Folk on moes. Viljandi folgipeo külaliste arv kasvab iga aastaga ning pärimusmuusikat töötlevad ja sellest innustunud artistid on menukad ka välismaal. Ramo Teder ehk Pastacas, kes viimasel ajal tegutsenud koos Marko Veissoniga duos Puuluup, on sellest trendist alati kõrval seisnud, pigem marginaalsusse kuuluv mässaja, kes otse ei lähe kaasa, kuid keda samas ei saa eirata. Ta ettevõtmistes on alati olnud teatud annus pungilikku tahumatust ja kompromissitut isetegemise rõõmu.

Huvitav on aga see, et kui peavoolu folkartiste tõmbab viimasel ajal üha enam elektroonika, siis Ramo liigub hoopis vastupidises suunas - elektroonika osakaal ta loomingus annab üha enam ruumi naturaalsetele pillidele, seejuures on elektroonilised abitrikid nagu luuper, sämplid, kaja, helimoonutused lahutamatu osa Ramo loomingust. Nii on see ka Puuluubi avaalbumil “Süüta mu lumi”. See on segu tänapäevasest pärimusest, linna ja maad ühendavast popfolkloorist ning maailmamuusikas omaette žanriks liigitatud folktroonikast. Kui keegi soovib nimetada Pastacat Eesti folktroonika kuningaks, on tal selleks täielik õigus.

“Süüta mu lumi” tuum on pinnapealsele linlikule folkromantikale vaatamata soome-ugri igikeltsalik sügavus, mida katavad sellele ladestunud kultuurikihid. Sügavam mõõde ilmneb keeles ja regilaulus ning seda otsib ka tänapäevane popfolk. Võib isegi öelda, et Puuluup on pääsenud lähemale soome-ugri šamaanide manale kui Pastaca albumid. Võtame näiteks kasvõi albumi neljanda raja “Cheka pua” - mentaalne Minecraft saladuslikel ugri maastikel. Kui tunned keeli ning kihte, avaneb teine tase ja leiad üles ka metsaonni koos väikse varandusega. Puuluubi keeleülesus, mis ilmneb kohati liigitamatute keelte kasutuses ja ühendamises, ligineb tundramaagiale. “Cheka pua” ugrilikule müstikale vastukaaluks või tasakaaluks toob järgmine rada “Puhja tuulik” (vaadake alt videot) eestikeelse laulu ja lihtsa rütmiga maa peale tagasi, selles puudub aga maadligi suruv raskus, mida eesti meelele tavaliselt on omistatud. Puuluup leviteerub sentimeetrite kõrgusel maapinnast, tõustes mõnikord isegi veidi kõrgemale.

Üldisemas plaanis ringleb Puuluup sinusoidselt ugriliku tuuma ümber, kord lähemal, kord kaugemal, tõmmates kaasa õhus heljuvaid elemente - näiteks tõmbab “Heinakõrs” ligi kummitustsitaate Vennaskonnalt, JMKElt ja Alo Mattiisenilt ning “Homme on julgem” mängib Araabia maailma muusika valemitega, lisades albumile päevapoliitilist mõõdet. Balkanit, mustlaspunki ja Aafrika rütme võib kuulda juba albumi avaloos “Martafana” - taas nimetus keeles, mis ei taha alluda selgele liigitamisele. Tiirlemist tuuma ümber hoiab Puuluup aga kergusest hoolimata kontrolli all.

See kontroll on aga äärmiselt mänguline - Puuluubi lood on kõik justkui tekkinud tavalisest argipäeva jorisemisest, kummitama jäänud laulujuppidest. Puuluup osutab juba nimegagi keele- ja kultuuriülesele mitmetähenduslikule sünteesile - “luup” (loop inglise keeles) kui vaatlusvahend ja kui elektroonilises muusikas kasutatav kordus, selle vahendi kasutamine puu juures annabki tulemuseks kiht kihi haaval avaneva loo kultuurimälust ja selle sügavuses peituvast tuumast.