Asfalti oli seekord rohkem kui liiva, ent Kalana Saund jätkas siiski sealt, kus eelmine aasta pooleli jäädi. Seekord küll Kalana ranna asemel Sõru sadamas. Kodumaise elektroonilise tantsumuusika koorekiht meelitas Hiiumaale nii ehitajapäevitusega õllehinna kirujad ja nelja last taltsutavad pereemad kui ka kolmanda põlvkonna hipsterid.

Kalana Saundi lähenemine on minimalistlik, peakorraldaja Siim Nestori sõnul ongi tegu festivaliga, mis ei nunnuta, vaid võlub pigem oma orgaanilisuse ja eksperimentaalsusega. Tähtis osa on selles mängida looduslähedusel. Selmet rajada rannale massiivsed lavad ja katta kadakad värviliste lintidega, lastakse kõneleda asukohal endal.

Sõru sadama aura

Kalana rand kandis selle rolli suurepäraselt välja, kuivõrd künklik ja militaarrajatisi täis pikitud festivaliala lõi sopilise ja intiimse olustiku, samas kui Sõru sadamast õhkus pigem väikekodanlikkust. Festivali kasvavat mastaapi arvestades on aga kompromissid paratamatud: Sõrul oli elekter sees ning alal sai kobamata ringi liikuda ka pärast päikeseloojangut. Pood oli lähemal ja autoga sai ligi.

Kokku neli päeva väldanud festival oli komponeeritud asjatundlikult. Alustati piiratud alaga ja ühe lavaga, et lasta seejärel kaks päeva täie auruga ja lõpetada hubase järelpeoga. Samuti oli sümpaatne, et erinevat muusikat esitavad artistid olid temaatiliselt laiali jaotatud, kuigi kavas see otseselt kirjas ei olnud. Kokku jõudis neljal laval ära käia üle 50 artisti.

Sihtgrupp: melomaanid

Kalana Saund oli rõhutatult muusikakeskne, mis on melomaanidele kahtlemata meeltmööda, aga tähendas ka seda, et muud meelelahutust jäi väheseks. Kaks telklas usutletud noormeest heitsidki festivalile ette seda, et päevasel ajal tuleb tegevust otsida vaid merest, kuna muud toimumas pole. See omakorda raskendab õhtust sisseelamist, kuna ühtekuuluvus teiste külastajatega on visa tekkima.

Selles mõttes seisabki Kalana Saund teelahkme ees: teatav kuulsus on saavutatud, ent üha tõsisemalt tuleb rinda pista konkureerivate festivalidega. Ühekülgne kava ei pruugi peagi olla piisav publiku kohale meelitamiseks. Kui tahta muusikakeskset joont hoida, võib kaaluda näiteks DJ-töötube, muusikaalaste loengute andmist, pop-up-plaadipoe püsti panemist või suurelt ekraanilt muusikale keskenduvate filmide näitamist.

Oma osa oli muidugi mängida leitsakul, aga kella kuuest hommikul kella kuueni õhtul nägi festivaliala tõepoolest nukker välja. Ahtake oli ka söögikohtade menüü, millele jõudis ringi peale teha juba teiseks õhtuks. Samas laupäevasele pärastlõunale aitasid sisu anda Muuseumi laval aset leidnud spetsiaalid, millest meelde jäid näiteks Eiki Nestori Frank Zappa sett ja Siim Nestori Prince'i popurrii.

Öine melu

Õige elu tuli festivalile sisse aga alles õhtul, kui hakkas hämarduma ja kuumus taandus. Nüüd jagus tegevust juba igale lavale ning tunnistas ka Siim Nestor, et õigupoolest on neil raskusi artistidele ära ütlemisega, kuna kirjakast ummistub pakkumistega juba kevadel. See kinnitab, et oma nišis on Kalana Saund siiski tõsine tegija.

Samas oli näha, et esinejate jaks kippus ületama kuulajate oma. Näiteks Inglismaalt kohale tulnud Lone alustas oma suurepärast setti täismajale, aga kaks tundi hiljem õõtsus tantsupõrandal vaid kümmekond inimest. Muulil üles astunud Club Felicity pakkus aga põnevust just selle poolest, et diskorid vahetusid väledalt ja sujuvalt ning koos nendega ka muusikastiilid.

Siirus on see, mis müüb

Öö oli ideaalne aeg kulgemiseks, lavasid eraldas hinge tõmbamiseks piisav vahemaa ja merelt vastu peegelduv kuu lisas vaid meeleolu juurde. Oli ruumi sõpradega üle mürtsuva muusika muljeid vahetada ja lihtsalt suvist Hiiumaad nautida. Kalana Saund ei pinguta üle. Festivali koduleht läks üles alles teise päeva õhtuks, erilist välireklaami ei tehtud, ent kõik mõjub siiralt.

See on täpselt selline festival, kus korraldajad ise käia tahaksid ning mõjub kui sõõm värsket õhku ajal, mil festivalidel on kombeks naba paigast tõmmata, et kultiveerida mingit kindlat imidžit ja terve suvi oma üritusele promo teha. Nüüd jääb üle vaid loota, et senise menu toel jätkatakse tõusvas joones ning et festivalimelu kvaliteet jõuab peagi järele kõlava muusika kvaliteedile.