( : ) loodan, et see kohtuasi teeb eesti kirjanduse agooniale lõpu ({{commentsTotal}})

(:)kivisildnik
(:)kivisildnik Autor/allikas: Piret Bristol

Pidin täna ära ütlema Rahvusraamatukogus 3. juulil toimuva väikekirjastuste üritusel esinemise, sest olen sel ajal kirjastajana kohtus, kultuurkapital kirjastuse Jumalikud Ilmutused vastu.

ERR palus kohtuasja kommenteerida. Kommentaar on järgmine, mina olen eesti kirjanik ja eesti kirjastaja, elava eesti kirjanduse, põhiliselt luule mahitaja ning see riik on tehtud selleks, et ma saaksin tööd teha, riigil on selleks Kultuurkapital.

Olukord on tüüpiline hallide ja värviliste sõda, mille hallid alustavad ja võidavad. Väljendi laenasin poeet Toomas F. Arult, kelle ametnikud kohtu alla andsid. Tõsi, seekord ametnikud kaotasid, aga Pärnu jäi ilma suurepärasest noorsootöö organiseerijast. Ma ei tea kulka aparaadis ühtegi kirjandusinimest, veel vähem eurosertifikaadiga eksperti.

Ma olen kohtu all sellepärast, et ma olen kirjastanud raamatuid, kui palju, täpselt ei tea, üle saja ehk sada viiskümmend ehk vähem ehk rohkem, üksi Ji sarjas on ligi sada raamatut. Sirbis ilmus lähiminevikus lugu väike- ja isekirjastajatest, loo moraal oli see, et auhinnad lähevad väikekirjastustele, kulka raha läheb suurkirjastustele. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/isekirjastaja-happy-end/

Ma olen päris hea väikekirjastaja näide: üksi mu enda raamatud on kaheksa korda olnud aasta parima raamatu nominendid, olen ka aastapreemia võitnud, raamatuid on kritiseeritud - vt kogumikku "Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik" http://www.eki.ee/km/publ/kivisildnik.htm

Eelmisel aastal nomineerus 570 euri eest kirjastatud Kauksi Ülle raamat mm sarjas, näiteid võib tuua palju. Olen toonud kirjandusse ja kasvatanud kaela kandma hulga suurepäraseid autoreid: Vadi, Kolk, Kunnus, Meiel, et nimetada tuntumaid. Millist üüratud toimetustööd ja kujundamisimesid on tehtud, selle mõistmiseks ei pea olema mõttehiiglane.

Milles on probleem? Mõned projektid on jäänud venima ja mõnede kohta pole aruandeid, raamatud on poodides, raamatukogudes, kirjanduslugu on tehtud, aga aruandeid pole. Kuidas nii? Käsi maha kurjategijal! Kas probleemid on ainult minul? Kui jah, siis käsi maha. Olen vast sada aruannet teinud ja nüüd enam ei saa hakkama, miks?

Viimane Kirjanike Liidu üldkogu oli ainult nutt ja hala, Kirjanike Liidu projektid ei saa raha, kirjanikud ei saa raha, kulkas toimub kurat teab mis. Aga mis seal kulkas saabki toimuda, kirjanduse raha on minimalistlik ja eraldused vähenevad, ma mäletan aegu, kui luuleraamatu kirjastamiseks sai 1200-1600, tänaseks on see kahanenud 570-le ja see on ainult trükkimiseks: nii on koheldud mind, Kauksi Üllet, Andra Teedet, Jürgen Rooste sai paksema raamatu jaoks veidi rohkem, aga see on ju täielik absurd. Nimetan esimesi meeldetulevaid. Andmed on avalikud, vaadake ise: kulka.ee.

Kirjastamine ei ole ainult trükkimine, aga seda ma ei saa kellelegi selgeks teha. Kuidas sa annad aru, kui ei aktsepteerita kujundamist ja toimetamist. Ei ole võimalik, et võtad autori käsikirja ja jalutad sellega trükikotta, tehniliselt võimatu. Vaadake suvalist kuuekümnendate, seitsmekümnendate või kaheksakümnendate Eesti Raamatu luulekogu: trükiandmetest leiame toimetaja, kunstilise toimetaja, tehnilise toimetaja ja kaks korrektorit.

Täna oleme olukorras, kus ei anta raha muuks kui trükkimiseks ja vanemad projektid, kus küll anti natuke rohkem raha, aga kuna reaalseid ja vajalikke kulusid ei arvestata, siis nõutakse raha tagasi. Olen tuhandeid tagasi maksnud lootes, et tegevus saab jätkuda, uskunud lihtsameelselt, et mõistus tuleb koju. Tühi lootus.

Kirjanduse raha on isegi sümboolne, aga geniaalne aktsiisipoliitika ja megaprojektid - ehitamine kulka rahaga, Eesti Rahva Muuseum, eks ole. Muusikaakadeemia on tulemas. See on tehtud kirjanike, kirjanike tervise, kirjanike perekondade ja üldise kirjandusliku mandumise hinnaga. ERM on ehitatud kirjanike luudele, iga vitriini all on laip. Vanasti tuli kulka raha ministeeriumi lahtrist - loomingulistele isikutele töötingimuste loomine. Ma näen siin kohtuasja teemat – loomeliidud lööge kollektiivne hagi selga.

Jampsimine aktsepteeritavate kuludega algas juba ammu, mäletan, et kui sain Sumo eest aastapreemia, võis olla aasta 2007, siis nõuti mult ka toimetamisraha tagasi, öeldi, et pole antud toimetamiseks, lepingus ei olnud sellest muidugi sõnagi, ei mäleta, kuidas kujundamisega oli. Loopisin aruannet paari nädala järel neile, nemad mulle tagasi, sel kombel ma ei muutunud võlgnikuks ja sain kirjastustegevust jätkata. Järgmine ekspertgrupp lõpetas idiootliku painamise.

Pärast seda janti ma otsustasin, et ei hakka enam lolli mängima. Klounaad on lõpetatud ja olen lõbusasti kohtu all, raamatute eest, mis on ilmunud ja mis on ilmunud lisaks kulka abile ka hulga entusiastide tasumata töö ja vaevaga. Aitähh kõigile.

Miks nende toimetamiste ja kujundamistega siis on. Suurtel tõlkekirjastustel on palgal toimetajad ja kujundajad, neile pole see lisakulu, minusugune peab aga iga töö friiläntseritelt sisse ostma. Lihtne, see on suurkirjastuse toetamine ja väikekirjastuste hävitamine, kas lollusest, kurjusest, ahnusest või kultuuriimperialismist, pole tähtis, tulemus on sama. Lihtsalt tuletan meelde, et suurkirjastused on äriettevõtted ning teevad raha ja väikesed kirjastavad kunsti.

Siiski pooldan kultuuriimperialismi teooriat, sest tõlkeid rahastatakse kulkas alati paremini kui eesti kirjandust. Keegi näeb vaimusilmas kogu eesti kirjandust nagu eemaletõukavat kirjandusfestivali, kus eesti kirjanik on ainult tõlgi, tõlgitud staari intervjueerija, korraldaja või teenindava personali osas. Mina neid asju nii ei näe ja põhiseaduse mõtte on ka milleski muus.

Kohtus nagu ma aru saan esindab kulkat inkassofirma ja ega olukord ei ole palju parem ka kirjanduse ekspertgruppides olnud. Seal on väga palju juhuslikke inimesi, kui kuuest eksperdist on kaks kirjanikku, siis on juba väga hea. Ma olen kirjutanud ligi nelikümmend raamatut, koostanud, toimetanud ja kirjastanud sadu, samas minu ja minu autorite üle otsustavad kulkas inimesed, kes pole kunagi midagi kirjutanud, kirjastanud, toimetanud ega väga tõenäoliselt isegi lugenud.

Ma olen päris kindel, et kulka ekspertgrupp ei loe käsikirju – sadade käsikirjade menetlemiseks on aega nädala tuuris. Ja eksperditasu on mõnisada, tänapäeval on see küll juba ligi pool raamatu kirjastamiseks antavast abist (570 eur) – nuta või naera.

Eesti kirjanduse rahastamine on sümboolne, süsteem on võhiklik ja kaugel funktsionaalsusest, mul on absoluutne kirjanduslik kuulmine ja märkimisväärsed teened ja ma olen kohtu all. Kusjuures eksperdid, kes andsid parima luuleraamatu preemia Koržetsi amatöörlikule teosele, mida reglemendi järgi rahastadagi ei tohiks, ei ole kohtu all. Need, kes andsid kirjaniku palga Kätlin Kaldmaale ei ole kohtu all. Need, kes on andnud nelikümmend eitust ühele parimale eesti poeedile ei ole kohtu all.

Ootan huviga arenguid.

(:)kivisildnik

Pärnu jõe kaldal

21.06.2018

Toimetaja: Marek Kuul



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: