Arvustus. Kuidas Estoniast sai taas segateater ({{commentsTotal}})

Stseen lavastusest
Stseen lavastusest "Ehmatusest sündinud rahvas" Autor/allikas: Harri Rospu

Maarja Kindel kirjutab Teater. Muusika. Kino märtsinumbris rahvusooper Estonia ja Kanuti gildi SAALi ooperist "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas".

Manfred MIMi ooper "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas." Rahvusooper Estonia ja Kanuti gildi SAALi koostöö Eesti Vabariik 100 teatrisarja „Sajandi lugu” raames.

Libreto: Manfred MIM. Muusika: Manfred MIM. Dirigent: Kaspar Mänd. Koormeister: Elmo Tiisvald. Lavastus, libreto töötlus ja täiendused, partituuri dešifreerimine, orkestratsioon ja koreograafia Manfred MIMi pärandi põhjal: MIMproject: Andrus Aaslaid, Henri Hütt, Taavet Jansen, Raul Keller, Tatjana Kozlova-Johannes, Mart Koldits, Andrus Laansalu, Maike Lond Malmborg, Evi Pärn, Evelyn Raudsepp, Karl Saks, Andres Tenusaar, Kalle Tikas ja Oksana Tralla. Osades: Manfred MIM — Priit Volmer, Lennart Meri — René Soom, Pythea — Juuli Lill, Anto Raukas ja Gustav Ernesaks — Mati Turi, Artur Alliksaar — Mart Madiste, Meteoori hääl — Kristel Pärtna jt.

Rahvusooper Estonia koor ja orkester.

Maailmaesietendus Rahvusooper Estonias 19. I 2018. Nähtud 19. ja 21. II etendused.

Estonia ja Kanuti gildi SAALi koostöös valminud Manfred MIMi ooper "Eestimaa ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" on juba seitsmes lavastus suurest Eesti Vabariigi 100 aasta juubelile pühendatud Eesti teatrite "kingiprojektist". Kahe teatritrupi ülesandeks oli kajastada 1960.–1970. aastaid Eesti ajaloos. Käesolevas lavastusprojektis osalenud teatrid on väga erinevad: Rahvusooper Estonia on väärika ajalooga mastaapne repertuaariteater, Kanuti gildi SAAL koos MIMprojectiga on aga väike, uusimate vooludega eksperimenteeriv etenduskunstnike ühendus. Mõlemal trupil oleks teineteisele palju anda ja võinuks sündida midagi uut ja põnevat. Paraku nõnda ei läinud. Mõlemad osapooled olid oma isikupärased teravikud maha nüsinud, olid pidanud liiga paljust loobuma, mistõttu tulemus jäi tavaliseks. Kokkuvõttes ei olnud nähtu mitte midagi kohutavat, aga ka mitte midagi erilist.

"Ooperi" teljeks on Lennart Meri suurteose "Hõbevalge" saamislugu, mille ümber on loodud metanarratiiv Manfred MIMist. Manfred on ajas vabalt ringi rändav salapärane leiutaja, kes juhatab meid Lennart Meri "Hõbevalges" kirjeldatud teooriateni. Ulmeline vaatenurk loob soodsa pinnase absurdsele fantaasiamängule ja võimatutele juhtumistele ajaloos. Teos ei piirdu pelgalt loosi teel määratud kümnendiga, vaid teeb suuri jänesehaake erinevatesse kümnenditesse ja aastatuhandetesse. Maadeavastaja Pythea Thule otsingute kaudu tuuakse jutustusse Kreeka ja isegi Aristoteles. Ent tegelik elu on palju värvikam. Itaalia kirjanik Velice Vinci väidab oma mahukas raamatus "Homerose eeposte Läänemere päritolu" (1995), et Achilleus on pärit Eestist, Setomaalt ja et Trooja asus hoopis praeguse Soome pinnal. Sellise hulluse taustal tundub ooperis esitatud vaatenurk turvalise valikuna. Manfred MIMi ooper rabavat vaatenurka ei pakkunud, ent "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" on terviklik ja läbimõeldud jutustus, millesse on põimitud huvitavaid teaduslikke fakte ja kohati täiesti humoorikaid momente.

Kuhu jäi muusika?

Teose ja lavastuse puhul võib välja tuua mitmeid tugevaid külgi, ent enne tuleks selgust saada paaris küsitavuses. Kõige põletavam probleem on see, et teos kuulutati välja žanrina, mida see tegelikult pole. Manfred MIMi teoses kõlavad mõned retsitatiivilaadsed partiid, mõni üksik aaria ja paar vokaalset koorinumbrit, kuid ükskõik kuidas ooperižanrit oma peas ka väänata-käänata, ei saa kõnealust teost nimetada ooperiks. Vormiliselt imiteerib see küll ooperit, ent kõlanud muusikaline materjal ei ole siiski teose põhiline meedium ega moodusta ka dramaturgilist tervikut. Alates esimesest pärisooperist, Monteverdi "Orpheusest" ("L’Orfeo", 1607), on muusikalise arengu seos tegelaste ja sündmuste arenguga olnud üheks peamiseks tingimuseks ühe või teise teose ooperiks nimetamisel. Käesoleval juhul pole ühtegi mõjuvat põhjust seda vana, ent kaalukat karakteristikut tühistada ja selle puudumisest kuidagi üle libiseda — uudse ooperitüübi sünniga siin tegemist ei ole. Jääb arusaamatuks, kuidas jõudis teose loomine sellisena üldse lõpuni. Rahvusooper oleks pidanud jala maha panema ja nõudma seda ühte suurt asja, milles peitub tema peamine võlu, ramm ja väljendusjõud.

MIMprojecti neljateistkümnest loov­isiksusest on ainsana võimeline nüüdisaegset orkestri- ja vokaalmuusikat looma helilooja Tajana Kozlova-Johannes. Olemata kursis teose ettevalmistusprotsessi ja tagamaadega, ei tahaks ma siiski panna Kozlova-Johannese õlule kogu vastutust sellise, tundub et põhjendamata valiku eest. Võib ka ju fantaseerida ja oletada, et Manfred MIM lihtsalt ei osanud või ei soovinud kirjutada tavapärast ooperit ja siit ka ebatraditsiooniline lähenemine muusikalisele materjalile. Samas, selline nutikas ja haritud isiksus kirjutaks vaevalt ooperi, kus lauljad valdavalt räägivad või heal juhul retsiteerivad ulatuslikke tekstiosi. Suurepärase häälematerjaliga Priit Volmer (Manfred MIM), kellele võiks kirjutada huvitavat ja keerukat muusikat, valdavalt kõneleb või heal juhul retsiteerib kahe-kolme noodi ulatuses — see on laulja täielik raiskamine. Juuli Lillele (Pythea) sai osaks õnn laulda kahte aariat; üks päris dramaatiline vokaalosa tuli ette kanda Mati Turil (Anto Raukasena). Kristel Pärtna esituses kõlas Meteoori partii, mis lisas taevakeha langemisstseenidele ebamaist hingust. Läbinisti sõnaline osa oli René Soomil (Lennart Meri). Tema puhul tundus laulmisest loobumine ainsana põhjendatud, sest kuidas küll lauldes edasi anda Lennart Meri isikupärast kõnemaneeri? Võttes arvesse, et Estonia ooperisolistid on harjunud end väljendama muusika ja eelkõige hääle kaudu, võiks öelda, et lauljad said draamanäitleja ülesannetega sümpaatselt hakkama.

Lavareaalsus fantaasiale järele ei jõua

Luues Manfred MIMi tegelaskuju ja tema leiutiste pikka nimekirja, ei ole MIMproject fantaasiaga koonerdanud. Manfredi kuju on ideaalne loominguline lähe, mille juurde ja ümber võib luua lõputul hulgal kontseptsioone. Kavaraamatust võib lugeda innovaatilistest seadeldistest, futuristlikest masinatest ja aparaatidest, ahhetust tekitavatest mõttekäikudest ja ehitusplaanidest, aga ka ülimalt keerulisest, krüptiliselt üles märgitud ooperist. Manfred MIMi loomise ja tema ideede füüsiliseks reaalsuseks muutmise eest on MIMprojecti pärjatud ka Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemiaga 2013. aastal ("100 aastat MIMprojecti — Manfred MIMi elu ja looming 1920–2020" Tallinna Kunstihoones). MIMprojecti sõnul on paljud Manfredi projektid teostamatud, vähemalt nüüdisajal. Vahest seetõttu jäidki Estonia laval nähtud lavatehnilised lahendused pigem tagasihoidlikuks kui rabavaks. Näiteks meteoriit ise. Saan aru meteoriidi sümbolistlikust tähendusest, ent see oleks võinud siiski olla midagi enamat kui üks pisike ere lambipirn. Manfred nägi palju vaeva Lennarti minevikku toomisega, et too võiks lõpuks imelist sündmust oma silmaga näha, ent vaatepilt osutus kaunis vaeseks. Kõige huvitavam, ilmselt ka keerukaim tehniline ülesanne oli punaste hõõguvate silmadega robot-koerakoonlaste loomine ja laval liigutamine. Selliste tehisolendite tegemist poleks rahvus­ooper ilmselt ise ette võtnud. Suure poolkupli kasutamine lavakujunduses nii laeva, observatooriumi, laulukaare kui ka taevalaotusena mõjus leidlikult ja läbimõeldult. Audiovisuaalsed lahendused pole rahvusooperi laval mingisugune uudsus, ent Manfred MIMi ooperi puhul tahaks välja tuua video ja elektrooniliste helide stiilset, võiks öelda ka mõõdukat ja asjakohast kasutamist.

Huumor on veerand võitu

"Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" ei ole kuigi emotsionaalne teos. Puuduvad tegelaste läbielamised, suhtekonfliktid, dünaamilised isiksused ja muu selline. Samas pakuvad teose tekst ja stseenid mõningaid võimalusi enda üle muiata: vihjed eestlaste tõsidusele ja liigpragmaatilisusele, vanade eestlaste nutikus ja ristirüütlitega sõdimise himu, aegruumi moondumise võimalikkus eestlaste raudraske depressiivsuse all, Pythea lavastatud jutustus oma rännakust Thule saarele. Nauditavalt oli välja mängitud Manfred MIMi ja Gustav Ernesaksa kohtumine, kus esimene püüab pisut pikaldase taibuga laulutaadil aidata komponeerida laulu "Mu isamaa on minu arm". Meeldejääv oli ka Lennart Meri entusiasm ja akadeemik Anto Raukase huvipuudus ning sellele järgnenud Meri teooriate emotsionaalne eitamine.

Õhustik

Mõeldes veel kord tagasi kahele nähtud etendusele, peab siiski tõdema, et esimese asjana ei meenu mitte puudused, vaid lavastuse atmosfäär ja mõned iseäraliku õhustikuga episoodid. Lavastuse stseene võiks vaadelda kui erinevaid meeleolusid, meditatiivseid hetkes olemisi. Tõesti — pikka meelt peab vaatajal jätkuma, sest kohati langeb sündmuste ja dialoogi tempo peaaegu väljasuremise piirile — ühes stseenis võrdub teksti edastamise kiirus Lennart Meri kirjutusmasinal tippimise tempoga. Samas on huvitav, et selline aeglane kulgemine muutub ühel hetkel justkui omamoodi stiilivõtteks: aeg on siin suhteline, tegevus voolab ühest ajast teise, tegelasedki ilmuvad erinevatest sajanditest. Kuna lavastus ei püri kasvava pingega kulminatsiooni suunas, vaid kulgeb mõõduka sammuga ühest stseenist teise, tuleks vaatajal sellisele tempole alistuda ja tekkivat fluidumit nautida. Ajastu ja koha hõngu loovad visuaalsed kujundid ja sümbolid, ent ka helikujundus ja muusika. Werneri kohviku stseen oma melanhoolse trompetisoologa ja Artur Alliksaare ballaad on jutustuse mõttes ülearused, ent ajastu atmosfääri loomisel asendamatud sümbolid. Orkestrantidele sekundeerivad koorilauljad, kes rõdudel igasuguseid sahinaid, kohinaid ja häälikuid loovad. Kasutusel on suured pabertuustid, vihmapill ja klaaskausid. Sellest kõigest tekkis detailirohke, rikkalik ja teistmoodi kõlamaailm, mida rahvus­ooperis tavaliselt ei kuule.

Võib vaid ette kujutada, kui lummav oleks Manfred MIMi teos, kui muusikale oleks rohkem sõnaõigust antud. Uue ooperi ootus oli kahtlemata õhus. Erkki-Sven Tüüri "Wallenbergist" (2001, Eesti lavastus 2007) on tükk aega möödas ja sellise taseme, tähendusjõu ja mõjuga ooper võiks meil üks kord kümnendi jooksul siiski sündida. Sellistel teostel on mõttemaastikku tervendav ja kainestav jõud, need panevad vaatama üle kehtivaid väärtusi ja seadma uusi ideaale. Mis siis ikka — ootame edasi…

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: