Arvustus. Hambutuvõitu kiskja
Uus film kinolevis
"Kiskja" ("The Predator")
Režissöör: Shane Black
Osades: Boyd Holbrook, Trevante Rhodes, Olivia Munn, Jacob Tremblay, Sterling K. Brown jpt.
5/10
Eelkõige "Visa hinge" lavastajana tuntud John McTiernani 1987. aasta "Kiskja" mõjub täna vaadatuna üsna anakronistlikuna – ülimalt militaristlik suurtest lihastest ja suurematest püssidest tulvil "karmid mehed missioonil" film, milles leiduva testosterooniga tapaks mitu härga. Ühtlasi on oma primitiivses lihtsuses ja kompromissitus sirgjoonelisuses tegemist ühe kaheksakümnendate meeldejäävama märuliga, mida on püütud jäljendada kümneid kordi, kahest oluliselt nõrgemast järjest värdristandini pealkirjaga "Alien vs. Predator" ja kõiksugu otse DVD-le minevate odavate koopiateni.
2018. aasta "Kiskja", millega plaanitud juba pikki aastaid seeriat taaselustada, tõotab pettumuste jada lõppu, sest lavastajatoolil istunud Shane Black näib ideaalse mehena frantsiisi uut hingamist puhuma. Black mängis 1987. aasta originaalis kõrvalosa ning kirjutas toona mitu nimekat märulit eesotsas "Surmarelvaga" – kes võiks seega tabada paremini neid noote, mis toonaseid märuleid sedavõrd meeldejäävaks muutsid.
Kui esimese "Kiskja" üheks printsiibiks oli, et less is more – rohkem on vähem –, siis järjelugu algab valju kärgatusega. Toona kulus džunglilatvades luurava olendiga päriselt kohtumiseni 40 minutit, nüüd aetakse juba avakaadrites keset kosmosearvarusi taga sõidukit, mis langeb Maale, pardal seeria nimitegelasest superkütt kaugelt planeedilt. Hädamaandumine viib ta vastamisi snaiperi Quinn McKennaga (sarjast "Narcos" tuntud Boyd Holbrook), tema autistliku väikese poja Rory'ga (draamaga "Room" tuntust kogunud Jacob Tremblay) ja sõjaväe poolt appi kutsutud teadlase Caseyga (Olivia Munn).
Algusest peale jookseb seega kolm erinevat tegevusliini ja rohkelt tegelasi, sealhulgas seltskond erinevate vaimsete häiretega endisi sõdureid, kellega koos McKenna võõra olendi kannule asub. Selle kõige pisutki jälgitavana hoidmiseks tuleb toimuvat pidevalt lahti seletada, justkui peaks hargnema kippuvat tervikut pidevalt isoleerteibiga koos hoidma.
Shane Black on nimelt stsenaristina oluliselt tugevam kui lavastajana ning ehkki tekstipool on talle omaselt rajult teravmeelne, on tal oluliselt suuremaid raskusi stseenist stseeni pinge ning loogiliste seoste loomisega. Ürgselt kurjaendelisele antagonistile vaatamata ei taha tekkida ei ohu- ega hirmutunnet. Tegevustik vilgub hirmsal kiirusel mööda, ent seda sageli vähegi loomulike järgnevuste arvelt. Paljudest masinlikest momentidest meenuvad jahitavate asukohta suvalise asjade kuhjast turritava lapsejoonistuse põhjal määramine või üks tegelastest suvalisel hetkel politseiautoga kohale kihutamas.
Teiseks on Black ennekõike kõva käpp koomiliste olukordade loomisel. Ka mõlemad tema säravaimad lavastajatööd "Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis" ja "Head tüübid" olid musta huumorit täis semukomöödiad. Siin läheb aga tonaalsus karjuvalt nihkesse. Üks asi on tegelaste killurebimine või muigama panevad isikuomadused, teine loodud maailma enda sisemine naeruväärsus. "Kiskja" kaldub algupärandi õõvatunde asemel kaugelt liiga palju viimasesse ning mõned stseenid nagu kahe tegelase üheaegne surm lõpusirgel muutuvad halvaks eneseparoodiaks. Kaasa ei aita ka filmi täitev ilmetu CGI-veri.
Sellest kõigest on kahju, sest näitlejatööd ja tegelased on ühe märuli kohta esmaklassilised. Holbrookil jagub tahumatut kontrollimatu kauboi karismat küllaga, tema vastas on varjudes tegutseva valitsusametnikuna Oscari-võitjast "Kuuvalgusega" kiitust kogunud Trevante Rhodes. McKennaga liituv kirju ekssõdurite seltskond koosneb aga "Troonide mängust" tuttavast Alfie Allenist, Augusto Aguilerast, seni peamiselt televisioonis hiilanud Sterling K. Brownist, koomik Keegan-Michael Keyst ning oma surmtõsise tüüprolli täieliku vastandina äärmiselt vaimukast Thomas Jane'ist, kel kõigil omavahel hiilgav keemia. Filmi ootamatuks täheks on aga meestest vähe pidava iseseisvuse ning tarmuka pealehakkamisega "Tähtede sõja" Rey'd meenutav Olivia Munn.
"Kiskja" on kokkuvõttes kergelt üle keskmise lõbus seiklus, kuid ei leia üles oma häält ega õigupoolest ka veenvat põhjust frantsiisiga jätkata. Black üritanuks justkui korraga teha spielbergilikku pereseiklust, ülivägivaldset ulmeõudukat ja jantlikku komöödiat. Sellest on võimalik suures osas mööda vaadata, kuna film on sageli tõepoolest vaimukas ning pea alati kaasahaaravalt energiline, ent viimane kolmandik taandub üsna suvaliselt sahmivaks kohmakavõitu kõmmutamiseks.
Tulemuseks on meelelahutus, mis peegeldab oma tegelaste stoiliste reaktsioonidega kenasti ka tänapäeva kinokülastaja kaduvat tähelepanu – ohoh, tulnukas, ahsoo, suured kiskjakoerad, hmm, veel suurem tulnukas, tea mis kell ka juba on. Vähem oleks tõepoolest rohkem.
Toimetaja: Kaspar Viilup