Tomat ja kurk, need on muutunud meie jaoks nagu tegelasteks. Ja nii nagu on näidendites peategelased, suured kangelased ja siis on kõrvaltegelased, kel on oma kindel roll ja ülesanne. Jah, tomat ja kurk on kindlasti pigem kõrvaltegelased. Võib-olla esmapilgul tunduvad nad isegi veidi tähtsusetud, nad ei meenu meile, kui kästakse üksikule saarele minemiseks kott pakkida. Aga kui neid ei ole, siis vaikselt hakkab naha vahele imbuma selline imelik tunne, et midagi on puudu, mis suvi see on ilma tomati ja kurgita, mis elu see on! "Tomat ja kurk, kallid sõbrad, kus te olete, ei ole suvel ilma teieta maitset!" hüüab inimene, kes on need kaks aedvilja unustanud.

Paljude inimeste jaoks suve tuum, suve kvintessents, kui lubate, peitubki kurgis ja tomatis. Lapsepõlvest on meeles, kui kevadel toodi poest esimene kurk ja siis lõigati õrnu ja õhukesi viile, pandi leivale võid ja siis sinna need kurgirattad. Need rattad ja see maitse avas justkui portaali suvesse.

Nii mõnigi käis vargsi juba varakevadel ümber kasvuhoone ja ootas suve just sellepärast, et saaks kurki ja tomatit kasvatada. Ja olgugi, et praegu saab kurki ja tomatit aastaringselt poest osta ja võib-olla ka maitsel pole suurt vahet, siiski tunnetuslik ja maailmavaateline erinevus, lausa kuristik laiutab poe- ja endakasvatatud tomati-kurgi vahel.

Igal inimesel peaks olema oma tomat, või igal juhul peaks igaüks oma tomati poole pürgima. See on lausa teekond enda tomatini, mille taime sa kasvatad kõigepealt kodus aknalaual, ja ta annab sulle lootust, et ka sel aastal tuleb suvi, tema juba sirgub ning endagi olekusse tuleb värskust sisse. Seejärel viid sa selle taime kasvuhoonesse, mille sa igal kevadel uuesti kilega katad ja lubad iga kevad, et see sügis oli viimane kord, järgmisel aastal panen klaasid. Siis kastad seda taime, juba tulevad külge viljad, kunagi lähevad tomatid punaseks, sa murrad selle ühe imelise vilja varre küljest, ise oled selles niiskes kuumuses, keset kasvuhoonet ja hammustad tomatit, ehk osa mahlast ja seemnetest paiskub särgile, aga sa ei hooli sellest, sa mälud ja tajud iga oma rakuga – see ongi õnn!