Suvemütoloogia. Batuut ({{commentsTotal}})

Foto: ITAR-TASS/Smertin Pavel

Alates 2. juulist kuni 5. augustini räägivad Urmas Vadi ja Peeter Helme igal hommikul Vikerraadios eestlaste suveharjumustest: meie suve omapäradest, mõnudest, nuhtlustest ja traditsioonidest ehk – suvemütoloogiast.

Inimesel peab olema batuut. Kui vaadata Google Mapsist eestlaste aedlinnadest ja suvilatest pilte, siis me näeme, et kõigil on batuudid. Ka need inimesed, kel endil lapsi pole, ostavad batuudid. Ja mitte sellepärast, et olla sama hea kui naaber või isegi ehk naabrist parem. Eks seda soovime me kõik. Batuut on inimestel sellepärast, et saaks veidigi maast lahti.

Isegi kui sa oled suur ja matsaks, siis nii hea on korraks tunda, kuidas kehal polegi kaalu, sa heljud nagu sulg, argipäev ja mured on sinust eemal, hüpates tekib hoopis teine perspektiiv, sa näed maailma nagu lind. Ja mis on linnukesel muret? Mitte miskit. Batuuti on meil vaja, et enda muremõtetest eemale saada. Muidu me käime talv läbi raskete palitutega ja väsitavate saabastega, taevas on vastu maad, endal on olla nii raske, ka batuuti katab paks ja raske lumi. On täiesti arusaadav, et nii kui batuut välja sulab, on kõik inimesed seal hüppamas.

Kuigi kui aus olla, siis ega seal väga palju ei hüpata, alguses küll, kui batuut püsti pannakse, on terve pere seal peal, kutsutakse ka sõbrad ja naabrid ja korraks on tunne, et see ongi õnn. Ja ongi! Aga ega hiljem väga palju batuut kasutust ei leia ja polegi vaja, batuuti on aias ka niisama hea vaadata. Juba iseenesest see teadmine, et kui tekib tahtmine, siis saab alati minna ja hüpata, annab olemisse kergust. Kel batuuti pole, võib hüpata vanal reformvoodil, või lihtsalt voodil, suvi kohe on meeletuste aeg.

Toimetaja: Daniel Tamm



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: