Suvefestivalide korraldajad püüavad küllastunud turul nina vee peal hoida ({{commentsTotal}})

Intsikurmu festival aastal 2018.
Intsikurmu festival aastal 2018. Autor/allikas: Martin Kosseson

Eesti suvefestivalide maastik õitseb ja kiratseb ühekorraga: ühest küljest tuleb iga aastaga suveüritusi juurde, aga teisest küljest elavad festivalid valdavalt peost suhu. Mida rohkem meelelahutusüritusi juurde sünnib, seda rohkem napsavad nad üksteiselt Eesti väikesearvulist publikut – ettevõtmise tulususega ei kiitle keegi.

Elektroonilise tantsumuusika festival Weekend kaotas tänavu umbes 13 protsenti oma mullusest publikust. Kuigi kõik arvud pole veel kokku löödud, väisas suurfestivali seekord umbes 65 000 inimest, samas kui eelmisel aastal oli pidulisi 75 000.

Arvatavasti on inimeste arvu kahanemises süüdi eelkõige piletihindade iga-aastane tõstmine, tunnistab Weekendi meediajuht Gunnar Viese, kelle sõnul on korraldajad soovinud pakkuda üha kvaliteetsemat programmi. Kõrgem piletihind – tänavu ligi 140 eurot – peletab aga paratamatult osa publikust minema.

Festival on majanduslikult püsinud "stabiilsel nullirajal," nagu ütleb Viese. Kuigi Weekend Festival Baltic OÜ oli viimase majandusaasta aruande järgi 450 000 euroga kasumis, tuli see ettevõtte teiste tegevuste, peamiselt artistide vahendamise eest, samas kui festival ise oli väikses kahjumis.

"Ma ei tea, millisel Baltikumi festivalil veel maksab artistide line-up üle kahe miljoni euro. See ongi suur raha ja selle tagasiteenimiseks on vaja palju inimesi, kes ostaksid pileteid. Siis jääbki mulje, et see kõik on nii glamuurne ja suur, nii et küllap on seal palju kasumit, aga paraku ei ole nii," tunnistab meediajuht.

Weekendi festival aastal 2017. Allikas: Weekendi Facebooki lehekülg.

Kallite artistitasude ja publiku rahakoti vahel tasakaalu leidmine on keeruline. Viese toob võrdluse Horvaatias toimuva Ultra festivaliga, mille pilet maksab 200 eurot: "Meie peame pakkuma samu esinejaid palju väiksema piletirahaga, et olla konkurentsivõimelised muu maailmaga. Kui me tõstaks piletihinna aga veel kõrgemale, siis jääks kohapeal inimesi veel vähemaks."

Kui Ultra festival müüb suurema osa pileteid Euroopa turule, siis Weekendi piletitest müüakse 65-70 protsenti Eestisse, niisiis tuleb arvestada siinse festivalituru ja konkurentsiolukorraga. Ja konkurentsi on siin kõvasti.

Nii leiab ka Indrek Ditmann, kes on üle kümne aasta korraldanud 25-aastast Augustibluusi ja tänavu koos Jan Uuspõlluga esimest korda huumorifestivali Luige Nokk. "Eks ta korraldajatele toob leiva lauale, et järgmine aasta uuesti teha, aga ei ole niimoodi et väga palju raha vahepeal kuskilt üle jääb," räägib Ditmann Augustibluusi kohta. "Pigem on nii, et inimesed saavad oma tasud kätte ja järgmise aasta jaoks on seeme olemas – ja see ongi kõige tähtsam. Nii need asjad aastast aastasse käivadki."

Maine loeb

Ometi on nii Weekend kui Augustibluus võrreldes paljude teiste festivalidega eelisseisus oma brändi ja maine poolest. Augustibluusile soovivad tänu pikale ajaloole ja kogemustepagasile tulla paljud artistid juba ise ning sel juhul on nendega lihtsam saada kokkuleppele ka tasude ja tingimuste osas, selgitab Ditmann.

Augustibluus aastal 2016. Autor: Mats Õun

Weekend festival on samuti saavutanud nelja aastaga positsiooni, kus pole vaja end artistide kohalemeelitamiseks väga palju tõestada, kuna ette on näidata omajagu elektroonilise muusika tippnimesid. Tegelikult oli juba Weekendi algus libedam selle poolest, et enne Eestisse tulekut oli festival toimunud Soomes, ja bränd oli agentidele teada.

Täiesti uue festivaliga alustamine tekitab tihtilugu segadust ja võib nii esinejaid kui publikut pelutada. Ditmann möönab, et uue formaadi – huumorifestivali – turule toomine tekitas nii palju küsimusi, et publik kõigele õigeks ajaks vastuseid ei saanudki ja seepärast jäi rahvaarv oodatust väiksemaks. Näiteks tekitas segadust asukoht: Luige pole väga tuntud paik ning kuigi see asub Tallinna lähedal, ei teadnud inimesed, kuidas sinna kohale saada.

Uut pelgavad ka artistid: "Osad [koomikud] ütlesidki kindlasti sellepärast ära, et see tundus natuke õudne ja kahtlane, et kuidas me teeme suure festivali formaadis seda, mida on harjutud tegema ainult väikese lava peal," arutleb Ditmann, kelle sõnul oligi Luige Noka jaoks tänavu hoo sisselükkamise ja õppimise aasta – nina jäi seejuures napilt vee peale. Praegu käivad läbirääkimised toetajatega, aga korraldajad loodavad esimese aasta õppetundide abil tuua huumorilavad Luigele ka tuleval aastal.

Sissetöötatud formaat ei tähenda tingimata püsivat publikuhuvi. Näiteks pika ajalooga Augustibluusi publik on küllaltki truu – osalejate arv on viimase viie-kuue jooksul kõikunud alla kümne protsendi. Üheteistkümnendat aastat toimuv Viru Folk on seevastu näinud pidevat publiku kahanemist. Sel aastal tuli neile appi ilus ilm ning folgisõpru kogunes Käsmu umbes 8500.

Ilmatundlik publik

See on küll edasiminek mulluselt 6000 külastajalt, kuid festivali hiilgeaegadeni aastail 2009—2013 pole publiku hulk enam küündinud – toona käis mereäärsel üritusel aega veetmas ja muusikat kuulamas 10 000-12 000 folgisõpra.

"Nii suure festivali korraldamine majanduslikult kindlasti ära ei tasu," lausub Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla, kelle sõnul on festival olnud umbes pooltel aastatel kasumis ja pooltel kahjumis, kusjuures mullu oli miinus kõige suurem.

Viru Folk aastal 2015. Autor: Virumaa Teataja/Scanpix

Mitmepäevase folkpeo edukus sõltub Veedla sõnul peamiselt ilmataadist: "Inimestega on nii, et kui ilm on hea, tulevad nad kohale, sest festivalil on väga positiivne imago. Seega, meelitada pole vaja – tullakse rõõmuga, kuid eestlane on paraku väga ilmatundlik."

Saaremaa ooperipäevade publiku arv on küll iga aastaga kasvanud, aga üheteistkümne tegutsemisaasta jooksul pole festival kordagi kasumit teeninud – nii ka sel aastal, olgugi et külastajaid oli rohkem kui kunagi varem. "Ooper on oma olemuselt väga kallis muusikažanr ning festivali korraldamine mere taga lisab kallidusele veel oma koefitsiendi," selgitab Saaremaa ooperipäevade tegevprodutsent Kertu Orro.

Saaremaa ooperipäevade kogueelarve on miljon eurot, millest umbes poole katab piletitulu ning ülejäänu katab reklaamimüük ja sponsorite, Saaremaa vallavalitsuse ja Eesti Kontserdi eelarvest tulev toetus. Orro möönab: "Et tuleksime eelarvega nulli, peaks üks pilet maksma tuhat eurot. Mõistagi ei ole selline piletihind võimalik, seega töötame selle nimel, et leida korraldamiseks vajalikud toetused."

Traditsiooniliseks kujunenud festivalide elu teeb kibedaks kohalike ettevõtete rahaline surve korraldajatele ja publikule:"Saaremaa majutus- ja ka muude teenuste hinnad Saaremaa ooperipäevade ajal on kosmiliselt kõrged. Paratamatult leiad end mõtlemast, et kui sarnast festivali mandril korraldada, oleks kulud kolmandiku võrra madalamad – ühe miljoni euroga eelarve juures on see märkimisväärne hulk raha," märgib Orro.

Ungari Riigiooperi "Figaro pulm" Saaremaa ooperipäevadel. Autor: Gunnar Laak

Sarnane mure on ka Weekend festivalil. Kuivõrd kogu produktsioonitehnika tuuakse Tallinnast, kulub transpordile kõvasti raha. Teisalt pole lihtne ka publikul: "Pärnu ärid teevad meie külaliste elu kolme päeva jooksul väga kalliks: kõik kruvivad oma hinnad kõrgeks ja loodavad kolme päevaga ülejäänud aasta kasud välja võtta," on Viese pettunud. Seega on aastaid arutletud ka selle üle, kas Weekendi võiks Pärnust näiteks Tallinnasse kolida. Pärnust lahkumist ei oska Viese praegu kinnitada ega ümber lükata, kuid festival ise toimub 50-protsendise tõenäosusega ka tuleval aastal

Aastatulu kolme päevaga või investeeringud kogukonda

Mõni festival võib süstida vaiksevõitu piirkonda energiat vaid korra aastas, aga mõni üritus toob püsivamaid arenguid ja investeeringuid. Saaremaal toimuva I Land Sound festivali korraldaja Paap Uspenski möönab, et kahe tegutsemisaasta jooksul on nende festival osutunud kasumlikuks vaid kaudselt: "Oleme kaks järjestikust aastat investeerinud Orissaare elu arendusse: renoveerinud sadamahooneid, kus festival toimub, ning elu sisse puhunud endisele internaatkoolile, mis juba tänavu majutas üle saja festivalikülalise." Samuti osalevad korraldusmeeskonnas paljud saarlased ja suvesaarlased, seega annab ettevõtmine kogukonnale võimaluse koos tegutseda

I Land Sound aastal 2018. Autor: Angelica Õunapuu/Kaspar Viilup

Kohtla-Nõmmel toimuvale Mägede Hääle pani korraldaja Ivar Murd aluse samuti kogukonnatundest: "vaimset festivalikaarti" vaadates laiutas Ida-Virumaa kohal lihtsalt suur tühjus. Kohtla-Järvelt pärit Murd, kelle käe all valmis mullu ka kodukandist kõnelev film "Tuhamäed", leiab, et praeguseks ongi selle vaimse kaardi üldpilt sootuks teine.

Ka Mägede Hääl pole kahe tegutsemisaasta jooksul kasumit teeninud. Mullu külastas üritust 1200 inimest ja sel korral jäi arv umbes samaks. Samas motiveerib korraldajat ettevõtmise ainulaadsus ja piirkonna ellu panustamine.

Murd leiab, et publiku vaatepunktist on pigem hea, kui festivale on palju, sest see sunnib ka korraldajaid arenema. "Minu teooria on, et festivalide rohkus on suuresti seotud minu enda buumipõlvkonna jõudmisega teatud ikka: ei viitsita igal nädalavahetusel linna peal tiksuda, vaid pigem pannakse aeg ja vahendid suve jooksul paari-kolme korraliku festivalikülastuse alla. Eks tule vastavalt pakkuda midagi ainulaadset, millega Mägede Häälel tööstusromantikat push'ides just raskusi pole," sedastab ta.

Mägede Hääl Kohtla-Nõmmel. Autor: Eesti Meedia/Scanpix

Asukoht on üks võtmeomadusi, mis annab festivalidele näo ja kuju – paljud väikesed festivalid muu poolest suurt ei erinegi, leiab Ditmann, kuivõrd esinejate nimekiri on tihti ühesugune. Tema hinnangul ei toimi meelelahutusäris enam vana mudel, kus korraldajad koguvad kokku kolm-neli Eesti tippartisti, kuna eestlastel saab lõpuks omaenda staaridest kõrini.

Küllastumus tippartistidest

"Eesti tippartistid esinevad Vabaduse Väljakul, raekoja platsil, linnapäevadel ja muudel üritustel nii palju tasuta, et nende samade artistidega mingit muud üritust ette võtta on väga keeruline," viitab Ditmann tipptegijate väärtuse devalveerumisele.

Ta toob näite äsja Lätis toimunud Brainstormi kontserdilt, mida väisas üle 60 000 inimese. Võti on selles, et bänd korraldab suuri kontserte iga kahe aasta järel, kui annab välja uue albumi — muul ajal ansambel tihedalt esinemas ei käi. "See on ka Eesti bändide defitsiidi hoidmise küsimus – kui bänd annab 300 kontserti aastas, siis temaga hiljem enam festivali ei korralda," lausub Augustibluusi korraldaja, kelle arvates tuleb otsida uusi ja hästi läbimõeldud formaate, mitte sõita vana rasva peal.

Põlvamaa metsade vahel toimuv Intsikurmu sellest põhimõttest lähtubki. Korraldajad on võtnud südameasjaks tuua festivalikorralduse tavadesse lisandväärtust ja näidata teistele korraldajatele, et alati ei pea tegema asju nõnda nagu on seni tehtud. "Eesti inimene on haritud, eneseteadlik ning aasta-aastalt üha avatum uuenduste osas — mingis mõttes muutumas festivalide korraldajatele partneriks. Selles sektoris väheneb tasuta loosimängude osakaal. Inimesed on valmis üha teadlikumalt oma raha panustama kvaliteeti," selgitab festivali üks korraldaja Mihkel Kübar.

Ta rõhutab, et kunstlik niši otsimine pole seejuures mõistlik, vaid tegevust peab kandma loomulik visioon. "Näiteks me ei kasuta taaskasutatavaid Topsiringi topse seetõttu, et see on nišš, vaid lähtume keskkonnasäästlikust printsiibist. Prügi sorteerimine ei ole meie jaoks lihtsalt meediatrikk, vaid selgelt maailmavaateline valik," on kuuendat aastat toimuva festivali korraldaja veendunud.

Intsikurmu festival aastal 2018. Autor: Martin Kosseson

Nagu Intsikurmu puhul, leiavad ka Kukemuru Ambienti korraldajad, et publikut pole vaja reklaamitrikkidega spetsiaalselt kohale meelitada, vaid hea sõna peab positiivse kogemuse kaudu ise levima. Kukemuru külastajaskond on jäänud seejuures kuuel tegutsemisaastal 300-400 inimese vahemikku ja sellega on korraldajad ka rahul.

"Kindlasti on konkurents tugev nende [festivalikorraldajate] jaoks, kes konkureerivad. Kukemuru liigub natuke teistsugustel tasanditel. Mulle tundub, et meid leitakse üles just selliste inimeste poolt, kellele on Kukemuru toimumine oluline ja meie jaoks on omakorda olulised just sellised külastajad," on ambienti festivali üks korraldaja Kaido Kirikmäe veendunud.

Kukemuru Ambient aastal 2018. Autor: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja/Scanpix

Igal aastal uude toimumispaika rändav Võnge on endale suisa eesmärgiks võtnud pakkuda mõnusat atmosfääri ka neile inimestele, kes üldjuhul ei salli trügivate masside ja pikkade järjekordade tõttu festivale silmaotsastki. Seepärast arvab festivali peakorraldaja Tarmo Sikk, et esialgu privaatüritusena alustanud Võnge (toona veel Acoussion) jääbki butiikfestivaliks.

Selle osas, et konkurents sõltub festivali žanrist, on Viese sootuks teist meelt: "Kuigi võib mõelda, et Weekend on muusikalise suunitlusega midagi hoopis teistsugust, mis ei konkureeri kellegagi, siis mina ütleksin, et me konkureerime kõigega, mis turul on, kaasa arvatud kino ja teatriga, sest inimeste rahakott meelelahutuse jaoks on ju üks."

Raha pole, inimesi pole, ootused on suured

Konkureerimine on keeruline ka tasuta festivalide, näiteks arvamusfestivali jaoks. Üheks suurürituste tugisambaks on vabatahtlikud. "Tundub, et festivalidele tulevad vabatahtlikuks paljuski samad või sama tüüpi inimesed, kuid igale poole nad ei jõua," kirjeldab tänavuse arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring.

Lauringu sõnul näitab üha kasvavat konkurentsi festivaliturul ka ürituse korraldamisega seotud kulude kasv, sealhulgas on kallimaks läinud näiteks telgid ja tehnika.

Kuigi arvamusfestival piletiraha ei küsi, tuleb konkureerida aja pärast, kuna suvel on vaid loetud nädalavahetused, mis on täis valikuid igale maitsele. "Arvamusfestival on oma külastaja suhtes ka veidi nõudlikum, et ei paku üksnes meelelahutust, vaid suuremas osas kaasamõtlemist ja osalemist eeldavat sisu," tõdeb Lauring.

Arvamusfestival aastal 2018. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

"Oleme sellest ka rääkinud, et arvamusfestivali toimumine on omamoodi ime: raha pole, inimesi pole, ootused on suured," jätkab ta. Lisaks festivalipäeva vabatahtlikele ja festivali enda korraldusmeeskonnale peavad ürituse õnnestumiseks tegema tasuta tööd ka erinevad eksperdid ja inimesed ligi sajas organisatsioonis.

"Teine pool korralduse keerukusest on see, millest ajakirjanduses enim kirjutatakse: mis kasu on arvamusfestivalist? Muusikafestivalide, kirjandusfestivalide, teatrifestivalide kohta pole kuulnud seda küsitavat, kuid ka arvamusfestival on oma missiooni järgi kultuurifestival," selgitab Lauring. Arvamusfestival on küll ühiskondlik-poliitiline vestlusfestival, kuid tema kasu ei seisne niivõrd poliitilises protsessis, kuivõrd laiemalt kultuuri- ja mõtteruumis. Seda on inimestele väga keeruline selgitada, kuna rahva rahulolematus päevapoliitikaga ja -poliitikutega kandub üle kõigele vähegi poliitikasse ja avalikku arutellu puutuvale. "

Väike festival pole tähtsate inimeste jaoks tähtis

Oma olemasolu õigustama ja väärtust tõestama peavad tegelikult ka väiksemad muusikafestivalid. "Pisike festival ei tundu paljudele tähtsatele inimestele alati liiga tähtis – olgu nendeks siis riiklike toetuste jagajad, potentsiaalsed sponsorid ja koostööpartnerid või ajakirjanikud," on Võnke peakorraldaja nördinud.

Võnke festival kandis varasemalt nime Acoussion. Allikas: pressifotod

Ka Intsikurmu korraldaja näeb, et festivali kasvades on vaja lisaks vabatahtlikele töötajatele palgata stabiilne töötajaskond ning selleks on omakorda tarvis suuremat avaliku sektori toetust. Kuigi festival on seni saadud toetuse eest tänulik, on see kogueelarvet vaadates Kübara hinnangul pigem tagasihoidlik. "Nii mõnegi sündmuse puhul ei ole avaliku sektori toetust vaja selleks, et festival ühel või teisel aastal saaks toimuma, vaid selleks, et teha väärtusteskaalal ja oma arengus järgmine samm. Seda nii sisus kui vormis," sõnab ta.

Enda tõestamine kirjul ja erineva kvaliteediga festivalimaastikul ei pruugi seejuures lihtsamaks minna. Viese märgib, et sel suvel on saanud kõrvetada nii mõnigi festivalikorraldaja kui ka Eestisse kutsutud artist. Näiteks rikkus muusikute sõnul lepinguid Seto jaanitule ja Rock in Tartu korraldaja Imre Termonen, mistõttu jätsid Eestisse tulemata nii Ruslana kui Tarja Turunen.

Samuti jäi ära augusti algul Rummu karjääris toimuma pidanud elektroonilise tantsumuusika festival Moonland, kuna korraldajate sõnul lõpetas investor rahastamise. Viese rõhutab, et säärased sündmused festivalimaastikul on nukker trend, kuna jätavad ebausaldusväärsuse pitseri kogu tööstuse mainele.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: