Arvustus. Thom Yorke'i omaulme ({{commentsTotal}})

Thom Yorke.
Thom Yorke. Autor/allikas: Andrew Milligan/PA Wire/PA Images/SCANPIX

Uus plaat

Thom Yorke

"Suspiria (Music for the Luca Guadagnino Film)" (XL Recordings)

8/10

Filmi heliriba kuulamises ilma filmi ennast nägemata on midagi meeleliselt sadistlikku. Seda just õudusžanrisse kuuluva linateose puhul, kus tuleb omaenda kujutlusvõimega vaeva näha, et kõik justkui vajalikud võikused muusika kõrvale ise välja mõelda. Samal ajal tuleb küsida, kas üks heliriba üldse peab igal ajal ja moel kaasas käima filmi visuaaliga, mille jaoks ta tehti, või olema võimeline kehtestama end ka filmist eraldi. Thom Yorke'i muusikaline nägemus Luca Guadagnino​ homaažist Dario Argento 1977. aasta üleloomulike sugemetega õudusfilmile "Suspiria" mängib selle küsimuse võimalike vastustega, üht kindlat kätte andmata.

See pole kindlasti kõige oodatavam, et just Yorke'ile antakse ülesanne teha heliriba õudusfilmile, kuid seda parem. Selle sama näilise vastukäivuse tõttu see ainult õige olla saabki. Õudusžanr, mis muusikalise poole pealt näib mängivat pigem sirgjoonelistele emotsioonidele, kannab endas sellest tulenevalt sageli ka ohtu jääda ühekülgseks ja takerduda stampidesse. Virtuoosse Yorke'i puhul on aga sarnast üheplaanilist tulemust raske ja ehk isegi patt ette kujutada.

Yorke'i tõlgendus "Suspiriast" uuristab end hirmu metatasandile, kus hirmust endast veel suurem hirm on hirm seda sama hirmu tunda. Õuduski on siin pigem ainult potentsiaalne kui et vahetult kogetav tõelisus. Yorke ei sulge kuulajat vägivaldselt klaustrofoobsetesse mentaalsetesse ruumidesse, vaid pigem püüab sütitada temas soovi end ise sellistesse kohtadesse sulgeda, mängides tema uudishimuga maailma järele, mis pakuks vaheldust igavaks muutunud turvalisele ja tuttavlikule.

Vahelduvus on Yorke'i "Suspiria" üks tugevus. Vahemängude, instrumentaalpalade ja vokaallugude roteerumine muudab albumi ettearvamatuks ja rabelevaks moodustiseks, mis rebib end aeg-ajalt selle aluseks oleva filmi kätkeist justkui lahti ja liigub julgelt rohkem düstoopilise omaulme kui selle Guadagnino õuduka poole, mida võib aimata filmi lühikirjeldusest. Sellises iseseisvuses on Yorke'i "Suspiria" ka kõige veenvam.

Mitmekülgsus nii funktsionaalses kui ka instrumentaalses plaanis on selle teine tugevus. Peale puht pragmaatilistena näivate instrumentaalsutsakate pakub Yorke'i "Suspiria" ka rohkem-vähem selgema vormilise piiritlusega vokaallugusid, näiteks portisheadilikult tammuv "Has Ended" või richardhawleylikult psühhedeelne "The Universe is Indifferent". Ja kui end hüpnotiseerivalt läbi klaveritekstuuride sõlmiv Yorke'i falsett laseb ehk liiga mugavalt diivanisügavusse vajuda, siis mõni järgnev venitatud drone'iga ja nõudlikum pala toob sellest uinutusest aga jälle siivsalt välja.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: