Suveriietusega on alati üks häda. Täpsemalt: mitu häda. Esiteks on häda selles, et mõnel suvel võib talveriietus osutuda suveriietusest praktilisemaks. Teiseks on häda selles, et kanda saab seda üsna lühikest aega ning järgmise suve alguseks võib suveriietus olla kadunud kapipõhja. Või – ilmselt on see küll pigem daamide mure – osutuda lootusetult moest läinuks. Või siis hoopis koidest närituks.

Kuigi need on kõik tõsised ja reaalsed Esimese maailma probleemid, on ometi tõsi seegi, et mis suvi see ilma suveriieteta on?

Tore on ju lehvida läbi linna, seljas midagi valget ja õhulist? Või kanda midagi linast ja mõnusat. Või panna pähe kasvõi nokamüts ja ette päikeseprillid – et tõestada iseendale, maailmale ja päikesele, et kätte on jõudnud midagi erilist.

Ja muidugi kirjadega T-särgid! Millal neid Eestis veel demonstreerida, kui mitte suvel! Rääkimata lühikestest pükstest, miniseelikust või kleidist! Kui mitte miski muu, siis just nende nägemine tõestab, et Eestis on kätte jõudnud suvi, mida tuleb endasse imeda iga paljastatud kehapoori kaudu.

Aga kui alustatud sai suveriiete hädadest, siis tegelikult on ikka häid omadusi ka: esiteks ei võta suveriided kapis palju ruumi, teiseks saame neid kandes aga nii iseendale kui teistele meelde tuletada, et kõigi talvel selga aetavate rohkem ja vähem karvaste kihtide varjus on ikkagi peidus inimene!