Saksofonist Kamasi Washington kujunes kolm aastat tagasi tõeliseks jazzi edulooks, ajades oma afrofuturistlikku rida siiski üsna kompromissitult - "The Epic" oli kolmetunnine kolmikplaat. Samal aastal oli ta tegev ka arranžeerija ja stuudiomuusikuna Kendrick Lamari "To Pimp a Butterfly" peal ja tema enda eepos tuli Flying Lotuse Brainfeeder firma alt välja. Sealt edasi on Washington oma rida julgelt ja suurejooneliselt edasi ajanud, tema  eelmise aasta EP "Harmony of Difference" oleks paljude teiste LP.

Formaadiline maksimalism säilib ka kahest CD kettast koosneval kauamängival "Heaven and Earth". Taas on kokku pandud üsna suur ansambel, puhkpillisektsioon, kaks trummarit, nii akustiline ja elektribassist (ja mõnes loos teeb kaasa ka varasem koostööpartner Thundercat), nii akustilise klaveri interpreet kui ka elektriklahvpillide käsitseja, orkester ja koor.

Esimene ketas on nimetatud maa järgi ja esindab looja sõnul maailma nagu ta näeb seda väljastpoolt, maailma, millest ta on osa. Taevane ketas on teine ja see esindab maailma, mida Washington näeb seesmiselt, maailm, mis on osa temast. Erinevused kahe plaadi vahel ilmnevad, rohkem protestivaimu ja plahvatavamaid soolosid (ja ka free-jazzi näpuotsaga) ja rütmika veidi gruuvivam maakettal, spirituaalset tunnetust ja stratosfäärilisemaid seadeid taevasel kettal. Erinevused sel kaheosalisel tervikul ilmnevad siiski pigem varjundite ja nüansside tasandil.

Esimesel kettal on paar kaverit. "Fists of Fury" on afrofuturistlik töötlus Bruce Lee 1972. aasta märulist, kus on nii sütitavad soolod kui ka antirassistlik protestivaim. Freddie Hubbardi "Hub-Tones" jällegi näitab Washingtoni bändi võimet panna keerukad taktimõõdud gruuvima ja nende peal elama panna kõikvõimalikud soolod.

Originaalteemad sünteesivad kõikvõimalikke musta muusika mõjutusi, siinne jazz on juurdunud jazzmuusikas, mida ka mitte-eksperdid ära tunnevad (Miles Davis, Pharaoh Sanders, Herbie Hancock, Weather Report, Sun Ra jne), aga esineb ka põkkumist souli ja R&B'ga (mõned vokaalteemad nagu "Testify" ja veidi gospellik "Journey") ja isegi hiphopiga ("Street Fighter Mas"). Isegi pikkade teemade puhul võib imeks panna, kui sirgjooneline ja kuulajasõbralik kogu kompott enamasti on. Meeldivad komponeeritud teemad vahelduvad hästiesitatud soolodega, mis siiski aegajalt ka plahvatavad. Keelpillide ja koori kasutus püsib tihti puhkpilliansambliosade orkestratsiooni tihendamises.

Veidi arendatud kompositsioonilist ambitsiooni ka esineb. "The Space Traveler's Lullaby" hälbib teemad-soolo-teemad formaadist olles komponeeritud päris süidina, stratosfääriline orkestratsioon on peenemalt välja timmitud ja arendatud. Ainus soolo on Kamasi Washington ise saateta loo lõpuosas. Kuigi Kamasi Washington püsib üle terve albumi kuulajasõbralikult ambitsioonika jazzartisti etalonina, näitab justnimelt "The Space Traveler's Lullaby" tema võimekust helilooja ja arranžeerijana kõige rohkem. Ja potentsiaaligi, sest vabalt võiks oodata järgmise sammuna misiganes klassikalisele muusikale tüüpilist suurteost.