Võib vast öelda, et suvel mets avab end. Talvel näib mets kaugelt küll romantiline, kuuse- või männitukad on oma sügava rohelisusega isegi lohutavad vaadata, meenutades kauget ja kadunud suve, kuid ega sinna puude vahele talvel sumpama just väga ei kipu. Paks lumi ja varane pimedus tuletavad meelde vanarahva tondijutte ning kes pole just paadunud looduse- või jahiinimene, hoiab talvisest metsast üldjuhul kaugele.

Kuid kevadel muutub kõik. Puud lähevad hiirekõrva, esimesed õied ilmuvad nähtavale ning mets muutub sõbralikuks, ta justkui teeb enda uksed lahti ning kutsub uudistama ja tundma rõõmu värskest rohelusest.

Veel rohkem kutsub endale küll suvine mets: puuvõrade sügav koha ja tüvede vaikne nagin, väikeloomade krabin taimestikus, linnulaul, rähninokkade tärin, võib-olla kaugelt kostev hirvesokkude haukumine, käo kukkumine või haigrute kaeblikud hõiked mõjuvad vahetu ning korraga tõeliselt reaalse ja ometi müstilisena. Äkki on see kõik isegi veidi hirmutav? Jah, mõne jaoks kindlasti. Kuid tegelikult siiski oma ja armas. See, et mets on ka natuke kõhedusttekitav, käib ainult asja juurde. Mis mets ta siis ilma selleta oleks? Mingi park lihtsalt ju, ei enamat.