Eesti folk on leidnud endale kerge vaevaga sängi, kus voolata - on suur hulk inimesi, kes neil kontsertidel ikka ja alati käivad ning seda liikumist toetavad, mis annab artistidele justkui kindluse. Tänu sellele minnakse tihti aina sügavamale standardite ja ürgfolgi sohu, aga see kaotab ära kontakti n-ö inimesega tänavalt, sest ilma kultuurilise kontekstita on selle muusika ja kuulaja vahel sein. Sama kipub juhtuma jazziga - laval tehakse tarka muusikat, mis teadmatut kuulajat lihtsalt pelutab.

Õnneks on neid ahelaid viimastel aastatel jõudsalt puruks rebima hakatud. Trad.Attack! pistis folgi pop-rocki, Maarja Nuut kinnitas, et meie folkalge sobitub hästi ingellikku laulja-laulukirjutaja formaati, Tintura ja Leikki kerivad vanade rahvamuusikasämplite ümber hip-hopi rütmiskeemi. Mõnes mõttes võib ju öelda, et 12EEK Monkey sünteesis koos maailmamuusikaga midagi uut välja ka meie enda pärimusmuusikast. Julgeid katsetajaid Eestis jagub, kes viivad folgi uute inimeste keskele.

Ramo Teder ehk artistinimega Pastacas on juba üle kümne aasta astunud üle kõigist folgiloogikatest. Ta lõhub meloodiaid ja vokaale, paneb katkendlikult hüppama mingid üksikud elemendid ja virutab sinna peale raju techno-rütmi. Teda huvitavad traditsioonid ja reeglid just nii palju, et nendega silmitsi seista ja siis tükkideks raiuda. Ta on ehitanud ka põnevaid sildu - koos duoga Tenniscoats on tekkinud ootamatu kooskõla Jaapani ja Eesti pärimusmuusika vahel, midagi sellist ei oskaks üks normaalne inimene eales ette ei kujutada.

Kõike seda arvestades võiks Puuluup tunduda tagasiminekuna. Pole rahvapillidega loodud techno-biite ja ka teostuse poolest on kõlav muusika üllatavalt rafineeritud, kuid Ramo Teder ja Marko Veisson ongi meelega seadnud endale mõttelise raamistiku, milles mängida. Viisakas folk, just selline pehme ja kerglane, mis ei esita kuulajale suuri nõudmiseid - piirid aga ei kammitse Tederit ja Veissonit, loominguline jõud pulbitseb nendest välja, vuhiseb ja tormab mööda tuba ringi ja teeb seda, mis pähe tuleb.

"Süüta mu lumi" on täis vabameelsust ja ükskõiksust, mõjudes kui koolipõlveaegne suvepuhkus. Pole muresid ega raskust, kõik tundub kuidagi käegakatsutav ja lihtne. Puuluup mõtleb samamoodi. Miks laulda eesti keeles, kui saab vokaalselt veiderdada - mögiseda, kägiseda, segada kokku erinevaid keeli - ja ehitada selle abil oma veidra ulmemaailma?

Aga see on peen ja täpne, otsekui välja arvestatud lollitamine. Nende vokaalsed trikitamised on muusikaliselt põhjendatud, erinevalt näiteks Laura Põldverest ja Kadri Voorandist, kelle piiiiiu-ba-ba-ba-krrrrrtt-pnnnnnt kõlab suvaliselt ja lõhub tervikut. Meenub isegi Sven Grünbergi "Ball", mille väljamõeldud keel on niivõrd muusikast läbi kasvanud, et ei tekita absoluutselt dissonantsi. Sama kehtib Puuluubi puhul.

Intellektuaalsus ja eneseteadlikus on Puuluubi puhul tuntav, aga see ei hakka segama, sest mõtteviisidelt on nad üdini pop. Meie oma asi, Eesti pop, nagu kama, vürtsikilu või seto leelotamine, kuhu pole segunenud midagi teistest kultuuridest. Puhas kultuuriessents, mis on aegadeülene - Puuluup viib kuulaja korraga reisile nii mõnesaja aasta taha minevikku kui ka vabalt sada aastat tulevikku, on võimatu panna näppu ajajoonele, kuhu see muusika täpselt kuulub.

Seda kõike arvestades on Puuluup nagu katseklaasis valmis kasvatatud perfektne Eesti ekspordiartikkel. Iseseisev ja eripärane, samas pretensioonitu ning kuulajasõbralik. Aga nende puhul ei mängi rolli ainult võõrapärane aspekt, selle pinnalt on Eesti muusikat juba piisavalt välismaale viidud - "Süüta mu lumi" on ka lihtsalt eriti hea plaat, mis võiks vabalt võtta põlvist nõrgaks ka Lääne kalestunud popmuusikakriitikud.

Täpselt selline peakski folk olema. Julgema erineda ja olla artistlik, miks mitte isegi pop, võtmata seejuures iseenesestmõistetavana pidevat kordamise-taasloomise ideed. Vanu traditsioone, kõlasid, pille - Puuluubi muusika südames seisab arhailine hiiu kannel - saab elus hoida ka ilma pingutamata, laske meel vabaks ja küll muusika tuleb iseenesest. Sellise mulje Ramo Teder ja Marko Veisson vähemalt jätavad.