Peadirigendi valimise müsteerium
Möödunud nädalal oli Klassikaraadio "Helikaja" saates luubi all delikaatne teema, kuidas valitakse orkestritele peadirigente ja kunstilisi juhte. Kui palju kuulatakse muusikute arvamust ja kellele jääb lõplik otsustusõigus? Sõna saavad ERSO ja Tallinna Filharmoonia direktorid ja muusikud, kahe Saksamaa ringhäälingu pikaaegne muusikajuht Carsten Dufner ja dirigent Risto Joost.
Peadirigendi otsimine on teema, mis on ühel või teisel hetkel aktuaalne kõigis professionaalsetes kollektiivides. Praegu on selle ülesande ees Tallinna Kammerorkester, sest dirigent Risto Joost teatas hiljuti, et alanud hooaeg TKO peadirigendina jääb tema jaoks viimaseks. "Selleks on mitu erinevat põhjust ja ütleme nii, et see on teatud sündmuste jada kulminatsioon," nendib Joost. Ta ei lahku orkestri eest kerge südamega: "Tegelikult Tallinna Kammerorkester soovis minu jätkamist, aga minu jätkamine TKO kunstilise juhi kohal ei ole võimalik teatud teiste sündmuste tõttu. Muusiku ja inimesena pean ma lugu professionaalsusest igal tasandil – et lugupidamine ka juhtkonna tasandil oma inimestesse, nende toetamine ja lubadustest kinni pidamine oleks tõsiseltvõetav."
Vastuseks küsimusele, kuidas võiks orkestritele peadirigente ja kunstilise juhte valida, toob Joost näite Saksamaalt. "Paratamatult ei saa sellise professionaalse tegevuse puhul üle ega ümber finantseerijast. /.../ Kui tööandja on orkester ise, nagu Berliini Filharmoonikute puhul, siis loomulikult on see üks kõige parem vorm. Deutsche Kammerphilharmonie Bremen töötab sarnase mudeli järgi, kus igal orkestrandil on põhimõtteliselt ka orkestri brändi ja kuvandi juures oluline sõna(õigus) ja ka osalus puht finantsilises mõttes. See muudab selle koosluse mitte ainult töökohaks, vaid ka elukeskkonnaks."
Eestis orkestrid mängijatele ei kuulu ja see pole ka ainuvõimalik lahendus. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik märgib, et oma tegevuse algusaastatel pidi Deutsche Kammerphilharmonie Bremen praktiliselt pankrotti minema ja mingis osas on nende töökorraldust tänaseks muudetud.
Nii TKO kui ERSO põhikirjas on punkt, kus öeldakse, et peadirigendi või kunstilise juhi kandidaadid kooskõlastatakse eelnevalt loomenõukoguga. Tallinna Filharmoonia näitel leiab Joost, et loomenõukogude töökorraldus on ebaselge: "Viimaste sündmuste taustal ma võin öelda, et mingit otsest traditsiooni kui sellist ei ole. Pigem on see minu jaoks hästi hägune. Aga varasemalt tundus küll, et on traditsioon ja pigem selline soliidne."
Tallinna Filharmoonia direktor Margit Tohver-Aints ütleb, et loomenõukogu on nõuandvas rollis olemas ning nende asutuse puhul on loomenõukogu terve Tallinna Filharmoonia peale üks ja TKO on sellest vaid osa. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri loomenõukogu koosolekud on kord aastas, aga pahatihti on paljud liikmed sel ajal Eestist ära. "Aga selles osas on loomenõukogul tõesti nõuandev roll. ERSO puhul on otsuste kinnitaja sihtasutuse nõukogu," ütleb direktor Kristjan Hallik.
Ühe olulise küsimusena näitlikustamaks meie muusikakultuuri hetkeseisu, kerkis esile küsimus, kas ametisolevale dirigendile teatatakse, kui tema asemel on hakatud uut peadirigenti või kunstilist juhti otsima?
ERSO puhul on asja arutatud. "Millal vahetus toimub, see on juba iseasi. Eks Neeme Järvi tunneb ka muret või mõtleb kaasa, mis orkestrist edasi saab," ütles Kristjan Hallik. Tallinna Filharmoonia direktor Margit Tohver-Aints märgib, et oma teist ametiaega lõpetav Joost on igal pool öelnud, et see oli tema otsus, et ta enam ei jätka. "Nii et meil jääb üle ainult tema ostust aktsepteerida ja loomulikult ma usun, et ka järgnevatel hooaegadel teeb Risto (Joost) Tallinna Kammerorkestriga erinevaid projekte," lisab Tohver-Aints. Sarnane oli olukord tema sõnul Birgitta Festivali puhul, kus Joost täitis kunstilise juhi rolli: "Põhimõtteliselt ta ju teadis, et tema leping lõppeb ja on võimalus, et seda lepingut ei pikendata. Eks sellised protsessid võtavad aega ja kätkevad endas mitmete inimeste mõtteid. Ühel hetkel teda siis sellest teavitati, et edasi minnakse teise kunstilise juhiga."
TKO vioolamängija Karin Sarv ja ERSO flötist Mihkel Peäske leiavad, et oleks iseenesestmõistetav ametisolevat dirigenti või kunstilist juhti uue otsingutest teavitada. Olukorda, kus seda tehtud ei ole, nimetab Karin Sarv kommunikatsioonihäireks. "Need on hästi keerulised protsessid. Muidugi on see ülekohtune, aga selle eest ei saa muusikud vastutust võtta. /.../ Seda ei ole siis algatanud loominguline kollektiiv, see on algatatud kusagilt mujalt." Mihkel Peäske ei usu, et seda üldse varjata saaks: "Nii väheste orkestritega riigis, kui seda on Eesti, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik dirigendid teavad kõiki - ma ei tea, isegi kui seda tahta ja püüda kangesti varjata, kas õnnestub?" Peadirigentide vahetumine on Peäske sõnul olemuslikult täiesti elementaarne ja loomulik protsess.
Aga kuidas valitakse peadirigente mujal Euroopas? Sellest kõneles saates Saksamaa näitel Carsten Dufner, kes töötab praegu MDRi klassikaprogrammi juhina. Enne seda töötas ta 17 aastat Hesseni Ringhäälingu (hr-rundfunk) ja Kesk-Saksamaa ringhäälingu (MDR) juhina ning on selle aja jooksul nende tipptasemel orkestrite ja kooride juures peadirigendi valimise protsessi mitmeid kordi läbi teinud. Muuhulgas on ta ametisse nimetanud kolm eestlast: Paavo Järvi, Kristjan Järvi ja Risto Joosti.
"Kui minult küsitakse, milline on parim viis peadirigendi leidmiseks, vastan ma, et otsin kogu aeg uut peadirigenti. Isegi kui keegi on äsja ametisse määratud," rääkis Dufner. "See protsess on sarnane sõprade leidmisega. Kui sa oled visiooniga manager, hoiad sa neil protsessidel pidevalt silma peal ja kohtud uute inimestega. Tuleb ära tajuda, kellega on orkester kõige lähedasem. Kui töötada nii nagu mina seda tegin, siis räägitakse inimestega edasistest võimalikest arengutest veel enne kui ametikoht reaalselt vabaneb."
Saksamaa ringhäälingute kauane juht tõdes, et on palju olukordi, kus ametisolevat dirigenti uue otsingutest ei teavitata. Tema ise on püüdnud käituda teistmoodi: "Olen alati tahtnud loomeinimestega ausalt suhelda ning rääkida nendega nagu võrdne võrdsega. Kuna vana dirigent jätkab veel mõnda aega, peabki temaga hästi läbi saama ja selles suhtes usaldust hoidma. Aus protsess oleks selline, kus nii dirigent kui ka orkester annavad endale aru, et millalgi nende koostöö lõppeb. Ideaalis toetab üleminekut ka lahkuv dirigent."
Mis oleks aga see, mis Eesti muusikakultuuris laiemalt muutuda võiks? Vastab Tallinna Kammerorkestri mängija Karin Sarv: "Meil on kohati Eestis selline mentaliteet nagu vanasti oli – et keegi kusagil midagi otsustab ja siis lihtsalt teatatakse. Mina arvan, et meie ühiskond ei ole enam sellisel tasemele. Me võime asjadest rääkida ja ongi hea, kui me räägime. Muidugi, kui sa ausalt ja otse ütled, siis inimesed kipuvad solvuma, aga mina arvan, et see on palju parem, kui see, et tagaselja midagi otsustatakse ja inimene saab seda üllatusena kusagilt teada. Veel halvem kui näiteks leheküljeveergudelt, mis pole ju ka haruldane. Küll mitte kultuuris pole seda juhtunud, aga üleüldiselt. Me võiks lõpuks jõuda sellisele läbipaistvale ja puhtale tasemele."
Teemat avatakse pikemalt Klassikaraadio saates Helikaja.
Toimetaja: Valner Valme