Balti riikide aukülalise staatus on seotud kõigi kolme 100. aastapäeva pidustustega ning ettevalmistused selleks on võtnud umbes viis aastat.

Mess spetsialistidele, mitte linnarahvale

Londoni raamatumess on üks Euroopa olulisemaid raamatumesse, mida enamasti peetakse Frankfurti raamatumessi järel tähtsuselt teiseks. Kui sügisesel Frankfurti raamatumessil on umbes 7000 eksponenti ja 300 000 külastajat, siis Londoni messil on eksponente umbes 2000 ja külastajaid 25 000. Nende numbrite suur vahe kajastab seda, et sarnasest nimest hoolimata on Londoni ja Frankfurti messid küllaltki erineva iseloomuga. Frankfurti mess on üleriigiline suursündmus, kuhu lubatakse sisse ka linnarahvas ja seda kajastab tavameedia iga päev. Londoni mess on nn trade fair, eelkõige ärimess, kuhu linnarahvast sisse ei lasta ja erinevalt Frankfurtist pole kohalikel eriti aimu, et selline üritus üldse toimub. Küll on aga kõigile avatud messile järgnev kultuuriprogramm.

Balti aukülaliste logo on kombinatsioon kolme tähestiku eripäradest. Autor: Tauno Vahter

Seega on Londoni messil eelkõige oluline silma paista erialainimestele ja ajakirjanikele, kes võivad kaasa aidata Eesti kirjanduse levikule teistes keeltes. Frankfurtis osaleb erialainimesi enam kui 100 riigist, Londonis on see number enamasti 50–60 piires. Reeglina panustavad kirjastused rohkem Frankfurtile ja seetõttu on Londonis vähem uut, kuid suurem osa olulisi tegijaid on seal alati kohal. Paljudel messidel on kombeks iga aasta pöörata rohkem tähelepanu mõnele konkreetsele riigile, keelele või teemale. Frankfurti messil nimetatakse seda "aukülaliseks", Londonis on vastav nimetus focus market. 2002 pakuti seda võimalust Eestile ka Frankfurtis, kuid toona loobuti, kuna kulusid peeti liiga suureks ja samal aastal oli Eesti korraldada Eurovisioni lauluvõistlus. Peakülaliseks sai toona Leedu, kes vähemalt lühiajaliselt sai Saksamaal küllalt palju tähelepanu, Frankfurti messiga kaasnev kära oli nii suur, et ka suured telekanalid tegid otselülitusi messile, ajalehed kirjutasid sellest ja palju tõlgiti leedu kirjandust.

Mida saab miljoni eest?

Londoni messi aukülaliseks olemise sisuline pool on suurem boksipind, esiletõstmine kõigis messi reklaammaterjalides ning kaasnev kultuuriprogramm. Kõigi kolme Balti riigi ühine boksipind on messil 600 ruutmeetrit, mis jaguneb riikide vahel võrdselt. Kokku on Londoni projekti kulud umbes miljon eurot, mis on jagunenud mitme aasta peale: üle kolmandiku messipinna rendiks (osaliselt ka eelnevatel ja järgmisel aastal) ning umbes veerand turunduse ja programmi koostamise peale, mille eest on mh tellitud Eestit tutvustavaid tekste ja sisuturundust erialaajakirjades. Lisaks toetused Eesti kirjanduse tõlgetele. Kas miljon sellise ürituse eest on vähe või palju? Oleneb, millega võrrelda. Kui 2014 oli Frankfurtis peakülaline Soome, ilmus Soomest ja Soome kirjandusest saksa keeles 8000 uudislugu ning kirjanduse eksport tõusis umbes miljoni euro võrra. Soomlaste kulud olid seejuures neli miljonit eurot. Aga palju teenib autor oma õiguste müügilt? See sõltub paljudest asjaoludest, eelkõige raamatu hinnast ja tiraažist, kuid võib öelda et umbes 1000-eksemplarise tiraaži korral kõigub selle tasu suurus tavaliselt 500 ja 1500 euro vahel. Eesti seni sarnaseimad messikogemused on olnud peakülalise staatus Göteborgi ja Helsingi messidel, mis on olemuselt siiski rohkem kohalikud ja avalikud messid, raamatumüügi ja kohtumisõhtutega.

Tüüpilise boksi väljapanek. Autor: Tauno Vahter

Lähiaastatel sama suure eelarvega kultuuriprojekte välismaal plaanis ei olegi, minevikust võib näiteks tuua ehk omaaegse "Joonase lähetamise", mille kulud olid 1990ndate keskel üle 8 miljoni krooni.

Igapäevatöö on ost ja müük

Lääne-Kensingtoni Olympia messikeskuses toimuv üritus jaguneb põhiplaanilt kolmeks: on suuremate kirjastuste kujundatud boksipinnad, seminaride-arutelude ruumid ning agendikeskus, kus istuvad pikkades ridades tooli ja lauaga need, kes ei ole tahtnud kallist boksipinda rentida.

Eesti on esindatud kõigis kolmes tsoonis, kuid traditsiooniliselt on eestlased kõigi teiste väikeste riikide kombel alati olnud ja kahtlemata on ka edaspidi eelkõige ostjad. Kui enamiku suuremate Eesti kirjastuste mahust on üle poole tõlked, siis inglise keeles ilmuvatest raamatutest on tõlkeid kõigest umbes 3 protsenti. Seetõttu on messi põhirõhk ingliskeelsete raamatute tõlkeõiguste müümisel teistesse keeltesse, kuigi seal on sama eesmärgiga kohal ka saksa, prantsuse, hispaania, skandinaavia, vene jt keeltes avaldatud raamatute tõlkeõiguste esindajad. Tüüpiline osaleja tööpäev koosneb 5–15 kohtumisest, mis on mitu kuud varem ette kokku lepitud. Üks kohtumine kestab traditsiooniliselt 30 minutit, selle jooksul üritatakse koos läbi lapata huvipakkuvad kataloogid, arutada hetketrendide üle ja mõne vanema tuttavaga ehk läbi käia ka kassipildid ja sündmused isiklikus elus.

Eesti väljapanek oli ka 2017 tavapärasest suurem, valmistades ette tänavust kava. Autor: Tauno Vahter

Raamatumessil osaledes on kergem olla ostja kui müüja. Ostja saab joosta ühe laua või boksi juurest teise juurde, enamiku pakutust tagasi lükata ja mõned huvipakkuvad asjad lasta failide või eksemplari kujul endale saata. Müüja töö on enamasti keeruline ja mehhaaniline ning selle tulemust ei näe veel tükk aega. Esiteks tuleb müüjal peaaegu kõigile samu raamatuid tutvustades rääkida üsna sama juttu. Kõik epiteedid korduvad lõputult ("see on võrratu-võrratu lugu") ning see muudab inimesed küüniliseks. Enamikule tundub, et nad on seda kõike juba palju kordi näinud. Katteta lubadused ja liialdamine on sellise müügitöö lahutamatu osa.

On müüjaid, kes suudavad uuemates osalejates tekitada süümepiinu, et vähemalt midagi tuleks neilt osta. Suurem kunst on ära veenda, et tõesti tuleks millegi kohta pakkumine teha, sest muidu saab selle keegi teine. Enamasti ei tähenda lause "õigused müüdud 20 keelde" absoluutselt mitte midagi, on terve rida raamatuid, mis on tõlgitud 40 keelde ja ei müü kuigivõrd mitte kuskil. Aga agent on teinud osavat tööd ja suutnud üles ehitada hüsteeria ja võistupakkumised, helistab sulle reede õhtul mobiili peale ja küsib, miks sa veel pole pakkumist teinud? Ühegi eesti raamatuga sellist asja ei ole kunagi juhtunud.

Eesti kirjanduse turundamine

Kuidas sellises konkurentsis müüa Eesti kirjandust? Kõige rohkem isiklike suhete võrgustiku loomise ja estofiilide abil, mingil määral aitab ka viitamine mõnedele edulugudele. Suurtes riikides tegelevad autoriõiguste müügiga kas õigusi vahendavad agentuurid või suurte kirjastuste autoriõiguste osakonnad. Eesti-suuruses riigis pole selliste ülalpidamine majanduslikult võimalik ning seetõttu on meil kaks riigi finantseeritud institutsiooni. Üldise kirjanduse promoga tegeleb Eesti Kirjanduse Teabekeskus ning lastekirjandusega tegeleb Eesti Lastekirjanduse Keskus. Mõnede teiste inimeste abiga kohtuvad nende töötajad messil kümnete kontaktidega eri riikidest, tutvustavad nii uuemat kui ka vanemat Eesti kirjandust.

Suurimate ingliskeelsete kirjastuste boksikujundused. Autor: Tauno Vahter

Nii on aastatepikkuse töö tulemusel tekkinud võrgustik, kuhu kuuluvad kirjastajad oskavad juba mingil määral hinnata meie kirjanduse seisu ning on avaldanud nii proosa, lastekirjanduse kui luule tõlkeid eri riikides. Aeg-ajalt korraldatakse tõlkijate baasi laiendamiseks koolitusi ning kohtumisi meie autoritega, tõlke ilmumiseks võõrkeeles jagatakse riigi toetust Kultuurkapitali juurde loodud Traducta programmi kaudu. Selline süsteem on loodud peamiselt Skandinaavia riikide eeskujul ning on saadud üsna hästi tööle. Mõnes mõttes ehk juba liigagi hästi, sest on siginenud esimesed välismaa kirjastused, kes soovivad Eesti päritolu raamatut avaldada üksnes või suures osas toetuse saamise pärast. Nii on tähelepanu äratanud mõnede Balkani kirjastajate tegevus või näiteks ühe Leedu kirjastuse arusaamatu soov korraga avaldada umbes 20 meie autorite raamatut. Aga millised on meie edulood?

Süsteem on olemas, romaane napib

Eesti uuema kirjanduse tõlkimisel on kaks suuremat edulugu. Üks neist on Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" suure müügieduga tõlge prantsuse keeles ning teiseks Piret Raua lasteraamatute erinevates keeltes ilmunud tõlgete suur arv. Viimastel aastatel on Eesti kirjanduse tõlkeid ilmunud igal aastal paarikümnes keeles, mis numbrina on üsna soliidne, aga samas napib suuremaid edulugusid. Pärast "Ussisõnade" edu Prantsusmaal hakati seda tõlkima usinamalt ka teistesse keeltesse, kuid mujal sama ei kordunud – Prantsuse raamatuturg on tihti tuntud selle poolest, et seal võib vahel läbi lüüa hoopis teistsugune raamat. Küllalt suur osa avaldatud tõlgetest seisab entusiastide najal. On estofiile, erinevaid fonde, nišikirjastusi ja autorite sõpru, kes avaldavad tõlke, kuid vähem on läbilöögiks vajalikku ja omal turul tugevate kirjastuste edukalt avaldatud näiteid. Võib öelda, et meil on nüüdseks olemas suhete võrgustik ja toetuste süsteem, aga oleks vaid rohkem korralikke romaane, mida soovitakse lugeda ja tõlkida. Eesti kirjanduses paistavad silma mitmed head luuletajad ja lastekirjanduse autorid, aga häid romaane endiselt napib – tõlgete maailmas aga on põhihuvi eelkõige just romaanide vastu. Romaanide osas on seis hetkel selline, et meil on äärmusi (väga lihtne ajaviitekirjandus ning teisalt väga kõrgelennulised või keerukalt konstrueeritud tekstid), tõlkimiseks sobivat huumorit napib, naistekad on pigem kohalikud ja krimikirjandus on alles arenemisjärgus. Vähevõitu on vahepealset – kvaliteetset ajaviitekirjandust, intelligentseid jutustavaid romaane – aga just selliseid tõlgitakse kõige rohkem.

Vaade Olympia messikeskuse peahallile. Autor: Tauno Vahter

Kui Sofi Oksanen saavutas "Puhastusega" rahvusvahelise läbilöögi, oli väike hetk, kui otsiti sellega sarnanevaid käsikirju. Eduga kaasneb alati kopeerimine – katalooge lapates võib leida näiteks mitmeid Kanada, Rootsi või Austraalia autorite sarnaseid ajaloolisi perekonnasaagasid, mis algavad 1940ndate Eestist, kuid nagu teise laine koopiatega enamasti läheb, siis need pole edu korranud, enamik neist ei ilmu isegi eesti keeles.

Keda valida Eestit esindama?

Kuna kohtumiste graafik ja kataloogide maht ei ole kummist, tuleb kirjanduse müümisel ja reklaamimisel teha teatud eelvalik. See on paljude vaidluste ja ka konfliktide allikas. Näiteks kui ühte kataloogi valitakse kümme kirjanikku, siis keda võtta ja keda jätta? Londoni raamatumessi poolt ette nähtud formaat sätestas, et iga Balti riik saab teistest rohkem esile tõsta neli autorit, kellest omakorda üks on teistest pisut tähtsam, nn päeva autor. Eestist on Londoni messile välja valitud Mihkel Mutt, Rein Raud, Maarja Kangro ning Andrei Ivanov, päeva autorina on neist rohkem esile tõstetud Mihkel Mutt. Kindlasti võib mõni küsida, et miks just selline valik ja kus on siis Andrus Kivirähk, Tõnu Õnnepalu, Indrek Hargla või mõni teine populaarne autor? Vastata ei olegi päris lihtne, sest see valik sündis Londoni messi toimkonna ning Eesti poole (peamiselt Teabekeskus ja selle juhatus) kompromisside tulemusena. Soovitati eelistada hea inglise keele oskusega kogenuid suhtlejaid, põhihuvi on romaanikirjanikel ning vajalik on materjali olemasolu inglise keeles. Rõhutati ka vajadust kaasata naisautoreid ning kohaliku venekeelse kirjanduse esindajaid – see nüüd küll ei tähenda, et Maarja Kangro ja Andrei Ivanov on "kvoodikirjanikud", mõlemad kuuluvad siiski tõlgitud autorite hulka.

Tänavuse boksikujunduse joonis. Autor: Londoni raamatumessi veebimaterjalid

Muu kultuuriprogramm

Peale nimetatud nelja autori esineb väiksematel seminaridel ja üritustel veel mitmeid autoreid, näiteks Eeva Park, Veronika Kivisilla, Piret Raud, Doris Kareva jt. Esile tõstetud nelja autori seas ei ole küll Ilmar Taskat, kelle "Pobeda 1946" on olnud üks viimaste kõige tõlgitumaid Eesti romaane, kuid selle ja ka Kai Aareleiu raamatu "Linnade põletamine" ingliskeelse tõlke esitlus toimub pärast messi eraldi kultuuriprogrammi EstLitFest raames Notting Hilli endise kino Coronet ruumides. Kuigi algselt plaanitud teatriprojekt jäi ära, esinevad 13. ja 14. aprillil üritustel mh Kristiina Ehin Silver Sepaga ja Villu Veski Robert Mitchelli kvartetiga. Linna peal näidatakse ka mõningaid eesti filme, "Rehepapp" ning Riho Undi "Isand" linastuvad Regent Streeti kinos, kus 1896. aastal esimest korda Inglismaal liikuvaid pilte näidati.

Leedu ajalugu ja Läti õlu

Millele panustavad lätlased ja leedukad? Kui eestlaste suursaadik on Mihkel Mutt, siis lõunanaabrid on peaesinejateks valinud välja kaks naist. Leedukate Kristina Sabaliauskaite on hariduselt kunstiajaloolane, töötanud aastaid Londonis ning on üks populaarsemaid kaasaegseid Leedu kirjanikke, tema ajalooliste romaanide tetraloogia "Silva Rerum" räägib ühe aadlisuguvõsa loo kaudu 17.–18. sajandist Poola-Leedu vürstiriigis. Kuigi raamatusarja on kiidetud, on selle umbes kahe tuhande lehekülje suurune maht tõlkimisel kahtlemata ka päris suur takistus. Lätlaste peaesineja on Nora Ikstena, kelle teostest "Elu pühitsus" ning "Neitsi õpetus" on ilmunud ka eesti keeles. Erinevaid tõlkeid on rohkem just eestlastel ja leedukatel, eestlastele võib kaasa aidata parem tõlketoetuste süsteem. Kui eestlased panustavad muusikalise poole pealt üsna traditsioonilisele ehk etnole ja džässile, siis lätlased võtavad kaasa indie-bändi Sigma, leedukad aga näitavad teistest rohkem oma kino. Ka toit on teema: kui mullu jagasid aukülalised poolakad peaväravas pirogisid ja heeringat, siis ka Eesti korraldustiim võtab kaasa kaks kokka ning näiteks lätlased pakuvad mõnedel üritustel oma käsitööõlut ja kartulitoite.

Agendikeskuses istuvad kõrvuti väikeste laudade taga sadade kirjastuste ja agentuuride müügiesindajad. Laual on peamiselt kataloogid ja mõned raamatud, kohtumine kestab reeglina 30 minutit. Autor: Tauno Vahter

Mis on realistlik tulemus, mida selliselt ürituselt loota ja kas see on üldse vajalik? Võib küll kindlalt öelda, et Eesti kirjanduse tõlkimine ja selle tuntus suureneb, kuid konkreetseid tulemusi on võrdlemisi raske ennustada mõõta. Ei ole enam need ajad, mil Maailmanäituse või hilisema EXPO laadne üritus maailma tähelepanu köidaks. Iga messi edukus selgub sageli alles aasta pärast või veel hiljem, kui on teada, mida tõlgiti ja kas keegi seda ka ostis või luges. Vaja on ka õnnelikku juhust, et keegi mõnel üritusel meie kirjandusest huvituks – oluliste kirjastuste ja väljaannete esindajad on mitmetel üritustel kindlasti esindatud. On paratamatu fakt, et väga paljud messil osalejad ei tunne külalismaa vastu mingit huvi, sest neil on seal oma töö teha (ega ju meil ka aukülalise staatuse pärast mullu Poola ja tunamullu Korea kirjandust selle pärast rohkem ei avaldatud). Vahel juhtub planeerimata imesid ning mõni suur kirjastus võib üles korjata tundmatu kirjaniku ja selle suureks puhuda (näiteks Amazonil on vahel kombeks välja valida mõni külalismaa kirjanik ja tema romaan populaarseks promoda). Huvitav on näha, kas meie kirjandusest tehakse mõni ootamatu avastus, kas "Seltsimees lapse" või näiteks "Serafima ja Bogdani" maailm ka teistes keeltes lugejaid kõnetab? Kindlasti leitakse uusi kontakte, kindlasti kirjutatakse, et mess oli suur õnnestumine, kirjandusinimesed on enamasti viisakad. Kuigi tulemused ei ole selgelt mõõdetavad, siis ei ole see vähemasti halvemini kulutatud raha kui näiteks meie sportlasi suurvõistlustele saata. Aga kui ei proovi, siis ei tule ka maailm koju meilt ise seda kõike otsima.

Artiklis on kasutatud Londoni raamatumessi, Eesti, Läti ja Leedu Kirjastuste Liidu, Eesti Kultuuriministeeriumi ja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmeid.

Tauno Vahter on kirjastuse Tänapäev peatoimetaja ja Eesti Kirjastuste Liidu juhatuse liige.