Eks jutt ole ikka samast sarjast, mille kohta kõva lokku hakati lööma juba suve lõpul ning mille vaatajad on laias laastus jagunenud kahte leeri: ühed kiidavad, teised laidavad. Näib, et mõlemad leerid suhtuvad oma arvamusse kirglikult. "Panga" suurimaks fenomeniks ongi see, et kõik sellest räägivad ja vähemalt ühe osa on enamik eestlasi ikka ära näinud. Edasi vaatavad nii need, kellele meeldib, kui ka need, kes iga nädal üha uuesti veenduda soovivad, et hunniku raha ees on eetrisse paisatud saepurumaitseline käkk.

Mina pean rääkima "Pangast", sest toimetaja käis peale nagu uni, et ma seda ikka teeksin, kuigi olen seda kohustust edasi lükanud, kuid samas ära ka ei öelnud, sest ikka küsitakse ja tahetakse teada, kas ikka on siis nii, nagu reklaamid kiitsid või on hoopis nii, et häbi peaks olema. "Pank" on nagu mingi jõnglane, kes on hakkama saanud miski teoga, millest osad tädid ja onud vaimustuvad, kuid teised leiavad, et see on nagamanni järjekordne sirgeldus, mitte näitusele kõigile vaatamiseks sobiv kunstiteos. Komisjon koguneb ja siis hakatakse kütma, teose asemel minnakse lausa teineteise kõri kallale, need, kes asja peeneks kunstiks peavad nimetavad neid, kes kuidagi kokkuklopstud teosed midagi väärtuslikku leida ei suuda, madalalaubalisteks ja kiirtoidulisteks, kes ei oska hinnata seda õiget gurmeed, kõiki peeneid maitsenüansse ja sümbolite filigraanset fontääni.

Olgu. Ma proovin sellele saunaõhtu vestluste ja suitsunurga vaidluste tüliõunale läheneda selliselt, et lugeja saaks aru, miks me peame rääkima pangast ja miks see paljudele ei meeldi. Ei sellest rääkimine ega selle vaatamine.

Oletame, et elame mingis paralleelmaailmas, kus seriaali "Pank" asemel on riikliku stsenaariumivõisluse võitnud sari "Under". See on sari eesti luulest, muidugi on seal peategelasteks põhiliselt luuletajad. Tegevus viiakse esimese Eesti Vabariigi aega, et oleks nagu ajalooline draama või nii, ühtlasi oleks siis sündinud ka Alver (neil on vanusevahe 23 aastat). Noh, et oleks mingi põlvkondade konflikt ja üleminekuajad. Hakkame siis seda seriaali tegema, aga keskendume ikka põhiliselt luule kirjutamisele, mitte ei tee nii, et  luule on muu ajastu või tegelaste suhete taustal, vaid ikka kogu aeg peab käima kõva töö ja luuuletamine. Võtame mingi hulga ajaloolisi tegelasi ja paneme nad Eesti riigile kultuurilist vundamenti ehitama.

Lähtume sellest, et eks iga inimene vähemalt ühe luuletuse ikka elus on lugenud, mis õige eestlane ta muidu on, kui ei tea Underi nime, seega me ei hakka mingeid tagamaid üldse selgitama. Meil on näiteks stseen, kus Tallinna Kirjanike Ühingu liikmed kogunevad koosolekule arutama Underi personaalprobleemi. Kõik istuvad tõsiste ilmetega laua taga, palju ei räägita. Üks härrasmees pahvib piipu ja teatab siis, et Under kirjutab liiga palju ning eriti tekitavad muret tema katräänid. Ülejäänud seltskond noogutab kaasa, oojaa, katräänidega on väga pahasti. Küllap vaataja taipab isegi, mis on katrään ja miks nendega pahasti on, sari nii madalale ei lasku, et niisugust labaselt lihtsat asja vaatajale ära seletama hakata. Saabub Under, kellega arutatakse põgusalt seda katrääniasja, talle soovitatakse pöörduda näiteks rohkem amfibrahhi poole sekstettides. Under ütleb, et temale niisugune anžambmaan ei sobi ja lahkub.

Samal ajal väike Alver oma kodus kirjutuslaua taga luuletab nii, et veri ninast väljas, ta pühib selle ära ja uhab vapralt edasi. Under töötab palehigis kaasluuletajatega Siurust, nad peavad Tuglase ja Visnapuuga pikki tuliseid vaidlusi onomatopöa eelistest palindroomi ees, vestlused on kirjandusterminitest tiined ning sõnasepad viibutavad värsitaprit nii et tuline jutt taga. Natuke võib ju panna kuhugi mõne väikse suudluse Adsoniga, aga üldiselt ikka käib jutt sonettidest ja proosapoeemidest, miniatuuridest ja eesti luule lipu kõrgel hoidmisest.

Meid eriti ei huvita, kui palju on inimesi, keda niisugune luuletehniline epopöa üldse huvitada võiks. Teema on ju üllas ja kultuurne, eesti rahvale oluline ajalooline verstapost. Meie teeme nii nagu meile meeldib, meil pole küll tööd alustades stsenaariumi kirjutamisest õrna aimugi, aga me teeme oma reeglid. Mis peamine - me tahame et asi oleks teistmoodi nagu tavaliselt, mõtlemata sellele, miks harilikult ikka tehakse nii nagu tavaliselt. Meie raiume oma jambi telepilti, kui vaja, siis kirvega. Meid eriti ei huvita see, missugune on sihrgtupp aga põhimõtteliselt nagu tahaks, et kõik eestlased ikka vaataks. Kuigi me ei pinguta selle nimel, et ise seda asja vaadata eestlase pilguga, kes on luuletust paremal juhul koolis kohustuslikus korras lugenud ja kes pole elu sees investeerinud ühegi luulekogu ostmisesse, veel vähem on käinud ühelgi luuleõhtul, kelle kogu kokupuude luulega on paar lihtsat salmi sünnipäeva õnnitluskaardil ja laulupeo jaoks päve õpitud sõnad.

Meid ei huvita seegi, et luuletamine on üks üsna ebaseksikas ja staatiline tegevus, sulepea sahin paberil või kirjutusmasina klahvide klõbin. Toome külalisena sisse ka mõni välisautori, äkki mõni inglasest proosakirjanik võiks näiteks Underil korraks kosjas käia. Sarjas mängima me paneme needsamad teatrinäitlejad, kellega vaataja on tuttav kõikidest teistest telesarjadest, ja las Alverit mängib ikka mingi korüfee, mitte mõni kooliplika, mis siis, et ajaloolisest aspektist oleks oluline, et  Alver mõnes stseenis oleks silmnähtavalt Underist paarkümmend aastat noorem ja tegelikult nad teleekraanil tunduvad rohkem nagu eakaaslased. Kogu seda ajastuvärki võtame üldse vabalt, natuke markeerime, aga väga süveneda sellesse pole vaja, räägime ikka peamiselt luulest ja luuletamisest. Siis teeme võimsa reklaamikampaania ja lööme kõva lokku, et meie tegime sajandi sarja, mis on üle prahi, tippude tipp, mis küünib sellistesse kõrgustesse, milleni seni ükski teine sari pole tõusnud.

(Me parem ei maini, et juba kümmekond aastat tagasi oli päriselt ka sari, mis võitis preemiaid ja saavutas edu palju madalama eelarve ja üldse mitte tippnäitlejate rollisoorituste toel.*)

Kuidas tunduks selline sari? Muidugi võiks teha ka sarja muusikutest, kus muusikad arutavad detailideni muusikateoreetilisi probleeme, korraldavad laulupidu ja loovad sümfooniat. Või siis saaks teha sarja kodumaise põllumehe tööprobleemidest, mulla happesusest ja virtsahoidla mahutavusest kuni väetisevaliku probleemideni areneva kliimasoojenemise taustal. Võiks teha ka sarja eesti laevaehitajatest, kus arutatakse konstruktsioonide vastupidavust ja oiatakse roosteprobleemide või keevitustööde kvaliteedi üle.

Panga põhiprobleem on selles, et sarjas on liiga tugev rõhk spetsiifilisel pangandusteemal, termineid ei selgitata, sisu jääb vaatajale kaugeks. Omavahelised suhted on teisejärgulised ja vaid väga robustselt markeeritud, ähmases vanuses täiesti avamata taustaga tegelased elavad kaasa mingile võõrale rahale, pildudes sõnu, mille puhul tundub, et nad ise ka täpselt aru ei saa, mida see värk tähendab. Jah, sümboleid on ohtralt, nii peenemaid kui jämedamaid, kuid tele pole teater ja need sümbolid ei muuda sarja kuidagi sügavamaks või elavamaks.

Mure selles, et tundub, nagu oleks sari tehtud kitsale ringkonnale, mingi siseringi asi ja pigem on see kehvapoolne teater videosalvestisena, mitte piire nihutav ning valdkondi ühendav sümbioos, kud liituvad majandus ja kultuur ning tulemuseks on rahvast valgustav meelelahutus. jah, tulemus on. Kõik räägivad. On üks asi, mille üle ilkuda, vaielda, mille pärast üksteist tümitada ja mille kaudu vahelduseks kiruda midagi muud kui halba suusailma. Paraku ei pääse klassikalisest maksumaksja probleemist, kuna sari on tehtud maksumaksja raha eest. Maksumaksja tahab, et kui tema raha eest tehakse kultuuri, et see kultuur siis teda liigutaks ja kõnetaks. "Pank" ei tee kumbagi ja sellest ka pettumus. Vaimustus aga on nende poolel, kes end ilmselt iial maksumaksjana ei defineeri ning liigitavad end väljavalituks, kellel on au mõista seda, milleni lihtsa maksumaksja aju ei küündi. Nii lihtne see ongi.

"Panka" saab vaadata veel kuue nädala jooksul neljapäeviti. Ja siis sellest terve nädalavahetuse rääkida. Saunalavadel, jõulupidudel, Facebookis ja foorumites, trammis, vastuvõttudel ja lennujaama ootesaalis. Kus iganes, kus kokku saavad kaks eestlast. Selle eest annan "Pangale" 15 tugrikut. Vähemalt on aasta lõpuni teema, millest saab alati arutada ka värskelt kohatud inimesega. Kas sa "Panka" oled vaadanud? Mida arvad? Ja nii ta läheb… 

*Siinkohal vihjan sarjale Klass: elu pärast.