Igaühel meist on oma suvekoht. Mõnel on selleks maakoht vanaema-vanaisa juures, teisel enda isiklik suvila – võib-olla juba vanemast ajast kuskil suvilakooperatiivis või siis hoopis mõni rohkem või vähem üles kõpitsetud talumaja.

Aga lisaks on olemas mõned Eesti kohad, mille kohta kohe ei saagi teisiti öelda, kui et need on suvekohad. Pärnu – no muidugi, eks? Nii suvekoht, et trenditeadlikumad sinna suvel enam ei tikugi. Aga ka Käsmu oma mändide ja rannakividega. Või mõni teine põhjaranniku küla, mis ärkab – niivõrd-kuivõrd muidugi – elule vaid loetud suvekuudeks.

Ja siis muidugi saared! Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Kihnu ja Ruhnu ning väiksemadki. Isegi kui neil ei toimu mõnda suveetendust või vabaõhtukontserti või suuremat simmanit, siis ometi on nad justkui olemas vaid suvel.

Suvel ei näita need kohad mitte ainult oma looduse ilu ega kutsu sulistama rannavees, vaid suvel teevad oma uksed lahti ka talvel suletud kohvikud ja restoranid, samuti meelitatakse külastajaid kasutama euroraha eest ehitatud jalgrattateid ning kõndima mahalangenud männiokastest pehmetel metsaradadel. See kõik paneb meid meid unustama külma aastaaja kohti – Tallinnat või Tartut, mis mõjuvad lühikese ja väikese Eesti suve jaoks liiga suurte ja ametlikena või siis veidi õnnetut Viljandit, mis ärkab suvelgi elule vaid selleks nädalavahetuseks, mil toimub Viljandi folk.

Ja isegi kui kõik need linnad ponnistavad selle nimel, et olla ka suvel ihaldusväärsed ja meelitavad inimesi end külastama, võiks nad ikka suvekohtadele jätta suvekoha rolli – pole vaja neil suurtel ja kohmakatel Tallinnatel-Tartutel tükkida võõrale marjamaale.