Arvustus. Ryley Walker heidab ült trubaduurimantli
Uus plaat
Ryley Walker
"Deadman Glance" (Dead Oceans)
8/10
USA kitarrist ja laululooja Ryley Walker on alates teise albumi "Primrose Green" eduloost soovinud olla enamat kui vaid kutt akustilise kitarriga. Järgmise kauamängiva produtseeris Leroy Bach ja nii võis plaadilt "Golden Sings That Have Been Sung" (2016) aimata, et muusik on lähenemas Chicago andergraundi allikatele. Eriti andis seda mõista väljapaistev avapala "The Halfwit In Me".
Kui ülejäänud osa kolmandast albumist on korralik, aga jääb särava avaloo varju, siis nüüdsel neljandal on Walker installinud oma Chicago taustsüsteemi (Gastr del Sol, Jim O'Rourke, The Sea And Cake jne) tõhusamaks filtriks seniste muusikaliste mõjude vahel. Akustiline kitarr esineb kui üldse, siis vaid ühe kihina mitmest ("Can't Ask Why"), folgilikes teemades leidub rohkem sügavust ("In Castle Dome", "Expired"), "Accommodations" flirdib avangardistliku atonaalsusega ja "The Halfwit In Me" on reinkarneerunud mitmes teemas alates jazzilikust "22 Days" kuni singlitena avaldatud lugudeni "Opposite Middle", "Spoil With The Rest" ja…
…"Telluride Speed", mis on mingis mõttes praeguse kauamängiva "The Halfwit In Me": mitmetahuline vahelduvate meeleoludega eepiline kompositsioon pastoraalsetest kitarride ja flöödi põimingust progejazzilike keerdkäikudeni ja astuva bluusini loo lõpuosas.
Terve plaat on otsast lõpuni küps ja väljapeetud sooritus, aga juba "Telluride Speedi" avaldamise aegu oli selge, et Ryley Walker on end muusiku ja heliloojana leidnud. Fookus on ümber tsentreeritud ja tänaseks paikneb Walker akustilise trubaduuri stereotüübist kõrgemal, kuhu jõuabki vaid usina enda taasloomise tulemina.
Toimetaja: Valner Valme