Kui heita praegu pilk 20. sajandi viimastele aastakümnetele, näib, et 1960ndad olid põnevad kõikjal maailmas. See oli tähtsate kultuuriste ja poliitiliste muutuste aastakümne. Need, kes tollal kultuuri ja politiika valdkonnas tegutsemist alustasid, ütlevad ka ise, kuidas tundsid, et maailm nende ümber muutus ja avanes. Ühtede rõõmuks ja teiste hirmuks. Ja kuigi 1960ndad olid eelkõige teise maailmasõja järel sündinute aastakümme, haaras see kaasa ka paljud varem, maailmasõdade vahel sündinud kultuuritegelased.

Et mulle on läbi elu meeldinud 1960ndate popmuusika ja filmid (armastus, mis algas vist kuueaastasena esimest korda The Beatlesi "Revolverit" ja "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Bandi" kuuldes), olen tihti mõelnud, miks tollased kultuurisaavutused on ajaproovile ja kultuurimuutustele nii hästi vastu pidanud. Arvan, et põhjus peitub 1960ndate unikaalses mõtteviisis, vanema põlvkonna elustiili ja normide ning külma sõja õhkonna vastu mässamise viisides (riietus, muusika, vaba armastus, narkootikumid) ning nende tekitatud mõjus. Lisandus kindlasti ajastule tüüpiline soov muuta maailma ning paljastada ebaõiglust ühiskonna. Tulemuseks olid paljud suure enesekindlusega valminud kultuuritööd, mille lähenemine teemadele oli individuaalne ja ainulaadne.

Filmikunstis ja popmuusikas oli eksperimentaalsete kunstiteoste populaarsus ja mõju 1960ndatel tugev (juba mainitud "Sgt. Pepperi" plaadile võib lisada Velvet Undergroundi ja Frank Zappa albumid ning filmid "Easy Rider" või "2001: Space Odyssey"). Filmikunstis algas 1960ndate revolutsioon Prantsusmaa uue laine filmidega tegelikult juba 1950ndate lõpus. Olen enamikku selle voolu põhitöödest näinud, aga millegipärast paljud neist mind isiklikult eriti ei kõneta, välja arvatud Alain Resnais' geniaalsed eksperimentaalsed filmid. Mulle on alati rohkem meeldinud 1960ndate tunnustatud meistrite Antonioni ja Bergmani tööd ning 1970. aastate "uus Saksa kino" (režissöörid Herzog, Fassbinder ja Wenders).

Nagu tollase muusikagi puhul, on Lääne-Europa filmid (eriti USAs ja Suurbritannias valminud) laia avalikkuse seas paremini tuntud kui Ida-Euroopa omad, välja arvatud ehk suurkujud nagu Tarkovski või Kieślowski. Kuid nagu muusikagi puhul, on Ida-Euroopas tehtud suurepäraseid filme ja mitte vähe. Olles pärit Soomest, avastasin Ida-Europa filmide müstilise maailma õnneliku juhuse kaudu suhteliselt hilja. Aga seejärel vajusin sellesse juba päris korralikult ning olen sestsaadik vaatanud süstemaatiliselt just 1960ndate Ida-Euroopa filme. Siiani nähtust on mu lemmikuteks ajaloolis-eepilised, sümboliterohked ja pisut sürreaalsed filmid: Miklos Jansco "Punased ja valged" (1967), Wojciech Hasi "Saragossa leitud käsikiri" (1965) ja František Vláčili "Marketa Lazarová" (1967).

"Marketa Lazarová" on film, mis avas minu jaoks tee Tšehhi uue laine kinno. Vaatasin filmi hilja õhtul koos portveiniklaasiga. (See film on kindlasti õhtuseks vaatamiseks, eriti hästi sobivad pimedad ja külmad talveööd.) Juba algusest peale olin täis aukartust, sest filmi keskaegne maailm ja visuaalne keel mõjusid nõiduslikult.

Vlacili stiil on realistlik, isegi karm ja brutaalne, samas maagiline ja lummav. Hundid jooksevad, mustades riietes mehed võitlevad, mõõgad vuhisevad. Kaadrites on näha nii avaraid maastikke kui intiimseid lähivõtteid ning kaamera liigub nende vahel sundimatult ja elegantselt. Minu jaoks on "Marketa Lazarova" film, mis näeb välja nagu Ingmar Bergmani versioon "Sõrmuste isandast". Selle sünkja filmi ideaalseks publikuks kujutan ette saalitäit gooti- või metal-noori, kes Dimmu Borgiri ja Joy Divisioni kuulamise asemel loevad Jean-Paul Sartre'i ning odava õlle ja veini asemel tarbivad LSD-d.

Nagu 1924. aastal sündinud Vláčil, sündisid ka teised Tsehhi uue laine meistrid ilmale maailmasõdade vahelisel perioodil. 1960ndate liberaalses ja eksperimentaalses kultuuriruumis õide puhkedes olid nad 30-40aastased. See aeg sai aga Tšehhis kahjuks läbi juba pärast 1968. aastal toimunud Nõukogu Liidu sissetungi. Ent filmid, mis valmisid Tšehhis 1968. aasta eel, on lihtsalt suurepärased.

Üheks põhjuseks võib olla, et need tööd, mida peetakse Tšehhi uue laine meistriteosteks, erinevad teemade valiku ja stiili poolest täiesti. Ühisteguriteks tõusevad inimlik vaade maailmale (inimesed on rumalad ja ebatäiuslikud, aga ikkagi armsad) ja must huumor. Tšehhi filmide peen argielu vaatlev huumor (mille õnnestunud näiteks on nii Formani koolkonna filmid "Pritsimeeste pidu", "Ecce homo homolka" või "Intiimne valgus") puudub ometi František Vláčili töödest, mis on toonilt üsna tõsised ja isegi sünged.

Filmide seas on ka julgelt eksperimentaalseid, nagu Věra Chytilová psühhedeelne ja feministlik "Karikakrad" (1966), mis edestas mõne aasta võrra isegi USA hipifilme. Mõnusalt psühhedeelne on ka Jaromil Jireši sürrealistlik muinasjutt "Valerie ja tema imede nädal" (1970). Teisest küljest tunduvad sellised filmid nagu Ivan Passeri "Intiimne valgus" (1965) peaaegu dokfilmidena, sest neis kasutatakse tohutult tavainimesi, mitte professionaalseid näitlejaid. Sama efekt töötab hiljuti lahkunud Milos Formani filmis "Pritsimeeste pidu" (1967), mis on ühtaegu nii õelalt naljakas kui soe ja õlleisu tekitav film. Arvatavasti ilmneb selle inimliku, huumorika ja eksperimentaalse pilgu taustal mingi tšehhi eripära - omalaadne segu satiirist, liberalismist ja hedonismist rahvuslikus mõtteviisis.

Kui keegi küsib, milleks tutvuda Tšehhi uue laine filmidega, ütleksin, et need tööd toovad välja selle, millised me siin maailmas inimestena oleme. Lisaks näitavad nad, et isegi karmis poliitilises süsteemis oli lühikese vaba ja väga innovatiivse perioodi jooksul võimalik end vapralt ja unikaalselt väljendada. Võib-olla liigagi vapralt, sest mitmed filmidest keelati kiirelt. Tagasi vaadates on kurb, et tsensuur ja süsteem katkestasid mõnegi talendi karjääri liiga vara. See juhtus näiteks Jan Nemeciga kelle karjäärile said saatuslikuks filmid "Oratoorium Prahale" (1968) ja "Peost ja selle külalistest" (1966), mille absurdsus ja terav satiirilisus oli kohalike kultuurivõimude jaoks liig. Kurb on ka see, et maailmal ei olnud võimalust näha ei ühiskonnas ega kunstis, kuhu tšehhid oleksid enda idealismi ja inimnäolise sotsialismiga jõudnud, kui nõukogude suurriiklik võim poleks tulnud nende plaane rikkuma.