Paljudele, kes eestlasi ei tunne, kes ei tea meie sisimaid hingesoppe, unelmaid ja ihasid, siis neile inimestele me võime näida tuimade, isegi külmade ja kalkidena, et me ei suuda millestki vaimustuda. Tegelikult me vamiustume küll, meil on ka hing ja süda ja tunded, aga me oskame seda kõike, mis meie sees on, hästi varjata. Sest neid kõige lähemaid ja sisimaid asju näidatakse vaid vähestele, mõnikord vaid ka ainult iseendale, kui sedagi. Siiski, peab olema hetki, peab olema kohti, kus see sisemine ilu meie seest saaks välja tulla, sest muidu me plahvatame.

Selleks ajaks on muidugi suvi ja selleks sündmuseks on loomulikult suvetuurid. Siis me saamegi teada, et meie sees on pehmem ja hellem pool, mis vajab hoolt. Nagu soovitas "Kevade" raamatus köster Tootsile, et too peab oma hinge eest hoolt kandma, nii teeme ka meie – me käime suvel kontsertidel. Suvetuurid on nagu jõulud, korra aastas käid ära, võib-olla isegi kaks korda ja pool aastat on kohe kerge olla. Ja ei pea enam kuhugi minema.

Suvel lähevad inimesed veidi helgemaks kui talvel, ja miks ka mitte, päike paistab, ahju ei pea nii palju kütma, mingi muretus tuleb sisse. Ja siis pole ka midagi imestada, kui minnakse heldeks ja tehakse nii endale kui teistele hinnaalandusi. Võib-olla muidu sa ei kuula Koit Toomet ega Lenna Kuurmaad. Võib-olla muidu käid sa suure kaarega mööda kohalikest laululavadest ja lõkkeplatsidest. Aga nüüd sa korraga lähed nii sinna laululavale ja kuulad ka Koit Toomet, annad piletiraha ja sul pole sellest kahju, vastupidi, tunne on hea ja sa ehk ei oska või ei tahagi seda seletada, miks. Aga ma võin öelda, mis see on. See on suvi.

"Suvemütoloogia" on eetris iga päev kell 8.25 "Vikerhommikus".