Eesti Keele Instituudi direktor: eesti keel vajab järjepidevat arendamist ({{commentsTotal}})

Tõnu Tender
Tõnu Tender Autor/allikas: Erakogu

Margus Maidla tegi Sirbis intervjuu Eesti Keele Instituudi (EKI) direktori Tõnu Tenderiga, kes sõnas, et ei tohi unustada sedagi, kuidas iga kaunis aed vajab pidevat hoolt, samamoodi vajab eesti keel järjepidevat arendamist

Eesti on rahvusriik. Rahvuse tunnuseks on tema keel. Keel on tarvilik vara, nagu meie loodus, maavarad, Läänemeri ja inimesed, kes seda keelt kasutavad. Igale varale on vaja hoidjat ja järelevaatajat, sest laokil vara kipub lagunema ja tassitakse lihtsalt laiali. Et eesti keelt laiali ei tassitaks, on meil olemas Eesti Keele Instituut, lühendatult EKI. See on riigi teadus- ja arendusasutus, mille põhieesmärk on aidata kaasa eesti keele säilimisele läbi aegade. Instituudis uuritakse tänapäeva eesti keelt, eesti keele ajalugu, eesti keele murdeid ja soome-ugri sugulaskeeli.

Lähenemas on ka valimised ja järjest rohkem poliitilisi jõude võtab jutuks ka keelepoliitika muudatused. Vahelduseks on hea poliitikute kõrval lasta ka spetsialistide arvamusel kõlada.

Nüüd, mil EKI kuhugi-kellegi alla liitmine ja ühendamine on aktuaalsuse kaotanud, on mõistlik rahulikult rääkida instituudi direktori dr Tõnu Tenderiga eesti keele olukorrast ja instituudi olevast ja tulevast, sekka ka minevast ning sellest, kas oma ülesannete täitmiseks on optimaalne eksistentsi vorm institutsionaalne iseseisvus või mitte.

Kui keegi küsib keeleteadlase käest, missugune on meie isamaal emakeele seis, siis kuidas teadlane sellele vastab?

Tõnu Tender: Hinnang sõltub vastajast. Sõnadega emakeel ja isamaa kõlksub kokku meie ajalugu ja keelekultuuri, olemust ning hoiakuid iseloomustav tegusõna – muretsema. Meile on olemuslik muretseda nähtuste pärast ka siis, kui nendega on kõik hästi või peaaegu hästi. Teiste keelte ja kultuuride esindajad ei pruugi sellest alati aru saada. Näiteks Pádraig Ó Riagáin Dublini ülikooli Trinity kolledžist, kes retsenseeris 2003. a lõpul "Eesti keele arendamise strateegia (2004–2010)" projekti ning oli Euroopa Nõukogu keelepoliitika eksperdina seotud Eesti keelehariduspoliitika profiili e ülevaate koostamisega (2008–2011). Tema hinnangul on eestlastel oma riik ning eesti keelel riigikeele staatus ja meie (keelestrateegia) keskendumine eesti keelele, mure eesti keele tuleviku pärast jäi talle tõenäoliselt mõistetamatuks.

Leidub neid, kes peavad praegust eesti keele olukorda normaalseks või heaks. Kuid mitmed asjatundjad arvavad, et kui kaotame eesti keele positsiooni kõrghariduses ja teaduses, kui ei looda enam uut eestikeelset terminoloogiat, siis hakkab see mõjutama ja murendama eesti keele teisi valdkondi. Seetõttu on oluline leida kõrghariduses tasakaal eesti ja võõrkeel(t)e vahel. Eestisse saabuvatele inimestele (vahetusüliõpilased, külalisõppejõud jt) võiksime senisest rohkem eesti keelt ja kultuuri tutvustada. Rahvusvahelistumine on tähendanud kitsalt vaid ingliskeelset õppekava, kuid kui ülikoolis õpivad eestikeelsel õppekaval paljude rahvaste esindajad, siis ei ole see õiguslikus mõistes rahvusvaheline.

1872. aastal arvas Jakob Hurt, et eestlastel pole eestikeelset universiteeti e ülikooli tarvis, me ei jõuaks seda üleval pidada – selleks ei jätku meil vaimujõudu ega raha, aga kui tulevased põlved kunagi oma ülikooli siiski vajalikuks ning võimalikuks peavad, siis peab see sündima. Ja umbes poole sajandi pärast eestikeelne ülikool asutatigi … Paraku on Jakob Hurda toonased sõnad eestikeelse ülikooli ülalpidamise keerukuse kohta päevakajaliseks osutunud.

Tulenedes eelnevast: milline on praegu eesti keele olukord?

Olukord eesti keele kasutusvaldkondades (eesti keele allkeelte puhul) on erinev. Tavaliselt on eristatud keelt kui süsteemi ning keele kasutajaskonda. Eesti keele kui süsteemi olukord on suhteliselt hea: eesti keel on arenenud kultuurkeel. Iseasi on olukord eesti keele kasutajaskonna seas, inimeste suhtumine eesti keelesse ning sellest johtuvalt selle kasutamine (või tõrjumine) eri valdkondades, sh kõrghariduses, tehnoloogias, popkultuuris jne. Kas ja kui palju me eesti keelt oskame, väärtustame ning selle võimalusi ja rikkusi kasutame? Või hindame ja pisendame ebaolulisemaks, koguni väärtusetuks. Eesti keele kasutamine sõltub inimeste hoiakust ja soovist seda eri elualadel ja valdkondades kasutada. Ei tohi unustada sedagi, et iga kaunis aed vajab pidevat hoolt: ka eesti keel vajab järjepidevat arendamist.

Ikka ja jälle väidetakse, et eesti keel on üks maailma raskemaid keeli.

Kui väidaksime, et Misso on Eesti kõige kaugem koht, siis oleks see väga kummaline, sest kaugus sõltub vaatepunktist. Tallinnast paikneb Misso kaugel, kuid Võru linnast vaadatuna mitte. Nõnda on ka eesti keel mõnele raskem, teistele kergem õppida. Õpitava keele tulemuslikkus, sh kiirus sõltub mh õppija emakeelest, selle kaugusest või lähedusest õpitavale (siin: eesti) keelele, inimese õpioskustest, motivatsioonist, võimalusest ja soovist õpitavat keelt kasutada jne. Eesti keel nagu soome keelgi kuulub soome-ugri, kuid suur osa Euroopa keeltest indoeuroopa keelkonda.

Mõne aasta eest tutvustati meie pressis põgusalt ning segaselt USA välisteenistuse instituudi (FSI) koostatud maailma raskeimate keelte pingerida. Meie ajakirjanduses väidetu põhjal olevat maailma kümme raskeimat keelt: 1) jaapani, 2) hiina, 3) korea, 4) araabia, 5) eesti, 6) soome, 7) ungari, 8) mongoli, 9) vietnami ja 10) tai keel. Nt jaapani, hiina ja korea keele õppimiseks kuluvat 2200 tundi (ülevaates puudus täpsustus, et lähtuti ingliskeelsetest ameeriklastest ega selgitatud, millise keeleoskustasemeni nende õppetundidega jõutakse; selgusetuks jäi seegi, et kui kolme keele (jaapani, hiina, araabia) õppimiseks kulub 2200 tundi, siis miks peetakse jaapani keelt hiina ja araabia keelest keerulisemaks jne). Eesti, soome jne keele õppimiseks kuluvat (ameeriklasel) 1100 tundi, esitatud loogika järgi on need nt jaapani ja hiina keelest kaks korda kergemad. FSI ülevaates on lähtutud ingliskeelsetest ameeriklastest ning seda üldistust ei saa automaatselt üle kanda mõne teise emakeelega keeleõppijatele. (Lugeja võiks mõelda sellelegi, kas ameeriklasele on eesti keele õppimine sama raske kui inglise keele õpe eestlasele.)

Kõik keeled on võõrkeelena õppides mingites nüanssides rasked ja eripärased. 14 käänet ning laadivaheldus ei muuda eesti keelt veel maailma üheks keerulisemaks keeleks.

Maailma keeli võib võrrelda mägedega, mille profiil on erinev. Näiteks inglise keel (õigupoolest selle lihtsustunud variant) on algul (kesktasemeni) suhteliselt kerge, kuid inglise keeles (ning igas teiseski keeles) tippu jõudmiseks on vaja palju tööd teha ja vaeva näha. Seega ei ole ma nõus nendega, kes peavad eesti keelt hirmkeeruliseks. Leidub väga palju näiteid, kus välismaalasest õppija on eesti keele suhteliselt ruttu ning ladusalt ära õppinud.

President Ilves kuulutas omal ajal välja ühiskonnas suurt resonantsi tekitanud sõnause. Mida teie arvate keelevõistlustest?

Uute sõnade võistlustest nimetaksin esmalt 1972. aastal Emakeele Seltsi korraldatud ettevõtmist, mille tulemusena tulid eesti keeles käibele sõnad eirama, kohuke, linnak, pardel, selve, sõõrik, taidlema jt.

2002. aastal korraldasid Euroopa Liidu teabekeskus, Emakeele Selts, haridusministeerium, Eesti õigustõlke keskus ja Postimees sõnavõistluse, et leida ladusaid, täpseid ja eestipäraseid sõnu tosina mõiste tarvis, mis olid elus juba igapäevased, kuid millel ei olnud veel head eesti vastet. Toona võitsid sõnad: lõimimine, lõiming ([Euroopa] integratsioon asemel), mestimine (twinning), täisleppimatus(nulltolerants), üle­ilmastumine (globaliseerumine), tõukefondid(struktuurifondid), vabaühendus (valitsusväline organisatsioon), rakkerühm (task force), lähimus, lähimus­põhimõte (subsidiaarsus) jt.

President Toomas Hendrik Ilves on keelehuviline inimene, kes kuulus mh 2002. a sõnavõistluse žüriisse ning keda on innustanud Johannes Aaviku keeleuuenduslik tegevus. Presidendi algatatud 2010. a sõnausest on meie keelekäibesse tulnud kestlik (sustainable, jätkusuutlik), kärgpere (sinu-minu ja meie lapsed), taristu(infrastruktuur), vabakond (kolmas sektor) jt; 2014. a sõnausest: nuhvel, nutistu (asjade internet), nöha (nohu ja köha), sujundama(streamline) jms.

Sõnavõistlusi on korraldanud teisedki: nt Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF), Eesti Ulmeühingu ja EKI sõnavõistlus (2018), mille võitsid sõnad uitulme (slipstream) ja rapper (slasher). Sealt pärineb ka võluvik (fantasy).

Uute sõnade leidmise kõrval on sõnavõistluste eesmärgiks kaasata ja innustada üldsust sõnaloomesse. Sõnaused on huvitavaid tulemusi andnud, seega on need ettevõtmised edukad olnud.

Kuid ehk tuleks tasakaalu huvides nimetada ka üht äpardust, mida meenutas mulle hiljuti üks keeletundlik kaitseväelane. Mõne aasta eest hangiti roomik-lahingumasinaid ning neile otsiti sõnavõistlusel sobivat eesti vastet. Sõna leiti ning selle autor pälvis auhinna. Alles hiljem selgus, et see sõna "ei lähe kohe mitte" – ajaloolased märkasid, et uudissõna kattub ühe II maailmasõja aegse kõrge sõjaväelase ning SSi funktsionääri perekonnanimega.

Amerikanismid, anglitsismid, varasemalt germanismid ja russitsismid, kindlasti fennismid, samuti ka rootsi laensõnad eesti keeles, mida on lähemalt uurinud akadeemik Huno Rätsep. Ega emakeel arenebki vist pidevalt teiste keelte mõjuväljas.

Sõnade päritolu, laensõnad on äärmiselt põnev keelenähtus. Küllap on sõnavara laenamine pea kõikidele rahvastele-keeltele-kultuuridele omane. Uusi nähtusi ja asju on vaja märgistada. Erandiks on ehk maailma isoleeritud paikades – nt Amazonase vihmametsades – elavad rahvakillud ja nende keeled. Kui puudub side muu maailmaga, teiste rahvaste ja keeltega, siis puuduvad ka laensõnad. Laensõnadest ei ole priid ka suure kõnelejaskonnaga keeled, sh inglise või vene keel. Eesti keel on eri ajaperioodidel teistest keeltest-kultuuridest enamasti uute mõistete ja nähtuste tähistamiseks sõnu laenanud, need on piltlikult väljendudes oma keelemahladega läbi seeditud ning kodustatud. On juhtunud sedagi, et eesti keeles oli mõne nähtuse või asja tähistamiseks omasõna olemas, kuid laensõna on selle kõrvale tõrjunud.

Akadeemik Huno Rätsep on väljapaistev õpetlane: tema kirjutised on sisutihedad ning Tartu ülikoolis esitatud sõnavara ajaloo loengud olid äärmiselt paeluvad, neis tutvustas ta ka teiste lingvistide uurimistulemusi. Lugupeetud akadeemikul täitus 2017. a detsembri lõpul 90. eluaasta, kuid ta on endiselt vaimselt väga ergas ning keeleteaduse saavutustega hästi kursis.

Normikeel ja tänavakeel, kumb neist on see õigem? Kui suur lõhe nende vahel valitseb?

Elavate keelte seas ei leidu üht üldist, ühtset ja homogeenset keelt. Kõik keeled, sh eesti keel, esinevad mitmel kujul. Normikeel on kuulunud parnassile, seda on peetud teistest keelekujudest prestiižsemaks.

On ka teisi arvamusi. Wimbergi luuletus "Maanteede eesti keel" kõneleb sellest, et päris eesti keel ei esine kooliõpikuis ega sõnaraamatuis, vaid seda kõnelevad inimesed maanteedel, poe taga jm.

EKIs tegeleme mõlema keelekujuga, õigupoolest paljude keelekujudega: õigekeelsussõnaraamatu ehk ÕSi viimane versioon on kirjakeele normi alus, murdesõnaraamatud talletavad meie paikkondlike keelekujusid, eesti keele seletav sõnaraamat selgitab tegelikkuses kasutatavaid väljendeid jne. Eri keele­kujud on loomulikud, teatavas kontekstis õiged ning vajalikud.

Kui palju eesti murdeid praegu üldse on?

2011. aasta rahvaloendusel oli vastajail võimalus märkida ankeeti ka oma murdeoskus. Pisut alla 15% leidus neid inimesi, kes märkisid ära ühe murde. Kõige rohkem, u 87 000 juhul märgiti Võru murde oskust, sh märkis Setu murdekeelt u 12 500 inimest. Järgnes saarte murre: 24 500 inimest, sh 1320 inimest märkis ära Kihnu murdekeele. Ka Mulgi murde oskus väärib nimetamist, seda märkis 9700 inimest. Neid võib nimetada eesti keele olulisemateks ja elujõulisemateks murreteks. Kuid on ka teisi, nt Hiiu murdekeel jne. Tõenäoliselt oskaksid TÜ eesti murrete professor akadeemik Karl Pajusalu ja dr Jüri Viikberg EKIst siinkohal midagi huvipakkuvat lisada.

Kas lasteaedades ei peaks kohe maast madalast hakkama õpetama vähemalt paari võõrkeelt?

Esmalt märgin, et keeleõpe, sh varajane keeleõpe, ei ole kuulunud EKI uurimisteemade hulka. Kuid keeleõpe ja isikute mitmekeelsus on mind huvitanud. Eesti keele oskamise ja väärtustamise kõrval on äärmiselt tähtis võõrkeelte õpetamine-õppimine, s.t isiku mitmekeelsuse soodustamine. Uuringud näitavad, et mitmekeelsed inimesed, s.t mitme võõrkeele oskajad suhtuvad eesti keelde ja selle kasutamisse väga soosivalt.

Turu-uuringute ASi "Keelehoiakute uuringu" (2017) järgi jaguneb Eesti ühiskond varase keeleõppe küsimuses, s.t võõrkeelte (saksa, inglise või prantsuse keele) õpetamisega alustamises juba lasteaias – kahte leeri: sellel on nii pooldajaid kui ka vastaseid pea ühepalju. Toetan seisukohta, et võõrkeeli võiks juba lasteaias õpetada, kuid tingimusel, et see on lastele eakohane ja toimub mängu vahendusel. Kuna kõikidele lastele ei pruugi mitme võõrkeele varane õpe sobida, siis ei tohiks neid selleks sundida.

Uuringute andmetel tulevad mitmekeelsed inimesed eluga paremini toime, üldjuhul on nad tolerantsemad, loomingulisemad. On väidetud sedagi, et võõrkeeli oskav autotehase liinitöölinegi tuleb tööga paremini toime ning on ükskeelsest töölisest loomingulisem.

2015. a sügisel osalesin Saksamaal Düsseldorfis keelekonverentsil, kus teiste seas esines rahvusvahelise ettevõtte L'Oréal Luxe (ettevõte tegutseb 132 riigis) Saksamaa haru personalidirektor Thomas Riegel. Ettevõte panustab igal aastal oma ettevõtte töötajate keeleõppesse suuri summasid. L'Oréali tööle värbamisel eelistatakse intelligentseid, õpihimulisi ja uudishimulikke inimesi. Kasuks tuleb rahvusvaheline kogemus: akadeemilised õpingud välismaal ja/või rahvusvaheline töökogemus. Väga oluliseks peetakse mitme keele oskust, nt Saksa haruettevõttes soravat saksa ja inglise keele oskust ning plusse annab kolmanda võõrkeele, nt prantsuse keele oskus.

Nüüd kui ambitsioon eesti keele instituuti kellegagi liita on kõrvale jäetud, on otstarbekas küsida, kas instituudis tehtavat suurepärast vajalikku tööd on tõhusam ja ots­tarbekam teha iseseisvalt või liidetuna mõne suurema teadus-arendusasutuse külge.

Meenutuseks: liitumisettepaneku esitas esmalt Tartu ülikool, veidi hiljem ka Tallinna ülikool. Analüüsisime võimaliku liitumise plusse ja miinuseid, uurisime EKI-sarnaste Euroopa keeleinstitutsioonide olukorda, kohtusime TÜ, TLÜ ja HTMi esindajatega. Põhjaliku kaalumise tulemusena leidsime, et just iseseisva institutsioonina suudab EKI kõige paremini täita talle antud ülesandeid.

Esitan lühidalt ka põhjendused. Võimalik ühendamine tõukus Oki raportist, milles esitati ettepanek Eesti ülikoolide ja teadusasutuste ühendamiseks kolmeks suureks keskuseks eesmärgiga tõsta nende rahvusvahelist konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikkust. Raportis esines faktivigu (nt võrdlused Soome ja Taaniga) ning konkreetsed ühendamissoovitused olid langetatud kas hooletult või siis erapoolikult, ilma sisuliste põhjendusteta. Mida ühendamine osalistele andnuks, kuidas oleks "suurenenud mõlema rahvusvaheline konkurentsivõime ja majanduslik jätkusuutlikkus"?

EKI töödest ja ülesannetest sai eespool kõneldud. Üldistavalt on tegemist eesti keele alase uurimis- ja arendustööga, mis on vajalik riigi, hariduse ja kultuuri toimimiseks ning inimeste heaoluks. Kuna eesti keel ei ole inglise keelega võrreldav müügiartikkel (inglise keele õppematerjalid ja keelekursused), siis ei ole EKI eesmärk teistesse riikidesse laieneda ega nõnda eesti keelega kasumit teenida. EKI liitmine ei oleks aidanud suurendada ka ülikooli rahvusvahelist konkurentsivõimet. EKI-l puudub vajadus oma tuntust ülikooli kaudu tugevdada. EKI koostatud sõnaraamatuid kasutavad kümned tuhanded inimesed, keelenõu lehte külastatakse miljoneid kordi aastas. Enamik EKI tegevusest ei kuulu ülikoolide spetsiifikasse, seda isegi juhul, kui need ülesanded õigusaktidega kehtestatakse. Liitmise tagajärjel võivad kahaneda või isegi kaduda senised avalikud ühiskondlikud hüved (teenused).

Ülikoolide edaspidiste struktuuri­reformidega kahaneksid EKI põhitegevused ning aastatega võivad need marginaliseeruda. EKIarhiivide ja andmebaaside varalised õigused kuuluvad riigile – see tagab nende avaliku ja tasuta kättesaadavuse ka tulevikus. Samamoodi on paljude Euroopa riikide keelevara riigi vara, mida haldavad iseseisvad asutused, nt Soome, Rootsi, Taani, Island, Poola, Leedu, Saksamaa, Slovakkia, Tšehhi, Ungari, Venemaa. Ülikooliga liitmise kogemus on Norras, kus 1990. aastatel liideti Oslo ülikooliga alguses iseseisvad olnud keeleinstitutsioonid. Aastate jooksul toimunud ülikoolisiseste reformide tagajärjel lahustus nende asutuste tegevus ülikooli muude ülesannete sekka ning kadus sõnaraamatute koostamise pädevus. Alates 2013. aastast tegeletakse Norras vigade likvideerimisega ning kaalutakse iseseisva keeleasutuse taasloomist. Ka läti keele instituudil Läti ülikooli allasutusena ei lähe just hästi. Kuid Islandil leiti u kümme aastat tagasi, et sõnaraamatute koostamise jms ei peaks tegelema Reykjavíki ülikool ning selliste ülesannete täitmiseks asutati oma instituut.

Liitumisel oleks kadunud üks kolmest Eesti (ja kogu maailma) keskusest, kus süstemaatiliselt eesti keele arendamise ja kestlikkuse tagamisega tegeletakse. Samuti oleks vähenenud instituudi nähtavus, sest ülikooli identiteet (ja kaubamärk) on domineeriv ning avalikkusele ei oleks selge, kust küsida keelenõu, kuidas kasutada keeleressursse veebis jne. Segama hakkaks ka sarnase nimega üksuse olemasolu ülikoolis, millest ei eristuta piisavalt. Kokkuvõttes on ühiskonna teenimine sellega takistatud ja EKI pika aja jooksul kujunenud mainet tuleb otsast peale edendada. Tegu ei ole ju pelgalt visuaalse märgiga, vaid kogu selle ümber oleva filosoofiaga. See on aastatepikkune pidev protsess. Ühiskonna teenimise võimalused nõrgeneksid.

EKI liitmine ülikooliga tähendanuks sedagi, et mõne aasta pärast oleks optimeerimiste tulemusena, struktuuriuuenduste käigus tööturult kadunud 30–40 iga päev eesti keelele pühendunud asjatundja ametikohta. Mõelgem tagasi XIX sajandi lõpu, XX sajandi algusele, mil Tartu ülikoolis oli vaid üks eesti keele lektori koht ning taotleti eesti keele professuuri.

EKI muutmine ülikooli struktuuriüksuseks ei tugevdanuks, vaid nõrgendanuks tema positsiooni oma ülesannete täitmisel.

Majanduslikust jätkusuutlikkusest. EKI on riigi teadus- ja arendusasutus, mille majanduslik kestlikkus tuleneb otseselt riigi rahastusest: kui see on piisav, siis on EKI jätkusuutlik. Kui riigil ei ole soovi valdkonda arendada, kui riik ise ei ole jätkusuutlik, siis ei ole seda ka EKI.

Oki aruande muudatusettepanekute kaugem eesmärk oli riigi kindlustamine ja arendamine, mis oleks "pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". Kõnesolev liitmine ei oleks kuidagi selle eesmärgiga kooskõlas olnud.

Pean Tartu ülikooli vilistlasena ja Tartu elanikuna – töötan peamiselt Tallinnas, elan endiselt Tartus – lugu meie alma mater'ist, Eesti ainsast universitas'est. Eesti Vabariigi kodanikuna, eesti filoloogina ning EKI juhatajana tunnen vastutust nii eesti keele kui ka instituudi hea käekäigu eest. Eesti keele kestmiseks on mh vaja eesti keele uurimise ja arendamise töökohti, s.t eesti keelega iga päev tegelevate doktorikraadiga asjatundjate panust. Seega: Eesti, ülikoolide, EKI ning eesti keele kestlikkuse seisukohast on kõige arukam EKI iseseisev tegutsemine.

Tartu ülikooli ja EKI vahel on 2005. aastal sõlmitud koostööleping, mida on mõne aasta eest uuendatud ning mis on – vähemalt EKI poolt vaadates – alati tulemuslikult toiminud.

Eesti Keele Instituut on riigi teadus- ja arendusasutus (kuuludes haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse), mille sünniaastana on kokkuleppeliselt tähistatud 1947. aastat, mil kinnitati toonase keele ja kirjanduse instituudi (KKI) koosseis. Kuid EKI (KKI) eellaseks võiks pidada ka Eesti esimese iseseisvusaja lõpul, aprillis 1940 asutatud Eesti murdeuurimise instituuti, mille Nõukogude võim üsna pea sulges. 1993. a nimetati KKI Eesti Keele Instituudiks.

Mõnikord aetakse segi Eesti Keele Instituut (EKI) ja Eesti Instituut. Viimane on rajatud kodanikualgatusena 1989. aastal Lennart Mere initsiatiivil.

EKI on keelevaldkonna traditsioonidega kompetentsikeskus, mis täidab mh riiklikke ülesandeid.

• Kõigepealt sõnaraamatute koostamine. EKIs tegeldakse sõnaraamatute koostamisega, nii ükskeelsete eesti keele sõnaraamatutega, nt seletav sõnaraamat, õigekeelsussõnaraamat, sõnade päritolu selgitav e etümoloogiasõnaraamat, võõrsõnastikud, slängisõnaraamatud, murrete sõnaraamatud jne, kui ka kakskeelsete sõnaraamatutega. Kõik sõnaraamatud vananevad mingi aja jooksul: ükski elav keel ei saa lõplikult valmis, vaid muutub, seetõttu vajavad uuendamist ka sõnaraamatud.

• Veel on EKI ülesandeks eesti kirjakeele normi tagamine, mille seaduse järgi sätestab instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat. Praegu on veel kirjakeele normi aluseks ÕS 2013, peagi ilmub ÕS 2018.

• Samuti on EKI pakutav avalik tasuta keelenõuanne, sh nimenõuanne. EKI keelekorraldajad annavad kõigile huvilistele eesti keele alast nõu: tööpäeval on soovijail selle saamiseks võimalik helistada keelenõusse telefonil 631 3731. Jõudumööda antakse keelenõu ka e-posti teel. Lisaks sellele jagavad EKI asjatundjad isiku- ja kohanimede alaseid nõuandeid ning soovitusi. Samuti korraldatakse regulaarselt keeleteemalisi täienduskoolitusi, sh selge keele teemalisi koolitusi.

• EKI on määratud nimeteaduslikuks usaldusasutuseks (valitsuse korraldus 2005. a), kelle ülesanne on anda nimede asjus eksperdihinnanguid ning korraldada kohanimede sihtuuringuid. Näiteks haldus­reformi käigus on küsitud kohanimede alast nõu. Hiljuti ilmus mitme partneriga koostöös "Eesti kohanimeraamat", koostamisel on perekonnanimede raamat.

• Üleriigilise terminoloogiatöö koordi­neerimine. Seni on EKIs tegeldud mitmekeelse terminibaasi Esterm haldamisega ja selle kõrval nõustatud iseseisvaid terminitöörühmi. Euroopa Komisjon on avaldanud soovi, et Euroopa Liidu tõlketöös võiks EKIst kujuneda vajalike terminite eestindamise koordineerimise keskus.

• Kõnesüntees ehk eestikeelse kirjaliku teksti muutmine arvuti abil kõneks. Sihtrühmaks on nii erivajadustega inimesed (nt vaegnägijad), kui ka tavatarbijad, kes lasevad endale mingit teksti ette lugeda. EKI uurimistöö tulemusi on rakendatud ERRi subtiitrite helindamisel, Elisa raamatu koostamisel jm, samuti on potentsiaali keeleõppijate e-teenuste arendamisel (eri keeleoskustasemete õppesõnaraamatud).

• Arvestataval tasemel on vana kirjakeele uurimine (keeleajalugu). Tegeldakse ka keeleainese kogumise ja arhiveerimisega.

EKI ei tegele tasemeõppega, kuid korraldab oma valdkonnas täienduskoolitusi.

Intervjuu ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: