Suvel toimub üks suur irdumine. Inimesed kaovad ära, nagu oleks avanenud Bermuda kolmnurk. Ei vastata enam mailidele, sõnumitele, kõnedele, neid pole isegi Facebookis ja Instagramis! No ei saa inimesi kätte! Kus need inimesed on, seda teavad nad vaid ise. Aga kui nad tagasi tulevad, on nad karva kasvanud, pikad habemed ees, juuksed pleekinud, nahk pruuniks ja kuivaks tõmbunud, riided kulunud. Inimesed ise arvavad, et see on puhkus, aga kui päris aus olla, siis oli see üürike aeg, mille jooksul sai kiiresti ja väga selgeks, et see oli aeg, kui muututi antisotsiaalseteks.

Ühiskonnast irdumiseks läheb mõnel vaja väga vähest. Aga tagasi sotsiaalseks, seltskondlikuks ja jutukaks saamine võtab see-eest palju rohkem aega. See nõuab endaga suurt ja rasket tööd, et mõte ei vibaks, et pilk poleks unistavalt endasse sulgunud, meelde tuleb tuletada elementaarsed viisakusavaldused, sõnavara on muutunud puudulikuks ja seepärast on raske teiste inimestega rääkida.

Inimesed ei irduks ega võõranduks, kui poleks suvevaheaega, puhkust, mis sunnib meid puhkama, ennast käest laskma. Kui poleks suve, siis saaks kõik inimesed rahulikult oma elu elada, tööd teha ja poleks selliseid äkilisi katkestusi, mis mõjuvad meie närvisüsteemile, kogu kehale, kõigele rusuvalt.