"Kivi sisse vaatamine ongi see, mis põhilise aja võtab. Seda kivi tuleb kogu aeg keerata iga külje pealt, sest kuskil on sees need looduslikud kivivead ehk suletised. Neid ma otsin, sest sealt kohast ta võib katki minna," rääkis Künnap ning selgitas, et ilu ja efekti pärast ta neid ei otsi.

"Ta on märk looduslikust kivist, sest see on loomulik error selles kristallstruktuuris. Kuna kivi murdumisnäitaja tekitab selle, et see on iga tahu pealt vaadates natuke eri kohas, siis tuleb seda iga tahu pealt vaadata, kus kandis ta tegelikult seal sees on."

Künnap ütles, et kui sa tead, mida sa teed, siis läheb pärast suletiste tuvastamist töö kiviga suhteliselt kiiresti.

"Ühelt poolt on ideed, mida tuleb kogu aeg, ja teiselt poolt on kivid, mis mul on laua peal ja mida ma muudkui vaatan. Mõndasid vaatan juba kümme aastat ja siis panen jälle ära sahtlisse ning võtan järgmise valiku välja. Eks see tegemine nõuab ka aega, aga sa saad teda siiski lõigata tükkideks ainult üks kord ja ära lihvida üks kord. Lõpuks läheb kõik kraanist alla. Sisuliselt kõige rohkem tuleb puru."

Ta märkis, et ehted lõpuks tulevadki tegelikult neist kildudest, mis protsessi käigus pudenevad.

Künnap on oma karjääri jooksul disaininud näiteks lastetooli, mille eest on teda välismaal ka auhinnaga pärjatud. Samuti on ta teinud Jaani kiriku lauahõbeda, isegi animafilmi ja saanud sellegi eest auhinna. Ta nõustus, et kunstilised eksirännakud on lõppenud ja paistab, et on jäänud armastus kivide ning graveerimise vastu.

"Vähemalt mõneks ajaks. Ma arvan, et eksirännakud on nii olulised, et vaadata oma erialalt väljapoole. Aga ei tasu alahinnata seda haridust, seda kuut aastat, mis on ülikoolis veedetud," märkis Künnap.

Ta õppis Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti Kadri Mälgu käe all. "Kuus aastat pühendumist, kuus aastat süvitsi minemist. Võib vist öelda, et see üks maailma parimaid ehtekunsti koole. See haridus annab võimaluse oma erialas kõige rohkem süvitsi minna."

Künnap nentis, et tema suurim rõõm ehete valmistamisel on ikkagi see, et inimene kannab seda ja lisas, et tal ei lähene ehte tegemisele teistmoodi olenevalt sellest, kas teeb ehte näituse või inimese jaoks. "Ma ei pea liigitama, et mul on tellimus- ja näitusetööd. Väga sageli selline liigitamine toimub."

Samas lisas ta, et võib vist öelda, et kõik tema ehted on kantavad. "See kantavuse piir on ka väga hägune. Mõni mõtleb, et issand, see on nii suur sõrmus, kuhu sa sellega lähed jne. Samal ajal on kas või pärisrahvastel sellist tüüpi ehted, mille kohta võiksime öelda, et need on täiesti kandmatud. Nad teevad nendega põllutöid ja mida iganes."

Künnap selgitas, et ehte puhul on olulised kaks aspekti. "Esiteks, teda ei ole vaja. Sageli liigitub see tarbekunsti alla, aga ehe on täiesti ebavajalik asi. Ometi on ta üks vanemaid kunstiliike üldse. Seda tunnevad kõik kultuurid ja rahvad mäletamata aegadest. Ehe on tegelikult inimesele kõige lähedalseisvam kunstiliik."

Künnap on tegelikult ka veespordiharrastaja, sõites mööda vett nii purjelaua kui ka katamaraaniga. Ta usub, et Hiiumaa taust on talle vee- ja merearmastuse külge andnud.

"Tuules ja vees ning selles lihtsuses on midagi sellist, mis mind väga võlub. Just kontrastiks sellisele praeguse aja lõputule informatsiooni üleküllusele. Mind tõesti häirib ka lihtsalt linnas ringi liikumine. See kõlab ehk haiglasena, aga ma üritan seda vältida nii palju kui võimalik."