Spordi ilu on vaataja silmades ehk jalgpalli esteetilisest väärtusest ({{commentsTotal}})

Uruguai ründaja Luis Suárez pärast vastasmeeskonna kaitsja Giorgio Chiellini hammustamist.
Uruguai ründaja Luis Suárez pärast vastasmeeskonna kaitsja Giorgio Chiellini hammustamist. Autor/allikas: REUTERS/SCANPIX

Neljapäeval, 14. juunil algasid 21. jalgpalli maailmameistrivõistlused, kus võõrustajamaa Venemaa läks Moskvas asuvas Lužniki staadionil vastamisi Saudi Araabiaga. Kohtumine lõppes tulemusega 5:0 Venemaa kasuks ja kuigi finaalturniiri iga järgmise mängu peamine eesmärk ongi selgitada välja parem meeskond, istuvad miljonid jalgpalliaustajad kohapeal tribüünidele ning kodudes televiisorite ette mitte ainult selleks, vaid ka seepärast, et jalgpall on miski, mis pakub neile sügavat esteetilist kogemust.

David Best jagas oma 1974. aasta artiklis "The Aesthetic in Sport" spordialad eesmärgistatuks (purposive) ja esteetiliseks (aesthetic), kus esimese puhul ei ole tulemuse puhul oluline, kuidas see saavutatakse, vaid ainult tulemus ise, ning teise puhul sõltub tulemus just nimelt selle saavutamise viisist.

Kui teise kategooriasse jäid tema käsitluse järgi muu hulgas näiteks iluuisutamine ja gümnastika, kus võitjad ning kaotajad selgitatakse välja kvalitatiivsetel alustel, siis jalgpall jääb igatahes eesmärgistatud spordialade kategooriasse – värav on värav sellest sõltumata, kas see löödi kohmakalt, koba peale või omaväravana, seda seni, kuni see kõik on tehtud vastavalt reeglitele.

Jah, kuigi jalgpallis loeb lõppeks see, mis seis on tablool, hoiab tõsiuskseid vaatajaid mängu juures see 90+ minutit ikkagi see, mis toimub väljakul. Kuidas ehitatakse üles rünnakud, mismoodi reageerib sellele kaitse, kui täpsed on löögid värava suunas ning kui füüsiliseks läheb mäng vastasmeeskonna liikmete vahel on ainult mõned asjad, mida jälgida mängu ajal hoolikamalt kui seisu teleekraani vasakus ülanurgas.

Nagu jalgpalli suurvõistluste ajal tavaks, jagub siiski alati hulgi ka neid, kes keelduvad üldise hullusega kaasa minemast ja tunnevad vajadust avalikult teatada, et nemad kui kainemõistuslikud inimesed end massihüsteerial manipuleerida ei lase. Teine tüüp kriitikud on aga puritaanid, kelle jaoks jalgpall on liiga dekatentlik ja lihtsalt üks osa kapitalistliku ühiskonna loodud massikultuurist. Seega meelelahutus ennekõike lihtrahvale, proledele. Ega jah, jalgpall on pleibeilikku päritolu ja oma reeglitelt lihtne, ehk tõesti ka mõttetu mäng, sest jalgpallist väljaspool ei näi üksikutest mängudest maailmas midagi sõltuvat. Ometi polegi see siin üldse oluline. Kapitalism, FIFA korrumpeeritus ja Venemaa välis- ja siseprobleemid on teemad, millega tuleb tegeleda, aga mitte neid jalgpallifännidele kõrist alla suruda.

Portugali koondise ründaja Cristiano Ronaldo Euroopa meistrivõistluste finaalis 2016. aastal. Autor: AP/SCANPIX

Need, kes räägivad jalgpalli vastu ja kõnelevad selle mõttetusest, on sageli ka need, kes pole seda ise kunagi päriselt mõttega vaadanud, sest selleks, et näha jalgpallis esteetilist, tuleb ikkagi aru saada, kuidas seda seda mängitakse. Need kogemused saavad tulla aga ainult aja jooksul ja mitmete mängude vaatamise ning kogemisega, kirjutab Marcelo Martins Barreira oma 2014. aasta artiklis "An Aesthetic Conceptual Approach to Soccer". David Besti järgi on see, mis muudab spordi esteetiliseks, mitte konkreetse spordiala püsiv omadus, vaid spordi vaatamise viis. Sisuliselt on spordi ilu selle vaataja silmades. See, mis on ühe jaoks lihtsalt mäng, kus 22 meest ajavad taga ühte palli, on teise jaoks mälestus, mida sõpraderingis õlle taga meenutada veel aastaid hiljem.

Aga mis teeb jalgpallimängust esteetilise kogemuse? Lev Krefti järgi pole asi üldse ilusates kehades, vaid jalgpalli esteetilisena tajumine algab mängu ettearvamatust kulgemisest. Määramatus ja sellest tulenev ettearvamatus on ka Stephen Mumfordi järgi osa spordi esteetilisusest. Nagu kirjutab Mumford, siis võib sport pakkuda ettearvamatusega seotud dramaatilist lahendust isegi tulemuste puhul, mis meid ei üllata. See on üks asjaolusid, mis teeb jalgpallist ilumängu.

Jalgpalli ilu kaitseks on kasutusel ka ütlus, et jalgpallis on kõik võimalik. Igal järgmisel mängumomendil on võimalikke tulemusi ja lahendusi nii palju, et mängu ei ole võimalik mängida ilma püsiva määramatuse ja valede otsuste tegemise võimaluseta, kirjutab Kreft. Teatud ettearvamatus spordis ongi see, mis tingib ka draama. Väravaaugust mööda löödud, aga postipõrkest napilt sisse läinud pallid, play-off'ide viimasel minutil viigistatud seisud, meeskonna põhimängija eemalejäämine finaalmängust on dramaatilised ootamatused, mille nimel jalgpallimaailm elab ja hingab.

Põhimõtteliselt võiks jalgpallimängu võrrelda teatrietendusega, aga tegelikult on see teatrist nii mitmetes aspektides etem. Kreft kirjeldab, kuidas näitleja teeb sama rolli päevast päeva, teab kõiki dramaatilisi momente peast ja loodab saada koju niipea kui võimalik. Samal ajal tuleb jalgpallur väljakule koos oma 10 meeskonnakaaslase ja 11 vastasmeeskonna liikmega, keda saadavad omakorda kohtunikud, fotograafid, treenerid ja tugipersonal ning seda tuhandete vaatajate ees, kellest osa toetavad tugevalt ühte või teist meeskonda, tajudes samaaegselt veelgi suuremat publikut telekaamerate taga ning teades, et see, mis juhtub järgmise kahe tunni jooksul, on midagi ainulaadset ja kordumatut.

Jalgpallil on igapäevaeluga ka vahetum seos kui teatril; erinevalt näitlejatest tegutsevad jalgpallurid väljakul iseendana ja on seega inimesena ise kohal ja haavatavad selles, mida nad teevad. Osalt seepärast ja seepärast, et jalgpallimängul puudub kindlaksmääratud stsenaarium, on jalgpalluritel kui reaalajas tegutsevatel reaalsetel inimestel pidev oht oma tegevuses ebaõnnestuda. Teadmine sellest haavatavusest ja kaitseta olekust on vaataja kogemuses samuti oluline, märgib Christopher Donald Cordner oma 2015. aasta artiklis "Aesthetics and Sport", sest see lisab juurde juba olemasolevale ettearvamatusele.

Jalgpalli muudab kindlasti köitvaks ka selle pakutav eskapism, mis muudab igapäevaelu meie – nende jaoks, kes seda nautida oskavad – veidi meeldivamaks. Jalgpall jääb kuhugi päriselu ja teatri vahele ning eeldab vaatajalt mõnetist päriselust võõrandumist. Ütlus, et "jalgpall on suurem kui elu" pole lihtsalt sõnakõlks, vaid mängijate ja vaatajate vaikimisi kokkulepe, et see, mis väljakul toimub, on midagi muud kui see, mis see tegelikult on. Jalgpalli esteetilisena nägemine tähendab mõneti seda, et sa ei vaata seda enam kui lihtsalt sporti, vaid võtad seda peaaegu et sama tõsiselt nagu päriselu.

Jalgpallis on esteetilise kogemuse mõttes oluline ka asjaolu, et seda saaks vaadata otse, selle toimumise hetkel. Mängu vaatamine, mis on juba toimunud ja mille tulemus küll teadmata, aga juba selgunud, pole seesama, sest kollektiivne õhin, mis kaasneb mängu ühise vaatamise või selle vaatamise ajal tekkinud emotsioonide või mõtete jagamisega on tegelikult pool jalgpalliga kaasnevast rõõmust.

Aga on ainult aus, kui kõiki inimesi jalgpalli maailmameistrivõistlused ei koti, laskem siis neil, keda kotib, süütundeta ka MM-i nautida.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: