Vahel külmal aastaajal suures toidupoes külmletis leiduvaid külmutatud marju vaadates mõtlen ühte kahest: kas võimalus osta ka talvel sõstraid, mustikaid, maasikaid, vaarikaid ja muid suvemarju on suve tähtsust kahandanud, meie niigi lühikeselt soojalt ajalt midagi justkui ära röövinud; või siis vastupidi: kas nende jäämarjade ilmumine jaevõrku on andnud meile võimaluse nautida suverõõme ka talvel ning lubab meil külma ja pimeda aja lihtsamalt üle elada?

Aga vahet pole kumbapidi ma mõtlen, ostmata need külmunud marjad minust jäävad. Pole lihtsalt seda harjumust. Veetes oma lapsepõlve möödunud sajandi 80. aastatel, on minusse jäänud harjumus – või siis suisa sissekasvanud kohustus – puukida suvel nii palju vitamiinirikkaid ja magushapusid marju kui vähegi võimalik.

Kusjuures marjade kättesaadavuse mõttes meeldisid mulle lapsena kõige rohkem suvelõpud – siis said küpseks mu lemmikud, põldmarjad. Augustikuise Muhu saare kiviaiad lausa mustasid neist, kui käisime neid karjakesi korjamas ning söömas sellistes kogustes, et see mälestus nende maitsest aitas vastu pidada terve sügise, talve, kevade ja järgmise suve esimese poole.