Sõnajalaõis on muidugi midagi müstilist, midagi sellist nagu on Valge Daam või ükssarvik, kogu aeg ja igaüks neid juba ei näe. Neid tuleb otsida pimedast metsast ja just nimelt jaaniööl. Võetakse ette lausa rituaalseid ja initsiatsioonilisi matku. Aga nii nagu otsitakse sõnajalaõit, käiakse ka otsimas jaaniusse ja mõni teab, et selle jaaniussi näol on tegemist täiesti tavalise helendava põrnikaga, aga teda ümbritseb salapärane oreool. Neid inimesi, kes sõnajalaõie leidnud, on. Tihti need inimesed ei taha oma kogemust jagada, nad ei ütle, kus nad seda nägid, mida kogesid ja teada said.

Veidi ehk proosalisem põhjus sõnajalaõie otsimiseks on see, et noorpaarid tahavad ebameeldivast või tüütust seltskonnast eemalduda. Sest kujutame seda olukorda ette, õhtu on juba pikalt käinud, õllekapp on ümber lõkke teinud kümneid tiire, keegi on hakanud juba üle lõkke hüppama, keegi räägib liiga palju, ja neid inimesi on jaaniõhtul alati. Mõni tahab kakelda, ka neid inimesi leidub alati, ja siis on täiesti loomulik, kui üks armunud paar tahaks sellest reaalsusest kuhugi mujale ja nii tuuaksegi ettekäändeks sõnajalaõie otsimine. Ja kas see õis viimaks leitakse, pole üldse oluline.

On ka neid, kes lähevad üksi sõnajalaõit või jaaniussi otsima, nad ei ole armunud, aga hinges on mingi ärevus. Neid muudab ärevaks ebatavaliselt valge aeg. Sest eestlased on ikka rohkem pimedusega harjunud. Ja siis minnaksegi metsa, kus saab olla nagu oleks talv, on juba mõnusalt hämar, mida kaugemale lähed, seda pimedamaks kõik muutub. Ja kui nad siis keset pilkast pimedust kohtuvad sõnajalaõie või jaanimardikaga, siis nad rõõmustavad, sest jaaniuss meenutab neile helkurit.