse hingates ja välja hingates, see tähendab, kogu aeg, aga samas, jah, ei ole seda mõtlemist justkui juba mõnda aega ette tulnud. Priima.

Viimane luuletus, mille ma nahaalselt ümber jutustasin on eriti hea. Ma ei ole elu jooksul osand sellist kirjutada ja kui mingi armastusluule antoloogia ilmub, võtke see sinna sisse. Siin on täpne mõte ja absurd ja võimas tunne olme kaudu lihtsalt antud, on nalja, traagikat ja sisevastuolu, mis teeb nõutuks ja kannab ülihästi.

Nii ja nüüd kohe otsa teisest luuletusest koht, mis võiks olla suurepärane, aga mis iseenese headuse (minu jaoks) kohe tühistab. Katkend: „Kord oli elu väärt rohkem kui / vanaisa viiul. / Ma müüsin ta maha...“ (Nii-nii, tore küll, aga mis siis nüüd maha müüdi, elu või viiul? Lauseteloogika ja muidu loogika ütlevad, et elu. Aga viiulile on jäetud ka võimalus.) „...Elu maksis seekord rohkem....“ (No selge, maha müüdi elu, mis maksis rohkem, äri on äri.) „...Nagunii kogus ainult tolmu...“ (Elu, mis kogus tolmu on kaunis kujund, eriti veel tolmune elu, mis on kallim kui viiul.) „...Sa ei mängi enam ja / mina ei mängi enam / tänaval öötööd...“ (Nüüd läheb keeruliseks. Kas luuletaja ja ta armsam prostitueerivad tänavatel, müüvad end või ainult mängivad, et müüvad ja nüüd müüvad hoopis kogu elu maha. Või, pagan võtaks, on mind alt veetud, mängisid ikka tänaval viiulit, mis nüüd tolmu kogub. Kõigele krooniks on mahamüüdud viiul, millega raha teeniti, siis veel armastus, mida enam ei ole, aga mis ometi siinse luuletusega saab meile tolmusena maha müüdud.)

Puhh. Jah, ma norin. Ja luuletus oleks kena ja intrigeeriv ja poleks pannud norima, kui poleks alanud hoopis Deliilaga, kel on plekist käärid ja elevandiluust (peaga?) nuga ja kelle padja all magab siilina kerra tõmmanud Simson. Natuke liiga palju asju kuhjus minu jaoks kokku. Ei saanud selget pilti.

Sama lugu on teise luuletusega, kus järjest tulevad mängu Paan, alkeemik, pime kamber, väävel, kummaline sosin, kullast kurat, katk, süüfilis, eebenipuumustad juuksed ja vastlastud veri. Ja seda kõike kümmekonnas stroofis. Uhh. On vast kirju pilt ja hämar lugu seal kambris.

Selle kõrval suurepärane reanelik, mis lõpetab luuletuse, mis küll algab mulle arusaamatu tõdemusega, et jalajälgi kehale enam ei jäeta ja küünlaga, mis tuhmub tükkhaaval (ei, see oli ikka nimetuks jäetud tunne, mis tuhmub tükkhaaval ja kindlalt nagu viimane küünal) – AGA segane lugu lõpeb klaarilt - „...Ja korraga on / hästi lihtne / olla / lihtne.“

Vaat sellised read teevad kadedaks ja panevad nõudma, et kus see lihtsus siis on, mida mulle lubatakse. Ja mida pealegi olevat autoril lihtne tekitada. Siis võiks kogu kuhjuva keerukuse kõrvale jätta ja pakkuda lihtsat. Aga lihtsusest on luulekogus defitsiit.

Talvike Mändla tugevus on ülev tunne ja energia, aga ta tahab tundetorme veel priskemaks puhuda ja siis kisub segaseks. Minu poolest võiks hoopis lisada ivake eneseirooniat (mida on ka leida lehekülgedel 10 ja 11), usaldada rohkem tavalisi motiive (need me tunneme kergemini ära) ja kammitseda fantaasiamaailmu. Ja kui viimaseid kasutada, siis klaarilt. Praegu kõnnib maailmakaardi riigipiiril peata mees. (Okei, las siis kõnnib.) Peata meest tulistavad ühelt poolt tüdruk kuulipildujast ja teiselt poolt põngerjas automaadist. (Kisub segaseks.) Lisaks on ühel pool kõrbe peidetud kuld ja teisel pool mäe otsas elavhõbedakaev. (Enam ei saa millelegi pihta.)

Aga tõsi, mõned juhuslikud lihtsad read on õnnestunud ja jäävad pähe ja juba on tsiteeritud ridu ribadeks loetud Runnelist, mis millegipärast riimub tunneliga, mis asub valguse lõpus ja kummeliga, mis kasvab alguse lõpus. Miks nad seal riimuvad, ma ei tea, aga kõlksuvad kenasti ja meelde jäävad. Taolist kraami võiks rohkem tekitada, siin mõtteuperpallid ei häiri, ei mõju kistult ja lasevad mõtetel kaasa mängida.

Talvike Mändla teeb viiteid ka Liivile ja Visnapuule, nende vajalikkusele ma paraku pihta ei saa.

Võtan korra veel ette luuletused lk 10 ja 11, kus üks usutav valus pilt (lk 11) nöögitakse ülepingutatud kujutlusliku valupildiga kõrvallehel (lk 10), mis muutub ülepakutuna paraku koomiliseks.

Ülepingutatud lugu räägib äsjasündinud autori esimesest armastusest. Armastatu on sünnitushaigla kõrvalvoodis röökinud vastsündinu, kes korraga hakkab rääkima ja nendib, et tulevane luuletaja lahkub haiglast, aga röökija jääb haiglasse. Seepeale avaldusega esinenud vastusündinu sureb, mis teeb vaatleja kadedaks. Tore detail on minu jaoks vaid vastsündinud autorit koju autoga sõidutava isa lakkamatu köha. See mõjub irratsionaalselt ja teeb selgeks, et armasta, mis sa armastad, argielu pressib peale.

Usutavam ja selgem luuletus seal kõrval räägib aga, kuidas haiglakoridoris, kuseproov pihus, armutakse poissi, kes ootab oma tüdrukut abordilt. Järgneb armulugu, mis lõpeb traagiliselt, kui jutustajal diagnoositakse uriiniproovi alusel hullumeelsus ja ta vastleitud armsam läheb tagasi aborti teinud eksi juurde, kes ei ole hull. On vast lood.

Ootan huviga, kuidas Talvike Mändla jätkab. Ta võib jätkata ka mulle kõrvakiilu virutades, peaasi, et prille ei lõhu.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: