Arvustus. Sume suvemuinasjutt ({{commentsTotal}})

Damir Salimzianov
Damir Salimzianov "Pikse pill" Autor/allikas: R.A.A.A.M

Uuslavastus
"Pikse pill"
Autor ja lavastaja: Damir Salimzianov
Teksti tõlkija: Tiit Alte
Kunstnik: Irina Babitševa
Helilooja: Veiko Tubin
Valgus: Priidu Adlas
Osades Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Ott Raidmets, Dovydas Pabarčius ja Karl-Andreas Kalmet 
Esietendus 19. juulil Jäneda Pullitallis

Kord saatis üks teatriprodutsent Udmurtia lavastajale lugemiseks Kreutzwaldi ennemuistseid jutte. Lavastajale jutud meeldisid, ta kirjutas neist näidendi ja nüüd saab nii valminud näitemängu "Pikse pill" näha Jänedal Pullitallis. Udmurtia pealinn Iževsk asub muide Moskvast 1000 kilomeetrit ida suunas ja udmurdid on soome-ugrilased.

"Pikse pilli" autor-lavastaja Damir Salimzianov tegi end Eesti suveteatripublikule tuttavaks möödunud suvel, kui tõi välja eduka suvetüki "Praegu pole aeg armastamiseks". Seekordses lavastuses on äratuntavad mitme eesti muinasjutu motiivid ning kesksed tegelased on kolm venda – vanim Ivar (mängib Karl-Andreas Kalmet), keskmine Kunnar (Ott Raidmets) ja noorim Peeter (Jarmo Reha).

Lavastuses olid kokku põimitud mitmed mängumaneerid ja vormivõtted. Tribüünile saabunud publikul oli eesootavast raske midagi arvata, sest laval on kõigest paar tsinkämbreid, ebamäärased pukid, justkui uksed, üks punane tugitool ja tagalaval sirm. Ehk mitte midagi olustikku kujundavat.

Lavastus algas luulekavalikult, kus vennad kulistasid kujuteldavast pitsist ("vaese teatri" võte) viina ja teatasid publikule, et neid ootab ees muinasjutt täiskasvanutele. Edasi jõudis lavalugu psühholoogilisse realismi, kui vanemad vennad väikevenda päris valusalt kiusasid. Järgmises pildis tulid vanemad vennad istuma tugitooli ja rääkisid südamepõhjast ära, miks nad Peetrit vihkavad. Nende arvates lasub Peetril süü selles, et vendade ema Peetrit sünnitades suri. Ja kui vendade isa pärast abikaasa kaotust enesesse tõmbus ja pojad justkui ka isast ilma jäid, siis on ka see õnnetusetooja Peetri süü. Siin avanes tegelaste tundeloogika, mis jällegi on väga reaalne asi ja kaugel muinasjutust. Peetril sai alusetutest süüdistustest villand ning selleks, et saaks armastada, lahkus ta kodust ja kohtus Armaga (Riina Maidre). Ja kui hinge heitis vendade isa (Dovydas Pabarčius), kes teatas poegadele oma viimase soovi, oligi sobiv pinnas seikluste alguseks tekkinud, kus ei puudunud erakordne ülesanne kuninga tallis, printsesside (Mirtel Pohla ja Liisa Pulk) päästmine Metsalise küüsist ja omavaheliste suhete selgitamine.

Damir Salimzianov "Pikse pill" Autor: R.A.A.A.M

Näitlejad kasutasid ka mockumentary (teadlikult mingit žanri, näiteks dokumentaalfilmi pilkamine) võttestikku. Näiteks siis, kui tegelane palus helitehnikul kinni keerata stseeni lõppu tähistav taustamuusika, sest tal oli veel midagi tähtsat öelda. Mockumentary heaks näiteks on telesari "Kontor",kus tegelased on teadlikud kaamerast, mis neid filmib ja tegevuse vahele näeb selgitusi, miks nad ühel või teisel viisil käitusid. "Pikse pillis" selgitasid tegelased oma tegevust punases tugitoolis istudes ja kasutasid seejuures püstijalakomöödiale omast mikrofoni.

Neljanda seina lammutamist tuli laval ette palju ja seeläbi markeerisid näitlejad end lisaks tegelasele ka tänapäevase inimesena, kel jah, on erakordne võimalus läbi elada neid muinasjutulisi sündmuseid, mis laval lahti rulluvad. Usutavuse probleemi seejuures ei tekkinud. Üks pilt mängiti commedia dell'arte stiilis, mida markeeris ka vastav taustamuusika. Leidliku esemete kasutamise poolest (näiteks laualina kujutas kotkast) meenutas lavastus VAT Teatri "Tsaar Saltaani". Näitlejate füüsilise mängu osas nägi palju esmaklassilisi lahendusi, nagu näiteks Jarmo Reha jooks ja stseen, kus printsessid arutasid oma unenägusid.

Salimzianov on lavaloo kirja pannud erakordselt nõtke sulega ja käsitleb lavastuses peenetundeliselt mitmekesiseid teemasid nagu paralleelmaailmad, laste ja vanemate suhted ning neidude seksuaalne ärkamine. Seda kõike muidugi ennemuistsetest juttudest põrkuvalt, kasutades oskuslikku kombineerimist ning tänapäevaga haakuvat fantaasiat. Näiteks selgitas Metsaline (Dovydas Pabarčius), et kuninga hobuste varastamisel uinutab ta tallipoisid teeta-tasandi helilainetega. Autor oli kätkenud teksti mitmeid vastastikku haakuvaid liine, mis tegevust koos hoidsid ja edasi vedasid. Näiteks oli Peeter kunagi kinni põlevas majas ja päästis ise hiljem põlevast majast vennad. Või ei saanud isa teispoolsuses vendade emaga kokku enne, kui vennad üksteisega ära lepivad.

Damir Salimzianov "Pikse pill" Autor: R.A.A.A.M

Dramaturgiliselt oli rollide loomiseks hea pinnas, kuna tegelased tegutsesid gruppides ja sõltusid üksteisest grupilisuse kaudu. See mõõde võimendas kenasti tegelaste individuaalseid omadusi. Näha sai suurepärast ansamblimängu ja kiitma peab näitlejate valikut. Tundus, et isegi tämbriliselt sobisid näitlejad hästi kokku.

Esmakordselt nägin laval Riina Maidret ja Ott Raidmetsa ning sattusin mõlema mängust vaimustusse. Maidre ilmutas rollis omalaadset sügavust ja loomulikkust, olles nõtke sisemiselt ja välimiselt ning õigel hetkel kergestisüttiv. Raidmetsa rollist nähtus väga huvitavat koomilist talenti. Esmalt tundus, et teda võiks võrrelda Jaanus Orgulasega nende videote põhjal, mida kunagisest esi-Tootsist näinud olen, kuid teises vaatuses jõudsin järeldusele, et Raidmets on selliseks võrdlemiseks liiga omanäoline. Karl-Andreas Kalmet vedas hästi lahti tundeloogika liine, luues laval vendade nahahoidmise, kokkuvõtmise, näo ees sõber olemise, tegeliku vimma ja siira kahetsuse radu. Ja mis Kalmet oli avanud, sinna Raidmets sisse lendas ja hea paksu pintsliga värvi ja dünaamikat lisas. Dovydas Pabarčiuse leebe ja veatu loogikaga Metsalise rolli osas usun, et see pakub tugevat konkurentsi tänavuse suveteatrihooaja "härra Lahe" kategoorias. Mõnus oli kuulda kevadel lavaka lõpetanud noornäitleja suust kerget balti aktsenti, mis haakus rikastavalt tema mõlemasse rolli. Puhas lust oli näha eesti tippnäitlejannasid mängimas Disney muinasjutufilmide stiilis (Maidre osas meenus Anne Hathaway "Nõiutud Ellas"). Liisa Pulk ja Mirtel Pohla mängisid suurepäraselt välja Metsalise majas vangipõlves olemise. See tegevuskoht oli tõesti ainulaadne, väikelastena röövitud printsessid ei teadnud üldse teiste inimeste olemasolust ja nende tegelaskujud toonisid hästi lavastust hingelisuse ja füüsilisuse osas.

Originaalmuusika oli lavastusele kirjutanud Veiko Tubin. See oli tempode ja intensiivsuse osas varieeruv, maitsekas ja keskses teemas kerge rahvusromantilise noodiga. Etenduse üle juureldes meenus mulle üks teine Tubina helikujundatud lavastus, nimelt Linnateatri tunamullune "Suveöö unenägu". Oma helge meeleolu, leebe huumori, noorte armastajate ja müstiliste tegelaste poolest omavad "Suveöö unenägu" ja "Pikse pill" palju ühist. Jäneda lavastuses oli hästi tehtud ka tüki pealkirjaga haakuv valgusheliline signatuur-efekt. See tekitas teatrisaalis suurepärase momentumtunde.

Niisiis väljendas lavastus hästi tegelaste tundeloogikat, sellest tulenevat subjektiivsust ja vajadusi. Tegelased lahendasid väljakutsed ja said seejuures oma hingepõhjast lähtudes maailmaga uue ja kosutava kontakti. "Pikse pill" on särav täht tänavuses suveteatritaevas.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: