Tauno Vahter: leinaurvakil Maarjamäel ehk eetikast insta-ajastul
Külastades hiljuti avatud kommunismiohvrite memoriaali Maarjamäel, sain üllatava kogemuse osaliseks. Ei, ma ei kavatse rõhutada paiga sarnasust mitmete teiste maailmas leiduvate memoriaalide, lennujaamade või äkki hoopis Ištari väravatega. See kõik võib ju olla, aga kompleks on soliidne ja ilmselt mis kõige tähtsam – ta on olemas.
Ka õhtusel tunnil leidus veel palju külastajaid ning väga paljud neist olid noored. Üllatav oli aga see, kuidas päris mitmed neist end ülal pidasid – ilmselgelt sotsiaalmeediasse mõeldud piltide jaoks võeti üsna uljaid poose, tagumik urvi, näpud püsti ja klõpsud tehtud. Instagramis võis näiteks lugeda, kuidas koht lausa kutsus uue seelikuga kahistama.
Kole lihtne on võtta toriseva vanainimese positsioon ja näppu viibutades õiendada, et nii ei ole viisakas, aga päris normaalseks ei saa seda pidada. Ilmselt on probleemi olemus selles, et meil ei ole ole ammu olnud avalikku leinaga seotud paika, mille külastamine oleks populaarne. Järelikult on siin ka midagi head, objekt on ligitõmbava esteetikaga ja tullakse ilma igasuguse grupiviisilise sundimiseta.
Aga ühtlasi on sellise objekti puudumine ka märk, et päris paljud ei oska vastavas olukorras käituda. Eestlastel reeglina ei ole kombeks nii elavalt oma leina välja näidata nagu näeb näiteks Jeruusalemmas Püha Haua kirikus. Teadsin minagi, et vanaisa venna nimi peaks seinal leiduma ja mõtlesin seda nähes mõnedele vanadele perekonnalugudele ja rääkisin neist lapsele. Igaüks mõtestab selle küsimuse lahti endale sobivalt, kuid teatud käitumisreeglid sellises paigas peaksid siiski kehtima.
Memoriaalil on näha valvekaameraid, kuid ilmselt oleks liialdus hakata sinna välja panema valvet, kes ütleb, milline käitumine on kohane ja mitte. Oli ju paari-kolmekümne aasta eest seal samas kõrval nõukogude-aegses kompleksis kunagi igavese tule taga väike toake, kus valvur sees istus. Äkki saame meie läbi nii-öelda koduse vestluse baasil ja ei pea puust ette ja punaseks kirjutama, mis täpsemalt on kahtlane või keelatud? Et see ei ole koht, kus tagumikuhööritamisepilte teha, et kahe seina vaheline koridor ei pruugi olla moedemonstratsioonide catwalk ja keelt ei pea ajama seinale kantud nimetähtedesse? Kui endal isiklik side puudub, siis tasub mõelda võimalusele, et mõnel juuresviibival inimesel on seal seintel terve perekond?
Selline probleem ei eksisteeri üksnes meil, vaid paraku üle maailma. Nii võib leida internetist pilte, kus tütalaps on heitnud end koonduslaagrisse viivatele raudteerööbastele, et saaks sobivama selfie, naerunäosed nädalalõputuristid teemaviitega #sadtimes või säärejooksu demonstreerimine vangidelt konfiskeeritud esemetega väljapaneku ees. Klikkide kogumine paneb inimesi telefoni haarama nii hädamaanduvas lennukis, liiklusõnnetusse sattunud põlevate sõidukite ees kui ka tualettruumis.
Neil hetkedel sooviks, et pildistamine tähendab taas kuni 36 kaadrit filmilindil, millega ilmutamine nõuab aega ja raha, et valikuid tehes natukenegi rohkem mõeldaks. Ajad on muutunud, aga mõelda siiski võiks – kui mitte enese pärast, siis teiste inimeste säästmiseks.
Toimetaja: Kaspar Viilup