"Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud/ vaikivad huuled, kuid sisemus karjub/ võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe," kõlavad ansambli Vennaskond loo sõnad. "Reis kuule" on pealkirjaks ka ühele filmiajaloo varasemale teetähisele, Georges Meliés' 1902. aasta lühifilmile, kus retkest kosmosearvarustesse unistati kui millestki seikluslikust ja lõbusast. "Väike samm ühele inimesele..." kõlas alles pea seitse aastakümmet hiljem ning "Esimene inimene" räägib seikluslikkuse ja vahvuse asemel eelkõige selle hetke nimel toodud ohvritest.

Lavastaja Damien Chazelle tegi võimsa läbilöögi toona vaid 29-aastasena suurepärase "Whiplash'iga". Kaks aastat hiljem valminud "La La Land" tähendas Chazelle'ile kahe filmi kohta ei rohkem ega vähem kui üheksatteist Oscari-nominatsiooni ja lavastaja-kuldmehikest, ent vahetas ka hulga sisulist sügavust välise sära vastu. "Esimene inimene" pöörab pilgu taas sissepoole, jättes rõõmuga ukse taha Neil Armstrongi rahvuskangelasoreooli ning üüratut propagandavõitu tähendanud kosmosevallutuse müüdikihi.

Pole piisavalt patriootlik?

Kuule ei astu "Esimeses inimeses" kangelane, vaid karjuvat sisemust sõnadesse vormima võimetu abikaasa ja isa. Filmi tõukepunktiks on aga hoopis seitse aastat varasem aeg, mil Armstrongil ja abikaasa Janetil tuli matta kaheaastane tütar. Lein suunab filmis kogu Armstrongi hilisemat karjääri ning kujuneb loo raamimisel sedavõrd tähtsaks, et välja jääb isegi Ameerika lipu heiskamine Kuu pinnale. See on muide tekitanud üle ookeani sedavõrd palju pahameelt, et Donald Trump isiklikult on teatanud, et ei soovi filmi isegi vaadata.

Samal põhjusel, miks POTUS 20. sajandi üht räägitumat hetke kujutavat filmi vaatamast keeldub, ei suuda kõigile teistele "Esimest inimest" piisavalt ära soovitada. Chazelle on fenomenaalne talent, kelle vormitunnetus, suutlikkus nii pildis kui sisus olulist leida, on imetlusväärne.

Avastseen näitab Armstrongi testlendu atmosfääri ülemistesse kihtidesse ning paneb ahhetama, et pompoossete eriefektide ja pillava märuli ajastul on võimalik nutika kaameratöö ("La La Landiga" Oscari võitnud rootslane Linus Sandgren saadab siin taas korda visuaalseid imesid), suurepärase montaaži (ülitihedalt kokku pandud "Whiplashi" eest kuldmehikesega pärjatud Tom Cross) ja mõjusalt granuleeritud pildiga vaataja koos peategelasega pilvepiirile viia – mitte üksnes pildis, vaid ka kinosaali jõudvas ohu- ja avastustundes.

Enamik filmist ei möödu siiski kosmoseavarustes, vaid nelja seina vahel. Omadused, mis teevad Armstrongist hiilgava piloodi – kalkuleerivus, allasurutud emotsioonid, kompromissitu kohalolek süstiku pardal –, viivad ta üha kaugemale oma kodust ja perest. Claire Foy mängitud Janet Armstrong, kellele jääb suures osas vaikse koduse toe roll, peab ühes filmi võimsamas stseenis lahkuvat Neili füüsiliselt kinni hoidma, et too suudaks oma kahele pojale silma vaadata ja nendega Apollo 11 missioonist ning sellega kaasnevatest riskidest rääkida.

Gosling särab pingestatult

Ryan Gosling on vaheldanud edukalt jutukate südamemurdjate ning sissepoole elavate tummsuude rolle ning on Armstrongina kui mitte erakordne, siis vähemalt sobivalt pingestatud. Ameerika filmidel on komme kõikvõimalikud tunded sõnadesse puistada, ekspositsiooniga liiale minna, ent "Esimene inimene" keeldub andma ette registrit, mida täpselt tundma või mõtlema peaks. Chazelle ja stsenarist Josh Singer (kelle kahasse kirjutatud on viimaste aastate paremaid stsenaariume võrratule "Spotlightile") usaldavad vaatajat, annavad talle ruumi. Tempo on taotluslikult aeglasepoolne ja vaikused sagedased – seda võimsamalt tabavad emotsionaalset hetked.

Tagantjärele kipuvad võidukad lood näima vaat et ettemääratuina. Nii ju pidigi ometi minema! Keerulisem on märgata kõiki neid hetki, mil lõpptulemus võinuks musttuhandel põhjusel olla ükskõik mis muu. Samamoodi võinuks Armstrongi loost, kus kohtuvad geopoliitika, Ameerika ajalugu, inimkonna silmapiiri nihutamine ja kangelasmüüt, lõigata välja rohkelt erinevaid kontuure. Chazelle leiab aga keset nagisevaid kruvisid ja polte, roostes katseruumide täisoksendatud tualette, pilootide elusid neelavaid õnnetusi ja piiride taha kiikava algatuse vankuvat avalikku mainet üles tagasihoidliku, keerulise, nukral moel katkise ja ometi imetlusväärse inimese. Ning ühes temaga ühe aasta parima filmi.