Suvel peab grillima, isegi kui ei taha, ikka peab, mis suvi see muidu on! On isegi kahju, et grillihooaeg nii lühike on. Suvel pole ahju kütta vaja ja siis on kuidagi imelik niisama istuda, sellepärast ongi hea grillida, on vähemasti mida teha. Mehed lühikestes pükstes ja värvilistes särkides hoiavad pannilabidat või tange ja keeravad vorste, liha, ka juurikaid, kõike võib grillida. Grillimine on igaühe rõõm, seda saavad kõik endale lubada. Sinna alla võib matta terve varanduse, võib ehitada endale väliköögi koos gaasigrilliga, mis meenutab tiibklaverit, aga võib ka lihtsalt viineri varda otsa pista ja kusagil soojaks ajada, grillimine on tõesti kõigile, see on eestlase inimõigus, seda ei võta meilt mitte keegi.    

Aga kõige esimese asjana meenub ikka vana hea ufogrill. Kolmel jalal seisev must kahe kõrvaga ufo. Iga suve lõpuks põleb ta läbi, kas siis tuleb auk sisse, murdub jalg, eks nad ühed sitanikerdised ole, aga meile südame külge kasvanud. Igal kevadel ostetakse uus ufo-grill, aga vana grill, kes terve eelmise suve nii kenasti meid teenis, pannakse aianurka, nagu võiks ta veel veidi kasvada ja kosuda, ehk isegi uueks muutuda. Või siis saab tema küljest võtta varuosasid uue grilli jaoks. See on meil ikka veres, vanasse kaevu ei sülita enne kui uus valmis, nii on ka ufo-grilliga, las ta olla iseenda rooste all kasvõi kokku vajumas, ta on meile muutunud nagu pereliikmeks, kes vaatab meid aianurgas, elab meie tegemistele kaasa.

Ja siis polegi midagi imestada, kui kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel leitakse üksteise kõrvalt mitmeid ufo-grille ning neid nähes väljakaevajad noogutavad teineteisele tähenduslikult ja on kindlad, et meil olid kontaktid maaväliste tegelastega. Aga seda tegi meiega vaid suvi.