Reimani installatsioonid esitavad enamasti küsimusi ruumi olemuse kohta. Antud korral on teemaks aga valitud lausa küsimata jätmine. Milline on viimane hetk ümber mõelda, ilma et sellega kaasneks suuri tagajärgi? Kui kaugele saab valikute tegemisega minna ilma päriselt otsustamata?

Kunstnik lisab: "Probleemide ümber saab lõputult keerutada ning otsuseid ümber mõelda, sest seisukohta võtmata ei saa ka midagi valesti minna. Sama tegevust muutumatult korrates ei juhtu ka midagi ettearvamatut, mis võiks sundida valima edasist liikumissuunda; kuniks pole kiiret kohale jõudmisega, pole vaja ka võimalikule sihtkohale mõelda. Otsustamatus on näiliselt ohutu, sest pidevalt viivitades küll midagi ei õnnestu, kuid samas ei kuku ka läbi."

Kristin Reiman (s. 1992) töötab läbi installatsiooni, skulptuuri ja projektsiooni ebamugavustunde, moonutatud reaalsustaju ning häiretega inimtegevuses. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuskraadiga vabades kunstides, veetnud vahetusõpingud Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias Belgias, ning õpib hetkel Frankfurtis Städelschule-i filmiklassis, uurides nihkeid reaalsusest nii füüsilises kui projitseeritud ruumis.